Lambaliha I. 

Sõnal lambaliha on päris palju kummalisi tähendusvarjundeid. Aastaid tagasi toimetasime koos teiste lambakasvatajatega tulundusühistus lõigatud-pakendatud talleliha kodumaa suurematesse poodidesse. Ükspäev helistati Kaubamajast ja paluti etiketil olev "lambaliha" nimetada ümber "tallelihaks". Kliendid muidu kahtlevad, kas see süüa sünnibki.
Mis imeloom see lambaliha siis on...
On loogiline, et porgandil on porgandi maitse - see on põhjus, miks me porgandit sööme. Aga oh imet - suurim kiitus, mida me suudame lambaliharoale anda on, et lambamaitset ei olnud tundagi. Veider, kummaline ja ka üksjagu kurvastav (lambakasvatajale ning lambaliha hindavale sööjale), et termini "lambamaitse" on endale haaranud üks ebakvaliteetse lambaliha kõrvalnähe. Seda nii veenvalt, et lambaliha ei tohigi enam lamba moodi maitsta. Kujutleme maailma, kus porgandi maitse oleks defineeritud kui see kibe maitse, mida tunneme porgandi rohelist otsa hammustades. Ja heal mahlasel porgandil ei oleks "porgandi maitset" tundagi. 
Lisaks maitsevat lambaliha kasuka järgi... Ei oska isegi kommenteerida - pole kuigipalju neid kasukaid söönud. Kvaliteetsel lambalihal on igatahes kattev karusnahk enne küpsetamist eemaldatud.
Tegelikult ma ikkagi tean, mis maitse see "lambamaitse" on. Lapsepõlves oli tihti vanemate lammaste lihas seda maitset tunda ja mõnikord üpriski intensiivselt. Viimati kohtasin sellist ebameeldivat maitset süües lambaliharooga ühe suure ostukeskuse söögikohas. Ebameeldiv lugu - saan aru, kui keegi pärast sellist elamust lambalihe enam ei taha.
Juba pikki aastaid on see nn "kasukamaitse" saanud meie jaoks mälestuseks minevikust või siis odavate söögikohtade eriefektiks. Sööme palju vanemaid uttesid (6-9 aastat elatud) ning ka vanemaid jäärasid, talledest rääkimata... Aga kõik see liha maitseb imeliselt ning seda kurja "lambamaitset" juures ei ole... Võibolla on põhjus teadlikumas lambakasvatuses, paremas tapahügieenis või korralikus lõikuses. Ei tea.
Veel on levinud müüt, et ainult talleliha sünnib süüa. Isegi mitmed lambapidajate-lihakasvatajate kodulehed kirjutavad, et pakuvad ikka hõrku talleliha, mitte aga söödamatut lambaliha. Liblikatel on näiteks moone: enne on sihuke röövik, siis nukkub ja nukust tuleb välja liblikas. Ilmselgelt on liblikas ja röövik väga erinevad olendid. Lambal seda ei juhtu - iga uus päev on lammas lihtsalt natuke vanem. Ja ei ole sellist kuupäeva, et nüüd saab "parim enne" ja nüüd süüa ei sünni. Jah, nelja kuu vanuse talle liha on erinev 8 kuu vanusest, see omakorda erineb 15 kuu vanusest jne. Samuti erineb maalamba liha tekseli lamba lihast ning puisniiduheinal kasvanud talled on erinevad jõusööta söönud talledest. Aga kõik see liha on hea! Erinev - seda küll. Aga söödav. Vähe sellest - see on ka imemaitsev!
Väga sageli uuritakse kuidas lambaliha peaks maitsestama ja marineerima. Et see ikka süüa sünniks. Minu tavaline vastus on, et ärge esialgu üldse maitsestage - kui, siis õige vähe. Kunagi toitlustasime mõnisada inimest tallelihaga nii, et ei lisanud isegi soola - liha suitsutasime BBQ ahjus ja nii lihtsalt oligi - liha + suits. Laudadel olid soolatopsid, et kõik saaksid ise soovijärgi maitsestada. Õhtul selgus, et kõik sool oli alles - ju siis ei olnudki vaja. Liha on ise äärmiselt maitsev!
No ja kui eheda liha maise on selge, siis saab ikka lisada seda ja teist, et toidulauda mitmekesistada, aga peamiseks maitseks võiks ikka jääda lamba maitse - see hea loomulikult;)
Paaris järgnevas tekstis proovin lambaliha mõningaid omadusi ja iseloome detailsemalt välja tuua ja seletada.

Mats
Hallimäe talu lihunik ja lamba ning lambaliha austaja

Eelmine
Lambaliha II
Järgmine
Kuidas grillida lambaliha

Lisa kommentaar

Email again: