Kui kiired sügistööd möödas, kari sorteeritud ja jäärad karjas, siis võttis meie Kalle endale esimest ja viimast korda puhkust. Lahkus vaikselt kõrgematele karjamaadele, sama väärikalt nagu oli elanud oma pika tööka karjakoeraelu.

Leian, et nii eriline persoon väärib järelehüüet, sest minu meelest on just Kalle olnud Eestis üks karjatamiskoolkonna rajajatest. Kasvatas ju tema inimesi rohkem kui inimesed teda. Kalle oli esimene meie ajajakoertest, keda koolitades tegime läbi hulga vigu ja elasime läbi ka tohutult ahhaa-elamusi. Me saime tänu Kallele aru, kui geniaalne  kolleeg on borderkolli lamburile.

Kalle tuli meie juurde Sireli talust, mis tollal, viisteist aastat tagasi, oli praktiliselt ainus tööliini karjakoerte kasvulava. Esimesed näpunäited saime Tiidult ja edasi asusime iseseisvalt avastama töökoerte maailma. Sellel teel olid meile suureks abiks Pärnumaale Jaani tallu mujalt maailmast koolitama kutsutud treenerid. Pidime ju kõigepealt õppima ise, et saaksime maailma targima koeratõuga töötada. Borderkolli sünnib karjatamisinstinktiga, meie asi on seda instinkti vääriliselt juhtima õppida.

Tagasi mõeldes põhjustasime tõenäoliselt Kallele hulgaliselt psühhotraumasid. Polnud meil ju tollal aimugi, et ainuüksi hääletooni nüansid muudavad koera liikumist ja et ise närvi minnes ajame kohe närvi ka koera ja seeläbi terve karja. Me ei saanud aru, miks Kalle vahepeal töö pooleli jättis ja karja juurest minema kõndis – me olime ta oma vastuoluliste nõudmistega ja hüsteerilise hääletooniga sõna tõsises mõttes hulluks ajanud!

Enne karjakoerte ajastut oli meil vaja kõik maavillased kokku ajada - ja suuremate ajamiste puhul terve küla takkapihta – et liigutada toona meie palju väiksemat karja. Joostes ja kisades püüdsime tormavaid lambaid soovitud suunas ajada ja nemad olid ikka kiiremad. Polnud haruldased hetked, kus mõni väsinud talguline hõikas mulle, et ma oma peniga niigi kiirel ajamisetööl jalus ei tolkneks. Aga kuskilt pidi Kallel ja meil kogemus ju tulema ja me ei jätnud jonni. Küllap on noore Kallega tegeldud meie koertest kõige rohkem – ikka niimoodi vähemalt  veerand tundi päevas nagu peab ja kõik teooria järgi, nii nagu treenerid ja raamatud nõudsid. Nüüd võtame uute koertega asja palju kergemalt, sest Kalle ju õpetas meid - ja neid - välja!

Tasapisi tuli tarkus, selgus ja rahu ja Kalle hakkas tööle! Ja siis muutus ta asendamatuks. Mitte ainult meile, vaid ka paljudele teistele farmeritele, kelle lambad, kitsed ja vahel isegi lehmad kokkukogumist või ülesotsimist vajasid. Kalle pika elu jooksul sündis või toodi Eestisse palju häid karjakoeri, aga oma tööpõlve algul pidi ta palju ringi sõitma ja väga erinevates oludes appi asuma. Ja külarahavast polnud enam vaja kokku kutsuda.

Vanas easki püsis Kalle tööpostil, ehk küll kuulmine kehvaks jäi ja käimine aeglasemaks. Aga sellest polnud lugu, sest kõik siinkandi karjateed olid talle une pealt selged (ka need, kus Hallimäelaste lambad paar lugu tagasi talvekorteri pool kõndisid), meie omadest rääkimata. Ants remontis pisut jälle tema vana ausat veermikku ja niipea kui narkoos möödas, püüdis Kalle ennast juba lammaste poole tööle asutada. Järgmisel pildil on ta sel sügisel veel viimaseid kordi laudas söötmisel abiks, Pini ja Mari vahel ikka mehe eest väljas.

Ühtegi järglast Kallest maha ei jäänud, aga õnneks on Kaaru tema vennapoeg ja kannab geniaalseid geene edasi.  Kalle oli väga tark, tundlik ja täpne koer ja temast jäänud käpajäljed on karjakoerte keerulisel tööpõllul väga suured, aga Kaaru sobitab juba tasapisi oma noori innukaid taldu nende sisse ja on nüüd mõne töö juures juba sisse võtmas kohta Kalle asemel. Sel pildil on juba tema prouade vahel mehe eest väljas.

Nii peabki olema, uued koerad tulevad ja asuvad tööpostile meie ja vanemate koerte kõrval. Aga üks jääb alati esimeseks.

Aitäh, Kalle.

Liilia

Loe lisaks

Selle nädala lõpus - tuleva alul saab TÜ Viljandi kultuuriakadeemia pärandtehnoloogia õppekava eestvedamisel toimuma Eesti Villa nädal (12 - 18 november 2022). Ise sellele ägedale ettevõtmisele ilmselt ei jõua - talutööd tahavad tegemist. Siiski sai sellel nädalal ka ise ääriveeri villatööd tehtud - toimus sõnnikulaotamine ja sellega koos tegime maa villaseks. Loe lisaks

Lambarasv põleb väga hästi - seda teadsid juba vanad eestlased, kes sellest materjalist küünlaid valasid. Lisaks on tegemist kohaliku toorainega - tegelikult isegi jäätmega, sest inimtoiduks seda enamasti ei kasutata. 
Loe lisaks

Kahel korral aastas kulgeb mööda Rebasemõisa külateed lambakari, võttes tee mõneks ajaks oma valdusesse ja aeglustades seetõttu pelgalt oma olemasoluga tormakaid kullereid, pakkudes huvitavat vaatepilti mööduda üritavatele turistidele ja sooja äratundmisrõõmu kohalikele, kes parasjagu juhtuvad kas kodupoole või siis just sealt eemale liikuma.
Loe lisaks

Hallimäe talu pakub mahedat lambaliha, mis suviläbi kasvanud Karula kuplite karjamaadel.  Tänu oma lihakarnile saame erinevaid tooteid - praetükid, steigid, karree jne - pakkuda otse Loe lisaks

Võiks vist teha uue vanasõna - dorper vahetab septembris  villa, tuleb pikk soe sügis. Loomulikult on see meelevaldne tõlgendus ja puudub "teaduslik uuring ja piisav tõendusmaterjal". Aga kuna kõik dorperiga seotu on suhteliselt uus ja kombinatsiooni Eesti kliima/dorperi villavahetus kohta pole kellelgi ülemäära kogemust, siis on ju tore mängida mõttega, et küllap tänavune hilissügisene villavahetus on üleüldise kliimasoojenemisega seotud.





Loe lisaks

Rootsist saabusid Rõõmu talu karja kaks epohhiloovat dorperi jäära, kelle välimik ja geneetilised omadused on silmipimestavad. Tegu on Kaya geneetikaga, mis lisab meie karjale väga kvaliteetset dorperiverd.

Loe lisaks

Esimene silo,  alatine elevus maavillaste leeris. Rõõmu talu esimene silo teeb südame soojaks ja suu vesiseks samavõrd, kui Hallimäelaste steigid. Söök on elu, sööt on elu. Heal söödal püsib (lamba)maailm. Ants pakib, Mats kiletab. Kahju, et nad on nii kiired ja vihased, et kabiini ei jõua/julge pildistama minna. Ei mingeid valgeid mütse ega sulnist steriilsust. Higi voolab ja silmad põlevad peas, pea kohal on mustad äikesepilved, silo ei armasta vihma, räägitagu mida tahes.  Loe lisaks

Kui talvisel ajal on lihakarnist tulnud mõnusaid oma talu lambalihaga pelmeene ja imemaitsvaid lambapraetükke, siis kevad muudab lihuniku lõikejoont. Nüüd on suurte praadide aeg läbi - lammas kolib õue. Kellel veel kasvamise aeg ees, see karjamaale ja kellel on aeg juba tulnud see grillile.

Loe lisaks

Maavillaste dorperid, meriinod ja lleynid rõõmustavad veel ka homme silma Maamessil Eesti Lamba- ja Kitsekasvatajate Liidu telgis. 
Loe lisaks

Kuldnokk on kohal, esimesed liblikad liikvel ja laudas on kuulda tallede heledat "määd". Sel aastal tegid Hallimäe talu laudas otsa lahti lleyn´i tõugu lambad ja üllatavalt just esmapoegijad. Lähed hommikul lauta ja näed vastsündinud tallesid ema juures tuterdamas ning esimesi piimalonkse võtmas - mis nii viga karja juures käia! Mul jääb üle vaid talled kaaluda, märgistada ja laudaraamatusse kirja panna. Kõik see võtab vaid minuti ning siis saavad värsked ilmakodanikud jälle segamatult emaga koos olla.


Loe lisaks

Talv otsa on laudas olnud teatav rutiin ja rahu. Lähed, vaatad lambad üle, vajadusel söödad (kord 5 päeva tagant) ja joodad. Koerad vajavad rohkem hoolt - neid peab ikka igapäevaselt söötma. Vahepeal on küll toimunud ultraheli uuringud ja selgunud on kellel mitu talle kõhus on ning vaktsineerimine. Ent üldiselt on lühikesed päevad ja rahulik igapäevane/nädalane rutiin. Poegimisaja ettevalmistused löövad elu laudas taas käima. Ja tore ongi - päevad on mõnusalt kevadised (ehkki maa on veel paksu lume all), mõnus on laudas toimetada.

Loe lisaks

Rõõmu talu karja  valvab aasta ringi kuus suurt karjavalvekoera (Hallimäel ja Ala-Mähklil samamoodi omad koerad ja sarnane aastaring) . Suvel on nad paarikaupa või üksinda koos erinevate loomagruppidega koplites. Talvel on lambad kõik koos laudas ja koerad koos nendega. Kaks täiesti erinevat elustiili, millega koerad peavad harjuma.  
Loe lisaks

Loe lisaks

Ega see jutt seekord väga pikk ja keeruline ole... Kuna sügisel sai füüsiline keha kannatada ja vajas natuke kohendamist, siis sellel kevadel Hallimäe talu pügajateenust pakkuda ei saa... Arstid lihtsalt ei luba. Ja eks seda keha tahaks veel mitmeidki aastaid kasutada - seetõttu las kosub.  Loe lisaks

Kuni 13. veebruarini (k.a) müüme lambavalget lõnga jämedusega 7/6 tavapärasest soodsama hinnaga ehk siis 30 €/kg (muidu 60 €/kg). Sellest kuuekordsest lõngast saab kududa vastupidavaid töömehesokke, mõnusaid veste ning kampsuneid ja eriti sooje mütse. Ja mis eriti tore - töö edeneb ludinal!

Kui oled suurem kuduja ning soetad korraga vähemalt 3 kg lõnga, siis saadame sooduspakkumise raames paki sinuni Eesti piires pakiautomaadiga tasuta.
Lõnga tellimiseks võta palun ühendust Hallimäe talu perenaisega: kiri@maavillane.ee; 5333 2050 (Olivia).
Loe lisaks

Möödunud aasta juuli alul sai teoks see, et saime viimaks valmis oma liharuumi. Kõik ametlikult tunnustatud ja puha! Nüüd on sellest pool aastat möödunud ja võib esimese kokkuvõtte teha. Loe lisaks

Kõik maine kipub vananema. Ka ebamaisel on sama häda. 2021 aasta lõpuga saatsime pensionile oma maavillase kodulehe teise tõmmise ja alustasime uut aastat uue kodulehega. paremad neist välja sõeluda ja siia uuele kodulehele üles panna. Loe lisaks

Aastaring jälle täis ja jälle võib öelda, et dorperitel läheb jätkuvalt hästi.

Kõik hea on lihtne: hea sööt, korralik sorteerimine, läbimõeldud pidamissüsteemid ja veelkord hea sööt.

Loe lisaks

Vihmase ilmaga on taas rohkem mahti arvutisse vahtida ja vahepeal mõeldud mõtted kirja panna. Kuna Hallimäel on elu viimastel kuudel käinud peamiselt uue liharuumi vaimus, siis on ka mõtted enamasti välja mõeldud liha tükeldades (mitte pügades nagu senini tavaks). Selle tapamaja oli justkui viimane tükk maavillase lambatootmisest - nüüd on siin Karulas justkui kõik olemas.

Loe lisaks