Sel aastal tabas Rõõmu talu lambakarja kümnepäevase vahega kaks hundirünnakut. Esimeses hukkus 20 lammast. Teises hukkus noor hunt.
Esimese rünnaku ajal olid meie põhikarja uted lauda kõrval korraliku elektrikarjusega piiratud koplis, koos nendega oli vana isane ja noor emane karjavalvekoer. Koerad ei suutnud hundikarjale vastu seista ja jooksid lauta. Hundid sõid koha peal luudeni puhtaks kaks lammast, ülejäänud olid tapetud või üliraskelt vigastatud. Jahimeeste kirjelduste järgi oli rünnanud karjas kaheksa hunti, kes ongi Karula kandis spetsialiseerunud koduloomade murdmisele. Jahimehed reageerisid kiiresti ja palusid kohe eriluba nuhtlusisendite küttimiseks. Ainult nuhtlusisend tapab ja sööb lauda kõrval koerte lähedal midagi kartmata. Eriluba ei antud.
Peale rünnakut tõime teistelt karjamaadelt kõik lambad lauda juurde kokku ja panime nende juurde kõik oma seitse karjavalvekoera. Karjavalvekoerte-eelsete kogemuste põhjal teadsime, et eduka rünnaku järel on hundid kahe nädala jooksul tagasi. Nii ka läks, Kümme päeva pärast esimest rünnakut toimus teine, seekord oli jõuvahekord muutunud ja hommikul leidsime lambakoplist surnud hundi.
Hunt oli väike ja kurtunud, võimsad olid ainult lõuad ja käpad. Kohal käinud keskkonnaametnik hindas looma eelmise aasta kutsikaks. Pooleteistaastane hunt võiks piisava toidubaasi juures olla palju suurem, ilmselt ongi kiskjad tõsiselt näljas ja teevad seetõttu meeleheitlikke samme. Saakloomad on metsast otsas, kiskjaid on liiga palju ja neil ei jää midagi muud üle, kui rünnata suurte koerte kõrvalt lambaid, seades seejuures ennast ohtu. Hunt on väga tark loom ja kui ta peab tegema midagi nii ebamõistlikku, siis järelikult ei saa tema heaolust enam juttugi olla. Enam ei ole lambad söönud ega hundid terved, halb on mõlemal.
Oleme elanud oma karjavalvekoerte selja taga teadmises, et meid kiskjarünnakud ei ohusta, meil on ju koerad. Huvilised on aastaid küsinud, et kas meie koerad hunte ka on murdnud. Olen siis rääkinud koerte murtud rebastest, mäkradest, kährikutest koplis, aga välistanud otsevõitluse ettevaatliku ja nutika hundiga, kes mõistab heidutuse olemust suurepäraselt.
Nüüd on meil uus olukord - kihv kihva vastu. Võit jäi seekord meie koertele.
Ühe karjaliikme kaotanud hundikari tegi kindlasti omad järeldused ja meie tallu ehk enam ei tiku.
Aga mida nad siis homme söövad?
Liilia
Rõõmu talust
Lisa kommentaar