Lambapidaja jõulud

Vanasti kattis SIGA jõululaua.

Sead on nüüd otsas.             

Lehmad on kah otsas

Väikemajapidamistesse on lisaks lemmikutele (kass, koer ja mõnikord hobune) jäänud tootmisloomadest kana ja lammas/kits.

Ja SEA püha rolli on LAMMAS edukalt üle võtnud - enamgi veel! Lammas annab lisaks lauale ka kingikotti ning kuusealla. Ja hoiab varbad soojas!
Vanasti oli talus jõulude keskseks tegelaseks siga. Jõuluperioodi juhatas sisse seatapp - seda ei juhtunud talus just iga päev, siga on suur loom ja selle veristamisega oodati seni kuni sügisesed põllusaakide jäägid olid seale sisse söödetud. Ja jõulud oli see aeg. Ning sealt tuli verivorsti veri ja sooled, jõulupreks mahlane ja pekine tükk, peast-jalgadest-sabast sült.
Seakasvatus on taludest juba ammu kadunud, ilmselt on eestis veel käputäis talusid, kus jõuluks siga tapetakse. Seapraad ja verivorstid on tihti jäänud aga see hea tuuakse nüüd poest. Omaette veider lugu - talumees läheb linna poodi ja ostab miskit head jõululauale...
Pildil olevad sead on meenutus minevikust - enne seakatku oli meie karjas koos lammastaga ikka mõned põrsad nosimas.
Õnneks on Eestimaal säilinud veel tuhatkond talu, kus peetakse lambaid. Ja jõulud võivad tulla ilma, et peaks linna süüa otsima minema:)
Hallimäe talus oleme oma lambajõulud nii korraldanud:

Jõulupraad - loomulikult lambapraad!
Jõulupraele katsume igal aastal isekoodi läheneda, lammas võimaldab palju enamat kui vaid pehmeks küpsetatud tagasink (kuigi ka see klassikaline praad viib keele alla). Aga näiteks mõnusalt leemes küpsetatud koodid? Või siis väiksemad praetükid segamini juurikatega - selline ajuroog, kus porgandid, kaalikad, sibul ja küüslauk küpsevad koos kondiga praetükkidega. Ja Klassikaline praad aga hoopis abatükist - serveerida on keerulisem (suur abaluu segab lõikamist) aga kui palju mõnusaid maitseid. Aga kui on olemas suitsugrill, siis miks mitte see keset talve kuumaks ajada ja aeglaselt-aeglaselt suitsu sees liha küpsetada (ahi nii 100-120 kraadi, liha on küps kui on seest 62-65 kraadi) - ülimaitsev, mahlane ja õrn. Sellel aastal tuleb kuivlaagerdunud uhelamba lihast (mutton) kondita abapraad. kuidas ma selle küpsetan seda ma veel ei tea:) Aigu om
Pildil on küll kondita seljatükk - need kaunistavad kellegi teise lauda.

Sült - lambast ikka!
Olen kasvanud lambakasvatajate peres ja meil on sülti alati lambast tehtud. Olen sellest ikka suuresti lugu pidanud - lambasüldi liha on ikka liha (mitte selguseta olekuga tükid seajalast) ja kallerdis selge ning imemaitsev. Võibolla ei ole kallerdis alati nii tugev kui seasüldil aga see ei ole seganud. Kui vanasti oli süldikeetmine suur tegu, suure pajaga, pikk keetmine ja vahu riisumine, siis nüüd olen endale elu lihtsamaks teinud. Võtan meelepärase koguse esikoote, saen need pooleks - nii saavad ka kondi seest maitsed paremini välja. Lisaks saab nii liha tihemini potti pakkida - leent vähem aga see-eest tuleb see kangem (kallerdavaid aineid ei ole liialt lahjendada). Lisan maitseained, ajan pliidil keema ning suskan siis ahju. Järgmisel päeval ahju kütma hakates leian ahjust poti süldileemega, see on soe aga piisavalt jahtunud, et kohe liha ära puhastada. Leeme kurnan läbi sõela - vahtu ma ju ei riisunud. Kui tundub liialt rasvane, siis koorin ka liigse rasva ära. Puhastatud liha koos leemega potti tagasi, ajan korraks keema ja siis kaussidesse jahtuma. No ja ongi valmis.

Verivorstid - teeme kodus, lamba verest
Juba paarkümmend aastat oleme siin sõpradega jõuluks koduseid verivorste teinud. Vere saame oma lammastelt (prae kõrvalprodukt), kas siis kui meil veel sead olid, tegime vorstid lambaverest, seda on lihtsalt palju lihtsam koguda. Oleme teinud ka lamba sooltesse aga nii tulevad sellised viineri mõõtu snäkivorstid. Seetõttu oleme ikkagi poodi hiilinud ja seasooled majja toonud. muidu ikka klassika, odrakruup, veri, pekk ja pune. Pekk kah sealt. Kuna veri on mahe, odrakruup on kah mahe ja ka seapeki ostame maheda, siis on igatepidi mahedad verivorstid. Maitselt just sellised nagu ise tahame, kas mahedamad või vürsikamad.

Jõulupasteet - lambamaksast
Paljudes peredes on ikka kombeks ka jõuluajal üks korralik pasteediports teha. Eks sellegi kombe juured ole seatapus - maks kaua ei säili ja külmkapi-eelsel ajal tuli see kohe ära teha. Ja kuna siga tapeti jõuluks, siis sai ka pasteet jõuluks valmis.
Lamba maks on väga peene struktuuri ja maheda maitsega - nagu loodud pasteedi tegemiseks. Ei aja siin asja keeruliseks - teen nii nagu esivanemad on ees teinud. Pruunistan maksa kergelt võis, pruunistan ka sibula, porgandi ja (poest toodud) suitsutatud seapõse. Katsun tabada proportsiooni, kus maks moodustaks kogu massist nõksa üle poole. No ütleme 60%. Kautan seejärel vähese leemega (veega aga ka lambakondist keedetud puljongiga) asjad pehmeks ning ajan kaks korda läbi hakklihamasina. Siis on veel vaja maitsestada ja vahustada. Maitsestamine on maitseasi. Endale meeldib muskaat ja konjak (või mõni hea kodukootud puskar kui seda juhtub olema). Pasteeti saab palju aga seda saab väga edukalt sügavkülmutada. Hiljem hea topshaaval välja tuua ja mekkida.

Jõululaua tähtsamad palad on kirjeldatud. Aga lammas annab meie jõuludele veelgi lisa.

Küünlad
Paljudele ei meeldi lammast süüa kuna lambarasv on kiire hanguma. Aga kui selline toatemperatuuril tahke rasv kokku sulatada ja taht sisse panna, siis saame ju küünla! Ja küünlaid kulub pimedal ajal palju!
Paljud pelgavad, et lambarasva küünal tahmab või haiseb. Vale puha. Tõsi - kuna toatemperatuur on lambarasva sulamise temperatuurile üsna lähedal, siis kipuvad sellised küünlad rohkem tilkuma/jooksma ja põlevad seetõttu kiiremini.
Aga kalmistuküünlaks sobib lambarasvaküünal seda paremini.
Ei mingit plasti jääki, mida varesed ilmamööda laiali kannavad. Lambarasv ja savist pott. Viimase toome pärast tagasi ja teeme sinna uue küünla sisse.

Ja lambavill meie ümber ja kuuse all. Igal kujul - sokkidena jalas, vestina seljas, mütsina peas (kui õues käime siis, toas on ikka soe ja mütsi pole vaja). Kust selliseid asju saab? Vanaema juurest kuuse alt! Ja mis pimedal ajal muud teha kui tugitoolis istuda, sooja jooki juua ning kududa. Lambavillasest lõngast - kasulik pärandtegevus vaimule. Ning tulemus on eriti kodune ja mõnus. Kui siin kirjutan, siis näen kuidas Oll koob, ilmselt on peagi valmimas järjekordne käpik.
Tegelikult võiks ka kedrata - voki vurin on veel rahustavam. Ja uskuge vokil ketramine on: a) võimalik; b) tohutult köitev; c) otse meditatiivne tegevus. Ja tulemuseks on lõng mida teistel ei ole.
Ja kui keegi on eriti kallis, siis läheb kingikotti ka soe ja pehme lamba nahk. Kui sellise enesele kondi soojendamiseks istumise/lamamise alla võtad, siis...
Selline maalähedane luksus.

Üks asi on veel, mis eristab jõulusiga jõululambast. Siga võeti kevadel põrsana ja tapeti jõuluks. Siis jäi laut tühjaks kuni kevadel uued põrsad tulid. Väga vähestes taludes peeti poegivaid emiseid. Aga lambalaut on praegugi toredaid, rahulikult mäletsevaid villakerasid täis. Lähed lauta, istud heinarullile, kõlgutad jalgu ning vaatad seda rahu. Kohe hakkab parem.

Mats
Hallimäe talust

Eelmine
Maavillased võistlevad!

Lisa kommentaar

Email again: