Kõik sai alguse Anu Raua vastuskirjast Toiduametile, et miks Anu loomseid jäätmeid vireeni ei saada. Anu Raua vastus oli lihtne - midagi üle ei jää, kõik leiab ärakasutamist. Ja nii ju ongi olnud - kõik mis laudas või põllul kasvatati leidis ka kasutamist. Aga palju sellest oskusest ja teadmisest on moodsas, kiirustavas maailmas kaotsi läinud. Nii sündiski Viljandi Kultuuriakadeemia pärandtehnoloogia õppetoolil koostöös Maavillastega kursus "Väärtustades ja väärindades lammast - pärandtarkused ja ringtehnoloogia".
Juba algkoolis õpitakse, et lambalt saab villa ja liha. Aga ka nahka kehakatteks, luid luukäsitööks, sooli pillikeelteks ja viinerikestadeks, lisaks lihale sünnivad süüa ka suurem osa muust lamba sisemusest (neerud, veri, rasv, süda, kopsud, keel jne), lambarasvast saab teha küünlaid ja kosmeetikat - loetelu on lõputu. Kui ainult oskaks.
Jagasime vastavalt kogemuste-oskuste-võimaluste rohkusele nii, et Maavillased kannavad koolituses liha, kõige muu söödava ja rasva teemad, Viljandi Kultuuriakadeemia aga käsitööpärandi poole (nahk, vill, luud jne). Kus teadmisi napib, sel kutsume appi neid kellel oskused olemas on. Kokku 10 kahepäevast õppesessiooni septembrist juunikuuni, "mää"-st sabakarvadeni.
Kool agas septembris Heimtali rahvamajas Anu Raua sissejuhatava loenguga, loengutega Eesti lambakasvatusest ja selle ajaloost ning kursuslaste tutvumisega. Teisel päeval sai selgeks lammaste pügamine.
Edasised õppesesioonid olid juba Maavillaste vedada. Alustasime Hallimäe lihakarni tapamajas. Kahepäevasesse õppesse mahtus tutvumine lamba koduse tapmise tehnikatest, nülgimisest ja lihakeha kvaliteedist. Vaatasime üle, mida söödavat lambatapul eraldada saab ning kuidas seda säilitada. Teisel päeval oli õppimise teemaks lihakeha tükeldamine. Kuigi oleme harjunud nägema joonistatud rümba tükeldamise skeeme, siis tegelikult on lammast võimalik lõigata väga erinevatel viisidel, ikka vastavalt sellele, milline on lõigatav rümp ja koka soov küpsetamiseks.
Teine õppesessioon Karulas keskendus kahele teemale: lambaliha valmistamine ning (minu isiklik kirg) uhelammas - selle lõikus ja väärtused. Koolituse jaoks olime laagerduskambrisse varunud ühe 6 aastase Kihnu maalamba ja 3 aastase meriino, need olid 2.5 nädalat kuivlaagerduskambris rippunud ning "küpsenud". Liha valmistamise poolet oli appi tulnud kuulus MasterChef Eesti kohtunik Silver Illak.
Kaks päeva väga pingelist lihavalmistamist! Silver küpsetas ja mina lõikasin. Õppuritel oli igal pool käed küljes ja tihe arutelu. Ja imemaitsev lambaliha! Toimus ka karree test, laual oli mõlema uhelamba karreed ning tallekarree, Silver valmistas kõik koos, samal viisil.
Ja maitsjad tunnistasid - ei ole talleliha see ainus ja parim - kuivlaagerdunud lammas on maitserohkem, ning kihnukal on maitseid veelgi rohkem.
Detsemrikuus saime taas kokku Karulas ning teemaks seekord rupskitoidud ning jõuluroad - ikka lambast. Appi tuli Maavillastele suur rupskisõber Kairi Leivo koos oma rupskifännidega. Olime sekspuhuks varunud neere, verd, lambamagusid, keeli, harknäärmeid, südameid, maksasid, lamba päid, ajusid, munandeid, kopsu, rasvikuid jne. Seekord oli valik kirju.
Ja sai siis keedetud, grillitud, hautatud ning hakitud. Ja maitstud. Imelised asjad, mida liialt harva lauale tõstetakse. Suur tänu kooslusele "Kairi ja Rupskisõbrad", kes jagasid oma kirge ja kogemusi ka teistega!Siia peab vist lihtsalt galerii lisama:
Roogasid oli loomulikult veelgi enam.
Ja teine õppepäev siis loosingiga "lammas on uus siga" jõulutoitude valmistamine. Sült, verikäkid, verivorst, pasteet, lambapraad. Imeline jõululaud oma lauda lammastest.
Jaanuaris taas Karulas Kaika seltsimajas - seekord teemaks lambarasv. Ülemineks "söödavatelt" teemadelt "mittesöödavatele". Jälle kaks õppepäeva tihedalt teemasid täis. Sai tehtud lambarasva küünlaid, seepi, šampooni, linnutoitu ja loomulikult erinevaid roogasid lambarasvaga. Sellega sai sekskorraks maavillaste panus koolitusse antud. Edasi suunduvad õppurid Viljandisse, Kultuuriakadeemia õpperuumides õpitakse luutööd, villamajandust, nahkade parkimist ja palju muud. Kokku saame taas juunikuus, kus tõstame grillile erinevaid palasid, küpsetame lammast maasees ja arutame mis on lammas ja kuidas teda maksimaalselt austada. Ja kuulame õppurite lõputöid.
Ehk saame sellega oma kodumaisesse lambakultuuri juurde uut hoogu. Ikka selleks, et lammast väärtustada seda väärindades.
Mats
*loos on kasutatud koolitusel osalejate tehtud pildimaterjali.
Jagasime vastavalt kogemuste-oskuste-võimaluste rohkusele nii, et Maavillased kannavad koolituses liha, kõige muu söödava ja rasva teemad, Viljandi Kultuuriakadeemia aga käsitööpärandi poole (nahk, vill, luud jne). Kus teadmisi napib, sel kutsume appi neid kellel oskused olemas on. Kokku 10 kahepäevast õppesessiooni septembrist juunikuuni, "mää"-st sabakarvadeni.
Kool agas septembris Heimtali rahvamajas Anu Raua sissejuhatava loenguga, loengutega Eesti lambakasvatusest ja selle ajaloost ning kursuslaste tutvumisega. Teisel päeval sai selgeks lammaste pügamine.
Edasised õppesesioonid olid juba Maavillaste vedada. Alustasime Hallimäe lihakarni tapamajas. Kahepäevasesse õppesse mahtus tutvumine lamba koduse tapmise tehnikatest, nülgimisest ja lihakeha kvaliteedist. Vaatasime üle, mida söödavat lambatapul eraldada saab ning kuidas seda säilitada. Teisel päeval oli õppimise teemaks lihakeha tükeldamine. Kuigi oleme harjunud nägema joonistatud rümba tükeldamise skeeme, siis tegelikult on lammast võimalik lõigata väga erinevatel viisidel, ikka vastavalt sellele, milline on lõigatav rümp ja koka soov küpsetamiseks.
Teine õppesessioon Karulas keskendus kahele teemale: lambaliha valmistamine ning (minu isiklik kirg) uhelammas - selle lõikus ja väärtused. Koolituse jaoks olime laagerduskambrisse varunud ühe 6 aastase Kihnu maalamba ja 3 aastase meriino, need olid 2.5 nädalat kuivlaagerduskambris rippunud ning "küpsenud". Liha valmistamise poolet oli appi tulnud kuulus MasterChef Eesti kohtunik Silver Illak.
Kaks päeva väga pingelist lihavalmistamist! Silver küpsetas ja mina lõikasin. Õppuritel oli igal pool käed küljes ja tihe arutelu. Ja imemaitsev lambaliha! Toimus ka karree test, laual oli mõlema uhelamba karreed ning tallekarree, Silver valmistas kõik koos, samal viisil.
Ja maitsjad tunnistasid - ei ole talleliha see ainus ja parim - kuivlaagerdunud lammas on maitserohkem, ning kihnukal on maitseid veelgi rohkem.
Detsemrikuus saime taas kokku Karulas ning teemaks seekord rupskitoidud ning jõuluroad - ikka lambast. Appi tuli Maavillastele suur rupskisõber Kairi Leivo koos oma rupskifännidega. Olime sekspuhuks varunud neere, verd, lambamagusid, keeli, harknäärmeid, südameid, maksasid, lamba päid, ajusid, munandeid, kopsu, rasvikuid jne. Seekord oli valik kirju.
Ja sai siis keedetud, grillitud, hautatud ning hakitud. Ja maitstud. Imelised asjad, mida liialt harva lauale tõstetakse. Suur tänu kooslusele "Kairi ja Rupskisõbrad", kes jagasid oma kirge ja kogemusi ka teistega!Siia peab vist lihtsalt galerii lisama:
Roogasid oli loomulikult veelgi enam.
Ja teine õppepäev siis loosingiga "lammas on uus siga" jõulutoitude valmistamine. Sült, verikäkid, verivorst, pasteet, lambapraad. Imeline jõululaud oma lauda lammastest.
Jaanuaris taas Karulas Kaika seltsimajas - seekord teemaks lambarasv. Ülemineks "söödavatelt" teemadelt "mittesöödavatele". Jälle kaks õppepäeva tihedalt teemasid täis. Sai tehtud lambarasva küünlaid, seepi, šampooni, linnutoitu ja loomulikult erinevaid roogasid lambarasvaga. Sellega sai sekskorraks maavillaste panus koolitusse antud. Edasi suunduvad õppurid Viljandisse, Kultuuriakadeemia õpperuumides õpitakse luutööd, villamajandust, nahkade parkimist ja palju muud. Kokku saame taas juunikuus, kus tõstame grillile erinevaid palasid, küpsetame lammast maasees ja arutame mis on lammas ja kuidas teda maksimaalselt austada. Ja kuulame õppurite lõputöid.
Ehk saame sellega oma kodumaisesse lambakultuuri juurde uut hoogu. Ikka selleks, et lammast väärtustada seda väärindades.
Mats
*loos on kasutatud koolitusel osalejate tehtud pildimaterjali.
Lisa kommentaar