Meie kliimas on nii, et kariloomadel jaguneb aasta suuresti kaheks. Suvi on vabadus - päike, udused hommikud karjamaal ja lõpmata koguses maitsvat värsket rohtu. Palju ruumi, uitamist sooservas ja mäeotsas, joogiks voolav vesi ojakesest. Selle romantika keskel kasvavad ka kevadel sündinud talled suureks.
Talvel on elu sootuks teine - loomad kolivad lauta kuivale allapanule. Söögiks on suvel hapendatud silo või kuivatatud hein. Joogivesi voolab kraanist. Jooksmisruumi on vähem aga ka kevadised kepsutajad on saanud suuremaks ja rahulikumaks. Eks pimedal-külmal aastaajal ongi mõnus kuivadel põhkudel külg-külje kõrval pikutades lauda tuulevaikust ning kõrval külitaja soojust nautida. Ja kusagil lamba kõhus areneb juba uus kepsutaja, valmis kevadisse päikesepaistesse sündima.
Talvel on elu sootuks teine - loomad kolivad lauta kuivale allapanule. Söögiks on suvel hapendatud silo või kuivatatud hein. Joogivesi voolab kraanist. Jooksmisruumi on vähem aga ka kevadised kepsutajad on saanud suuremaks ja rahulikumaks. Eks pimedal-külmal aastaajal ongi mõnus kuivadel põhkudel külg-külje kõrval pikutades lauda tuulevaikust ning kõrval külitaja soojust nautida. Ja kusagil lamba kõhus areneb juba uus kepsutaja, valmis kevadisse päikesepaistesse sündima.
Loomapidajale on suves palju kiireid väljakutseid - karjaaiad tuleb korras hoida - ikka on mõni tormi-iil puu aiale peale murdnud. Või on rohi koplis lõppemas ning uus koppel tuleb valmis seada. Ja loomulikult tuleb talveks vajaminev sööt varuda. Ka loomapidajale on talvine poolaasta natuke lihtsam - vaata, et jäär oleks õigete uttede juures, värske ninaesine ja vesi olemas ning küljealune kuiv. Selle juures on siiski piisavalt aega, et toas ahju ees ennast soojendada ja mullusuvised pildid üle vaadata. Siin ongi väike pildipõhine tagasivaade Hallimäe talu lambasuvele:Aprilli II pool - Poegimisaeg on lõppenud ja laudas on läinud kitsaks. Kuna maa on tahe, siis kolib suurem osa emasid oma talledega õuekopplisse. See on aeg, kus rohi kasvab visalt ning seda ei jätku karja toitmiseks seetõttu on söömiseks ka silo kopplisse veetud. Aga noored talled saavad ka natuke värske kevadise rohuga maiustada. Pildil on mõnus vaadata tallede rohkust - nii see ju peabki olema.
Ja siin natuke lähemalt. Ema kahe suure ja tugeva tallega - lambakasvataja silmarõõm. Talled on vast kolmenädalased. Ja lootust on värskele rohule.
Tõujäärad saavad suveks omaette kopli - kuna nende järgmine tõsisem töö tuleb alles oktoobri keskel kui hakkab paaritusaeg, siis hooldavad nemad suviseid jäätmaid lauda ümbruses. Ninaesine ei ole alati teab kui hea aga ega muidu kipub ka liigne rasv kogunema ja nagu me teame - see ei pruugi tervist toetada. Ees meie põhikarja jäär Giorgio, kelle sünnimaa on Inglismaal. Tema talled olid ka esimesel pildil kepsutamas. Tema tagant piilub üks mehine meriino.
Kuna oleme enda põhikarja jaoks otsinud erinevatest Euroopa nurkadest parimaid loomi, siis ei sünni neid ilma väärika kaitseta karjamaal hoida. Karjavalvur Hoi oma karjaga.
Tõeliselt naudivad suve ilmselt koerad. Ei oska ilmselt lustlikumat koerasuve ette kujutada kui karjavalvuril - hektarite kaupa liikumisruumi, soid, metsatukkasid, mutimullahunnikuid ja ojasid. Oma vagur kari kelle vahele võid tuulevarju pugeda. Päeval nad valdavalt peesitavad aga öösel... Ilmselt nad midagi teevad, sest hoolimata meie metsarohkest Karula rahvuspargi maastikust ei ole hunt meil ammu karjas käinud. Kokku on meil karjavalvureid hetkel neli. Lõvi nimeline ei ole pildile jäänud kuna tema töötab suvel Matsalu rahvuspargis meriinode-šaakalite suhtekorraldajana. Tema vend Raudsik on pildile jäänud koos ühe oma karja liikmega. Veider on jälgida kui lähedaseks võivad kiskja (koer) ja rohusööja (lammas) saada.Ja suvi - lust ja lillepidu. Kevadine tall on sellest rikkalikust rohumaast palju ammutanud ja hulka suuremaks kasvanud.
Pildilt võib näha, et meil Karulas ei ole maastik just loodne. Traktoriga siin künda-külvata on keeruline aga lammastele selline väljakutse sobib.Augustiks on kevadistest 10 kg kaaluvatest tallekestest sirgunud 35 - 40 kg raskused noorlambad. Oma lammastele me vilja ega jõusööta ei anna, see juurdekasv tuleb puhtalt niidurohust.
Suve teises pooles on talled suured ja liiguvad oma ette karja. Nende emadel algab vananaistesuvi - tissi otsivaid teismelisi segamas ei ole. Nüüd saab ennast mõnusasti sirutada ja enne talve lõdvaks lasta.Hallimäe talus kasvatame me tõulambaid ja ühte tõugu lambad on üsna ühte nägu. Õnneks on meil tõuge kaks - meriinod ja lleynid. Siin pildil on mõlemaid. Seega võiks olla kahte nägu lambaid.Lleyni uted. Lähemalt vaadates ei ole sugugi nii ühte nägu. Ikkagi isiksused. Ja taamal olev pilv ennustab juba sügist.Meriinod on ikka täiesti teist nägu. Ja loomulikult teistsuguse villaga.Ja vigureid täis.
Palju pilte suvest. Ilmselt võiks nendega interneti uputada. Aitab selleks korraks.
Tekst Matsilt, enamik pilte Olivialt.
Ja siin natuke lähemalt. Ema kahe suure ja tugeva tallega - lambakasvataja silmarõõm. Talled on vast kolmenädalased. Ja lootust on värskele rohule.
Tõujäärad saavad suveks omaette kopli - kuna nende järgmine tõsisem töö tuleb alles oktoobri keskel kui hakkab paaritusaeg, siis hooldavad nemad suviseid jäätmaid lauda ümbruses. Ninaesine ei ole alati teab kui hea aga ega muidu kipub ka liigne rasv kogunema ja nagu me teame - see ei pruugi tervist toetada. Ees meie põhikarja jäär Giorgio, kelle sünnimaa on Inglismaal. Tema talled olid ka esimesel pildil kepsutamas. Tema tagant piilub üks mehine meriino.
Kuna oleme enda põhikarja jaoks otsinud erinevatest Euroopa nurkadest parimaid loomi, siis ei sünni neid ilma väärika kaitseta karjamaal hoida. Karjavalvur Hoi oma karjaga.
Tõeliselt naudivad suve ilmselt koerad. Ei oska ilmselt lustlikumat koerasuve ette kujutada kui karjavalvuril - hektarite kaupa liikumisruumi, soid, metsatukkasid, mutimullahunnikuid ja ojasid. Oma vagur kari kelle vahele võid tuulevarju pugeda. Päeval nad valdavalt peesitavad aga öösel... Ilmselt nad midagi teevad, sest hoolimata meie metsarohkest Karula rahvuspargi maastikust ei ole hunt meil ammu karjas käinud. Kokku on meil karjavalvureid hetkel neli. Lõvi nimeline ei ole pildile jäänud kuna tema töötab suvel Matsalu rahvuspargis meriinode-šaakalite suhtekorraldajana. Tema vend Raudsik on pildile jäänud koos ühe oma karja liikmega. Veider on jälgida kui lähedaseks võivad kiskja (koer) ja rohusööja (lammas) saada.Ja suvi - lust ja lillepidu. Kevadine tall on sellest rikkalikust rohumaast palju ammutanud ja hulka suuremaks kasvanud.
Pildilt võib näha, et meil Karulas ei ole maastik just loodne. Traktoriga siin künda-külvata on keeruline aga lammastele selline väljakutse sobib.Augustiks on kevadistest 10 kg kaaluvatest tallekestest sirgunud 35 - 40 kg raskused noorlambad. Oma lammastele me vilja ega jõusööta ei anna, see juurdekasv tuleb puhtalt niidurohust.
Suve teises pooles on talled suured ja liiguvad oma ette karja. Nende emadel algab vananaistesuvi - tissi otsivaid teismelisi segamas ei ole. Nüüd saab ennast mõnusasti sirutada ja enne talve lõdvaks lasta.Hallimäe talus kasvatame me tõulambaid ja ühte tõugu lambad on üsna ühte nägu. Õnneks on meil tõuge kaks - meriinod ja lleynid. Siin pildil on mõlemaid. Seega võiks olla kahte nägu lambaid.Lleyni uted. Lähemalt vaadates ei ole sugugi nii ühte nägu. Ikkagi isiksused. Ja taamal olev pilv ennustab juba sügist.Meriinod on ikka täiesti teist nägu. Ja loomulikult teistsuguse villaga.Ja vigureid täis.
Palju pilte suvest. Ilmselt võiks nendega interneti uputada. Aitab selleks korraks.
Tekst Matsilt, enamik pilte Olivialt.
Lisa kommentaar