Arles meriino on lammas, kes hoiab tagaõues muru madala ja on iga kell nõus pererahvaga sooje sõbralikke suhteid looma. Tänu väga rahulikule iseloomule sobib meriino kokku väikeste laste- ja eakatega — ei ole ohtu, et loomad kedagi maha jookseksid.
Tõug on Eestis tõestanud end väga hea loodusmaastikke hooldajana - lambad saavad söönuks ka viletsatel karjamaadel - loopealsetel ning rannakarjamaadel. Täiesti üllatuslikult on meriinod nõus rohelise kõrre järele ka vette minema - konnaosi süüakse ära märjast kopralontsikust, pillirookõrte järgi minnakse nii sügavale vette, kui julgust jätkub.
Arles meriinodel on väga tugev karjainstinkt, mistõttu karjamaal on need loomad alati koos, liikudes ka süües sageli ühtse rivina. See omadus võimaldab neid kergesti juhtida ja lauta või aedikusse ajada.
Meie meriinod on väga vähenõudlikud (ja ka vähevalivad) toidu osas — nõgesed, putked, pilliroog, osjad, sõnajalad, oblikad jne süüakse lihtsalt ära. Kuna Arles meriino kodumaal karjatatakse neid kõrgmäestike kivistel karjamaadel, siis on neil välja kujunenud eriline maitsemeel — ära tuleb süüa kõik roheline, mis just eest ära ei jookse.
Arles meriino on Eesti tingimustes vastupidav. Loomad on aretatud keskkonnas, kus on nii käredat külma (mägikarjamaad), lõikavat tuult (mistraal) kui äkilisi kuumalaineid. Erinevalt paljudest teistest meriino tõugudest on Arles meriino nahk sile, mistõttu ei tekita neile probleeme ka põhjamaine niiske kliima.
Vill on pehme ja laineline, 60-70 mm pikk.
Villakiu läbimõõt keskmiselt 20 µm (min 17 µm, max 26 µm).
Ute villak kaalub keskmiselt 3 kg, jääral 5,5 kg.
Uted kaaluvad 40-60 kg, jäärad 70-90 kg.
Viljakuskoefitsent uttedel 1,2 talle ute kohta.
Tõug on saanud nime Arles piirkonnalt Lõuna-Prantsusmaal, kus aretustöö 18. sajandil algas. Aretusloomi valiti esialgu villa suurema hulga ja peenuse järgi. Praegu on aretuses tähtsal kohal ka uttede piima hulk ja tallede kiire kasv. Lisaks eelistatakse suguloomi, kes muudavad tõu vähem sesoonsemaks, st eesmärgiks on kindlustada aastaringi ühtviisi hea viljastumine.
Meriino järglaste juurdekasv ei jää Eesti keskmisele sugugi alla, talled võtavad vaid looduslikku karjamaarohtu süües juurde üle 200 g päevas.
Meriino liha on rohkete rasvasemate vahekihtidega, mis teeb selle liha eriti mahlaseks ja maitserohkeks. Liha sisene rasv on eriti oluline kiirel kuumal küpsetamisel (näiteks grillil).
