.jpg)
Enne kui hakata kirjutama lambarasva kasutamisest seebi keetmisel, pean vajalikuks ära märkida, et meie koduses köögis on lambarasv kasutusel ka mitmete toitude valmistamisel.
Lamba magu ümbritsev rasvavõrk ehk rasvik on meie pere lemmik. See pitsiline membraan on tõeline delikatess, eriti hinnatud just idamaade köögis.Kuna rasva omadused sõltuvad looma vanusest, söötmisest ja rasv anatoomilisest päritolust, siis on eriti maitsev rohumaal kasvanud tallede rasvik ja neerurasv. Lamba kõhuõõnsusest võetud rasval on küllastunud rasvhapete osakaal 70-80%. Tegemist on väga stabiilsete rasvadega, mis sobivad hästi praadimiseks.
Aga nüüd siis seebist. Kõik uus on unustatud vana. Tuhandeid aastaid on loomseid rasvu kasutatud toiduks, küünalde, salvide, seepide valmistamiseks, naha ja rõivaste veekindlaks muutmiseks. Alles suhteliselt hiljuti läks loomsete rasvade kasutamine moest ja see asendus taimsete rasvadega. Kui inimesed hakkasid esimest korda seepi valmistama, oli ainult kaks hõlpsasti kättesaadavat koostisosa: leelis ja loomne rasv. Esimene tõend seebitegemisest pärineb aastast 2200 eKr Mesopotaamiast. Sumeri keeles kirjutatud kiilkirjatahvlid kirjeldavad seebivalmistamise protsessi. Seda siis mitte enda pesemiseks vaid rasvade eemaldamiseks villast ja riidest, et neid saaks värvida. 1300. aastateks oli seep rõivatööstuse (mitte isikliku hügieeni) jaoks nii oluline kaup, et puutuha saamiseks hävitati Euroopas suuri metsaalasid. Seebi valmistamine jäi peaaegu samaks 3000 aastat, kuni 1916. aastal rasvade nappusest tingituna loodi sünteetiline pesuvahendi alküülsulfonaatidest. 1950. aastateks olid sünteetilised pesuvahendid asendanud tõelise seebi. Nüüd on siis pendel tagasi liikumas jälle naturaalse seebi ja traditsioonilise valmistamise poole.
Kuigi seepi saab teha igasugu erinevatest rasvadest ja peentest õlidest ja seepide omadusedki sõltuvad rasvade omadustest jne, on meie jaoks kõige olulisem põhimõte - KASUTA SEDA MIDA SUL KODUS OLEMAS ON. Lisaks sellele, et lambarasva meil kodus on, võib üles lugeda ka mitmeid eeliseid, miks just loomset rasva kasutada.
Loomsed rasvad sisaldavad küllastunud kõrgemaid karboksüülhappeid, nagu palmitiin- ja steariinhape, samas müüakse neid kahte sageli just lisandina seepide ja küünalde kõvaks, valgeks ja läbipaistmatuks muutmiseks. Seega ei ole üllatav, et lambarasva seebid ongi kõvad ja kauakestvad. Lisaks on neil seepidel püsiv, kreemjas ja meeldiv vaht. Tihti lisatakse lambarasvale kookosrasva, et puhastusomadusi veel suurendada. Aga meie oleme seda meelt, et niisamagi on lambarasva seep hea puhastusvõimega ning nahale väga pehme ja mõnus. Sarnased omadused on ka veise- ja kitserasval. Seepide kõvadus, puhastamis-, vahu- ja niisutamisomadused tulenevad küllastumata ja küllastunud rasvhapete jaotusest rasvades.
Plekkide eemaldamiseks riietelt oleme lambarasva seebile lisanud veel ka lambasappi. Et ikka kõik lõpuni ära kasutada😊 Loomulikult käivad lamburid laupäeval saunas ja pea ning ihu kasimiseks oleme lambarasva seebile peeni õlisid ka lisanud. Nõud aga saavad puhtaks ka lihtsalt lambarasvast keedetud seebiga, olgu see siis vedelal või tahkel kujul.
Nii vedelseep kui ka seebitükid valmistatakse seebistamise teel. Koostisosad on samad (õli ja leelis), kuid kasutatav leelis on erinev. Tahked seebitükid valmistatakse naatriumhüdroksiidi (NaOH) abil. Vedelseebi valmistamisel kasutatakse kaaliumhüdroksiidi (KOH). Kuigi neil on leelismetallihüdroksiididena palju ühiseid omadusi, on erinevused molekulaarsel tasandil ning NaOH lahustub vees paremini ja reaktsioonil eraldub rohkem soojust. KOH kasutamisel on seebistumisreaktsioon veidi aeglasem, aga need seebid on palju tõhusamad paakunud õlide eemaldamisel.
Peamine erinevus kasutajale seisneb aga selles, et üks seep on vedelas olekus ja teine tahkes.
Lisa kommentaar