Võiks vist teha uue vanasõna - dorper vahetab septembris villa, tuleb pikk soe sügis. Loomulikult on see meelevaldne tõlgendus ja puudub "teaduslik uuring ja piisav tõendusmaterjal". Aga kuna kõik dorperiga seotu on suhteliselt uus ja kombinatsiooni Eesti kliima/dorperi villavahetus kohta pole kellelgi ülemäära kogemust, siis on ju tore mängida mõttega, et küllap tänavune hilissügisene villavahetus on üleüldise kliimasoojenemisega seotud.
Oleme dorpereid nüüdseks kasvatanud juba tosinkond aastat, aga nii hilist villavahetust näeme esimest korda. Tavaliselt alustavad lambad villa mahaajamist kevadel (kõikide pesaehitajate rõõmuks), jõuavad sellega lõpule suve teisel poolel ja sügiseks on teema unustatud. Tänavu algas villavahetus hiljem, sikutasin suvel vahepeal mõne seljast villa ja nentisin, et kinni mis kinni. Praegu seevastu on pealisvill vanade uttede seljas üsna lahti ja libiseb lahmakatena maha. Selle alt kooruvad kergendusega välja siledad, ümarad ja rahulolevad loomad.
Mahakooruva villa alla on muidugi omasoodu kasvanud uus ja korralik kasukas, mis on piisav talvele vastuminekuks. Mahatulev vill on vahel viimast serva pidi kinni üsna veidrates kohtades, kaelal või külgedel, meenutades kohati kehvasti kinnitatud sadulat, mis parajasti küljele libisemas või hooletult üle õla heidetud jakki.
Ehk mängib rolli ka see, et tänavu esimest korda pole me oma karjast ühtegi lammast püganud. Samas vahetavad praegu usinasti villa just puhtamad dorperid, mitte pikema villaga ristandid.
See, et villa vahetavad tõud võivad seda aastate lõikes toimetada üsna erinevatel aegadel, sai kinnitust ka tänavusel Eesti Lamba- ja Kitsekasvatajate Liidu reisil Lõuna-Inglismaale. Ka britid lähevad maailmaturu nõudmisi järgides tasapisi karvalammastele üle. Neil on omast omast käest võtta suurepärane villa vahetav tõug wiltshire horn, kelle baasil on aretatud uus exlana sheep, igatpidi Britannia kliimasse sobiv tõug, mis praegu sealmail kiiresti populaarsust kogub.
Kuna briti lambakasvatajate enamus elab ja töötab rendimaadel, siis räägiti meile lugusid sellest, kuidas tiitliga maaomanik vibutab oma lossiaknast näppu - ärge oma karja enne
minu maadele (mis meie perele tulid kuninglikult perekonnalt sõjaliste teenete eest nii umbes nelisada aastat tagasi) tooge, kui villavahetus pole läbi. Tuleb välja, et tutike siin, tutike seal on kuninglike tammede all siiski liig mis liig ja ei sobi siniverelisele silmale sugugi vaadata. Nii ootavadki rentnikud kenasti ära kuni niigi vähene talvekarv on lammaste seljast kolinud ümbruskonna linnupesadesse ja alles siis viivad karja lossi ümbrusse. Mõni aasta varem, mõni aasta hiljem.
Eestis on ikka väga tore elada.
Liilia
Mahakooruva villa alla on muidugi omasoodu kasvanud uus ja korralik kasukas, mis on piisav talvele vastuminekuks. Mahatulev vill on vahel viimast serva pidi kinni üsna veidrates kohtades, kaelal või külgedel, meenutades kohati kehvasti kinnitatud sadulat, mis parajasti küljele libisemas või hooletult üle õla heidetud jakki.
Ehk mängib rolli ka see, et tänavu esimest korda pole me oma karjast ühtegi lammast püganud. Samas vahetavad praegu usinasti villa just puhtamad dorperid, mitte pikema villaga ristandid.
See, et villa vahetavad tõud võivad seda aastate lõikes toimetada üsna erinevatel aegadel, sai kinnitust ka tänavusel Eesti Lamba- ja Kitsekasvatajate Liidu reisil Lõuna-Inglismaale. Ka britid lähevad maailmaturu nõudmisi järgides tasapisi karvalammastele üle. Neil on omast omast käest võtta suurepärane villa vahetav tõug wiltshire horn, kelle baasil on aretatud uus exlana sheep, igatpidi Britannia kliimasse sobiv tõug, mis praegu sealmail kiiresti populaarsust kogub.
Kuna briti lambakasvatajate enamus elab ja töötab rendimaadel, siis räägiti meile lugusid sellest, kuidas tiitliga maaomanik vibutab oma lossiaknast näppu - ärge oma karja enne
minu maadele (mis meie perele tulid kuninglikult perekonnalt sõjaliste teenete eest nii umbes nelisada aastat tagasi) tooge, kui villavahetus pole läbi. Tuleb välja, et tutike siin, tutike seal on kuninglike tammede all siiski liig mis liig ja ei sobi siniverelisele silmale sugugi vaadata. Nii ootavadki rentnikud kenasti ära kuni niigi vähene talvekarv on lammaste seljast kolinud ümbruskonna linnupesadesse ja alles siis viivad karja lossi ümbrusse. Mõni aasta varem, mõni aasta hiljem.
Eestis on ikka väga tore elada.
Liilia
Lisa kommentaar