Rõõm kudumisest

Talvel on talus omad tegemised, mis toimuvad hoopis teises rütmis, kui suveperioodil. Lambad peavad olema muidugi toimetatud, aga seda toimetamist on laudaperioodil kuidagi tunduvalt vähem. Ja aiamaa saab ka talvel iseseisvalt hakkama ning üldse on pimedal ajal väljas kuidagi vähem teha. Toas on ahjusoojus ja aurav tee ja kudumisnurk. 
Sest kui on lambad, siis on ka villa. Ja kui on meriinolambad, siis on kohe eriti head villa, millest teha megamõnusat lõnga. Kuna mul on lambaid-villa-lõnga ning mulle meeldib kududa, siis on pikad pimedad talveõhtud (ja tegelikult ka enam mitte nii pikad ja nii pimedad talveõhtud) mulle meeltmööda, sest igasuguste toimetuste vahepeal on võimalik nii mõnigi kudum valmis vihtuda.
Tegelikult küll mitte vihtuda - see kõlab nagu kiire kirvetöö - sest iga ese valmib nauditava protsessina, kuhu lisaks mustrile on sisse kootud mõni mõnus filmivaatamine või sõpradega koos lobisetud õhtu (miski ei takista pokaali veini ja jutuajamise kõrval varrast veeretada). Isegi mõni töine koosolek on kudumitesse püütud, sest usu või mitte, aga koosolekul kuduv osaleja on vägagi tähelepanelik kuulaja ja kaasamõtleja. 
Reeglina koon ikkagi kodus oma kudumisnurgas mõnusal diivanil, mille tekitamisele aitas kõvasti kaasa jõuluvana, kelle kingikotist tuli välja praktiline varraste ja lõngade hoidja. Kogu põhivarustus on seega ühes kohas.
Ja mustrid - neid on maailm täis. Leia ainult endale meeldiv, säti lõngavärvid sobima ja anna minna. Lisaks erinevatele mustriraamatutele (eelistan eestimaiseid, aga ei põlga ära ka lähinaabrite omi) pakub väljakutseid muuseumikogude veebivärav muis.ee , kus võib kudumeid otsida ka näiteks kihelkonna järgi.
Päike käib üha kõrgemalt ning mõne üksiku asemel hakkab varsti kutsuvalt laulma terve linnukoor ning varsti saab ümber ka kudumishooaeg. Seega naudin iga hetke, kuni veel saan;)
Eelmine
Jagatud kogemus
Järgmine
Emakeelepäeval lambakeelest

Lisa kommentaar

Email again: