Õueküünal lambarasvast

Lambarasv põleb väga hästi - seda teadsid juba vanad eestlased, kes sellest materjalist küünlaid valasid. Lisaks on tegemist kohaliku toorainega - tegelikult isegi jäätmega, sest inimtoiduks seda enamasti ei kasutata. 
Küünla põletamine kalmistul on armas komme, viis lahkunud lähedasi meeles pidada ja meenutada. Minu esimesed mälestused surnuaiast pärinevad 1990. aastast, kui lahkus minu vanaisa. Mäletan, et kalmule viidavad küünlad olid tol ajal plekktopsides, mida isa aegajalt köögipliidil sulatatud uue vahaga täitis. Mingil hetkel asendusid need aga ühekordsete plastiktopsides olevatega... 
Kuna minu silma igasugune plastikprügi kohe riivab, siis nuputasin ja otsisin ja rääkisin ja lõpuks mõtlesin välja sellise õueküünla, millest prügi peaaegu et järgi ei jäägi. Nimelt põleb lambarasv eeldatavalt ära - kui ei põle, siis söövad selle ära loomad-linnud (neile kahjutu, kuid toitev) või jääb see lihtsalt loodusesse (mõned seened, hallitused ja mikroorganismid ilmselt väga rõõmustavad). Põletatud savist tops on sisuliselt nagu väääikene tükk telliskivi ehk siis selle topsi võib killustiku vahele puruks lüüa (teekatte täiendus) või - kui on võimalik, siis võib selle mulle tagasi toimetada ja valan sinna uue küünla sisse;) Järgi jääb ainult pisike metalliliistak - see, mis tahti paigal hoiab. Ja see viimane ongi kogu prügi.


Muide - mul on ka põletamata savist topsidesse valatud küünlaid s.t. looduses "sulab" see küünlatops väikeseks savikänkraks, mille võib täitsa puutumata jätta või siis poetada lähima põõsa alla (eriti liivases pinnases kasvav põõsas rõõmustab).


Eelmine
Karjaga jalutamas
Järgmine
Maa villane

Lisa kommentaar

Email again: