Lamba tervise huvides tuleb teda aeg-ajalt pügada. Kui tihti, sõltub lambatõust (ehk siis villakasvu kiirus) ja pidaja soovist. Lisaks parema tervisega lambale saame pügamise läbi endale ka suure koguse lambavilla!
Juba pikemat aega on lambavilla suhtutud kui jäätmesse, millega polegi miskit eriti ette võtta. "Prügist" vabanemiseks on kasutad erinevaid võtteid - põletamine, matmine või siis tasuta laiali jagamine... Kasutusse on ilmunud termin "jääkvill", mis viitab samuti justkui jäätmele - millelegi, millest oleks soov ruttu vabaneda. Tuldagu ja viidagu ainult minema! Või siiski?
Sõltuvalt lammaste pidamise viisist laudaperioodil saame kas puhtama või siis pebresema (või isegi sitasema) villa. Kui loomade küljealune on olnud kuiv ehk siis põhu ja/või heina laotamisega külje alla ei ole koonerdatud ning söötmine on korraldatud viisil, et pudi ei satuks loomale "krae vahele", siis võime saada üksjagu korralikku villa, millest soovi korral võimalik üht-teist kasulikku teha. Kui läheb hästi, saab sellise villa mõistliku raha eest lõngaks müüa või (kui on jaksu) lasta lõngaks teha ning ise oma talu toodangut müüa.
Kõigega tegeleda ei jõua ning suurele osale lambakasvatajatest on vill teisejärguline (pigem seitsmendajärguline) teema, sest - olgem ausad - vill ei too sisse. Seega oleme ringiga tagasi alguses - vill on jääde. Aga kas väärtusetu?
Vill sisaldab mitmeid põllule vajalikke elemente - lämmastik, fosfor jmt. Ehk siis on tegemist väärtusliku väetisega, mis laguneb tasapisi ja annab seeläbi taimedele jõudu juurde terve suve jooksul! Niisiis - laotades villa koos sõnnikuga põllule anname oma maale lahkesti rammu juurde. Kui villa selle nurga alt vaadata, siis kas tundub mõistlik väetist tasuta laiali jagada ja seejärel poest (sünteetilist) väetist osta?
Sõltuvalt lammaste pidamise viisist laudaperioodil saame kas puhtama või siis pebresema (või isegi sitasema) villa. Kui loomade küljealune on olnud kuiv ehk siis põhu ja/või heina laotamisega külje alla ei ole koonerdatud ning söötmine on korraldatud viisil, et pudi ei satuks loomale "krae vahele", siis võime saada üksjagu korralikku villa, millest soovi korral võimalik üht-teist kasulikku teha. Kui läheb hästi, saab sellise villa mõistliku raha eest lõngaks müüa või (kui on jaksu) lasta lõngaks teha ning ise oma talu toodangut müüa.
Kõigega tegeleda ei jõua ning suurele osale lambakasvatajatest on vill teisejärguline (pigem seitsmendajärguline) teema, sest - olgem ausad - vill ei too sisse. Seega oleme ringiga tagasi alguses - vill on jääde. Aga kas väärtusetu?
Vill sisaldab mitmeid põllule vajalikke elemente - lämmastik, fosfor jmt. Ehk siis on tegemist väärtusliku väetisega, mis laguneb tasapisi ja annab seeläbi taimedele jõudu juurde terve suve jooksul! Niisiis - laotades villa koos sõnnikuga põllule anname oma maale lahkesti rammu juurde. Kui villa selle nurga alt vaadata, siis kas tundub mõistlik väetist tasuta laiali jagada ja seejärel poest (sünteetilist) väetist osta?
Lisa kommentaar