Head teed, Kalle!

Leian, et nii eriline persoon väärib järelehüüet, sest minu meelest on just Kalle olnud Eestis üks karjatamiskoolkonna rajajatest. Kasvatas ju tema inimesi rohkem kui inimesed teda. Kalle oli esimene meie ajajakoertest, keda koolitades tegime läbi hulga vigu ja elasime läbi ka tohutult ahhaa-elamusi. Me saime tänu Kallele aru, kui geniaalne  kolleeg on borderkolli lamburile.

Kalle tuli meie juurde Sireli talust, mis tollal, viisteist aastat tagasi, oli praktiliselt ainus tööliini karjakoerte kasvulava. Esimesed näpunäited saime Tiidult ja edasi asusime iseseisvalt avastama töökoerte maailma. Sellel teel olid meile suureks abiks Pärnumaale Jaani tallu mujalt maailmast koolitama kutsutud treenerid. Pidime ju kõigepealt õppima ise, et saaksime maailma targima koeratõuga töötada. Borderkolli sünnib karjatamisinstinktiga, meie asi on seda instinkti vääriliselt juhtima õppida.

Tagasi mõeldes põhjustasime tõenäoliselt Kallele hulgaliselt psühhotraumasid. Polnud meil ju tollal aimugi, et ainuüksi hääletooni nüansid muudavad koera liikumist ja et ise närvi minnes ajame kohe närvi ka koera ja seeläbi terve karja. Me ei saanud aru, miks Kalle vahepeal töö pooleli jättis ja karja juurest minema kõndis – me olime ta oma vastuoluliste nõudmistega ja hüsteerilise hääletooniga sõna tõsises mõttes hulluks ajanud!

Enne karjakoerte ajastut oli meil vaja kõik maavillased kokku ajada - ja suuremate ajamiste puhul terve küla takkapihta – et liigutada toona meie palju väiksemat karja. Joostes ja kisades püüdsime tormavaid lambaid soovitud suunas ajada ja nemad olid ikka kiiremad. Polnud haruldased hetked, kus mõni väsinud talguline hõikas mulle, et ma oma peniga niigi kiirel ajamisetööl jalus ei tolkneks. Aga kuskilt pidi Kallel ja meil kogemus ju tulema ja me ei jätnud jonni. Küllap on noore Kallega tegeldud meie koertest kõige rohkem – ikka niimoodi vähemalt  veerand tundi päevas nagu peab ja kõik teooria järgi, nii nagu treenerid ja raamatud nõudsid. Nüüd võtame uute koertega asja palju kergemalt, sest Kalle ju õpetas meid - ja neid - välja!

Tasapisi tuli tarkus, selgus ja rahu ja Kalle hakkas tööle! Ja siis muutus ta asendamatuks. Mitte ainult meile, vaid ka paljudele teistele farmeritele, kelle lambad, kitsed ja vahel isegi lehmad kokkukogumist või ülesotsimist vajasid. Kalle pika elu jooksul sündis või toodi Eestisse palju häid karjakoeri, aga oma tööpõlve algul pidi ta palju ringi sõitma ja väga erinevates oludes appi asuma. Ja külarahavast polnud enam vaja kokku kutsuda.

Vanas easki püsis Kalle tööpostil, ehk küll kuulmine kehvaks jäi ja käimine aeglasemaks. Aga sellest polnud lugu, sest kõik siinkandi karjateed olid talle une pealt selged (ka need, kus Hallimäelaste lambad paar lugu tagasi talvekorteri pool kõndisid), meie omadest rääkimata. Ants remontis pisut jälle tema vana ausat veermikku ja niipea kui narkoos möödas, püüdis Kalle ennast juba lammaste poole tööle asutada. Järgmisel pildil on ta sel sügisel veel viimaseid kordi laudas söötmisel abiks, Pini ja Mari vahel ikka mehe eest väljas.

Ühtegi järglast Kallest maha ei jäänud, aga õnneks on Kaaru tema vennapoeg ja kannab geniaalseid geene edasi. Kalle oli väga tark, tundlik ja täpne koer ja temast jäänud käpajäljed on karjakoerte keerulisel tööpõllul väga suured, aga Kaaru sobitab juba tasapisi oma noori innukaid taldu nende sisse ja on nüüd mõne töö juures juba sisse võtmas kohta Kalle asemel. Sel pildil on juba tema prouade vahel mehe eest väljas.

Nii peabki olema, uued koerad tulevad ja asuvad tööpostile meie ja vanemate koerte kõrval. Aga üks jääb alati esimeseks.

Aitäh, Kalle.

Liilia