Lambad (ja loomulikult kitsed) armastavad oma ürgesivanemate kombel kõrgematel kohtadel turnida. Jaheneval õhtul, kui emad varjust välja tulevad, et parimat söömisaega kasutada, algavad tallede piirideproovimised kivihunnikutel.
Kõrgem koht kuulub kõvematele. Vahepeal trügitakse keegi tipust alla ja uued ronivad asemele. Samas on huvitav, et viga keegi ei saa. Talled on looduses väga osavad ja suudavad ennast traumade eest hoopis paremini kaitsta kui näiteks siseruumis laudanakkuste eest. Kui tallesid mitmekaupa lonkab, siis on viga enamasti hoopis allapanust kaasa saadud nabaväädipõletikus, mis liigestele mõjub. Kividel turnijate jalad on alati tervemad kui laudas kevadkuumal allapanul kükitajate omad. Elutõde. Seetõttu saadame meiegi oma lambad esimesel võimalusel peale poegimist talledega välja ja paneme laudaukse hügieeni huvides suveks nende selja taga kinni. Tallede jalad on terved ja emade udarad ka.
Hea, et mõned oivikud ikka ema külje alla jäävad. Ei teagi, kas liigi edasikestmine on pigem julgete või alalhoidlike õlul. Küllap on mõlemaid vaja.
Ja ongi päike loojas ja pildistamiseks napib valgust. Karjavalvekoerad on vahepeal oma krõbinatest kõhud täis söönud, tonksavad mind hüvastijätuks ninaga ja sätivad minekule, et õhtust patrulltiiru alustada. Koeri söötma ma ju tulingi ja siis unustasin ennast tallede trikke imetlema. Kõnnin igapäevase elamuse võrra rikkamana kodu poole. Lambakasvataja päev hakkab lõppema..jpg)
Rahulikku ööd.
Liilia
Lisa kommentaar