header
           

Avaleht
joon
Meist
MTÜ Maavillane
Inimesed
Rõõmu talu
Hallimäe talu
Ala-Mähkli talu
joon
Lambad
Dorper
Meriino
Lleyn
joon
Teenused
Viltimisteenus
Pügamisteenus
Karjakonsultatsioonid
joon
Müük
Lambanahad
Titekaup
Vildid
Lambad
Meriino lõng
Valge lõng
joon
Koolitused
Käsitöö ja villakoolitused
Lamba- ja kitsekasvatusalased koolitused
Loodusretked Karulas
joon
Karjatervis
Tekstid karjatervisest
Loengumaterjalid
joon
kasulikku
villavabrikud
pügajad
lambakasvatajad
parkalid
köösneritööd
joon
villanõukoda
villa omadused
pügamine ja sorteerimine
villa töötlemine
villatüübid
villalambad
joon
Kontaktid
joon
Uudiste arhiiv
2013
2012
2011
joon
© Maavillane 2011-2014
 
Päevaraamat
sisujoon

Puhtatõulised dorperi uted Rõõmu talu karjas
Postitaja 10. september 2016

 

 Minnes tagasi möödunud aega.... aastal 2009 tõime oma karja esimesed dorperi tõugu jäärad Diiteri ja Booleni, kellele on järgnenud 2010.a. Hermann, 2011.a. Lembit, Olev ja Kulno, 2014.a. Mati, Nuude, Sass, Urru ja Vambola, tänavu veel Tjobo. Nende aastatega oleme dorperi tõugu tundma õppinud ja sellest siis tekkisid nii soov kui vajadus tuua endale karja ka puhtatõulisi uttesid.

Nüüd saabus see kauaoodatud päev, mil me lauta maandusid pikalt reisilt 17 dorperi noorutte. Dorperi tõul on küll hulganisti häid omadusi ent mõni halb on ka. Üks neist on seda tõugu loomade vähene saadavus ja suur nõudlus Euroopas. Meie jaht uttedele kestis mitu aastat ja lõppes poolõnnelikult, sest esialgu oli plaanis osta poole rohkem loomi. Aga vanasõna varblasest peos aitab meele rõõmsa hoida. Eks me proovi tuleval aastal uuesti.

Teostasime kolmandal päeval peale saabumist loomadele ultraheliaparaadiga tiinusuuringu ja meie rõõmuks oleme kaasa saanud kolm talle, kes peaks nelja kuu jooksul sündima. Ülejäänud uted lähevad paaritusse lähikuudel. Tuleval aastal on siis esmakordselt võimalik Rõõmu talust müüa puhtatõulisi dorperi noorjäärasid. Mitut neist ootavad juba uued omanikud Eestis ja ka naaberriikides.

Head jätkuvat varumishooaega soovides

Ants

Värske talleliha igal nädalal
Postitaja Mats Meriste 7. august 2016

Suvine aeg oma toimetamistega on hoidnud maavillaseid pigemini õues põllul kui arvuti taga ja seetõttu on ka meie postitustesse pikem auk tekkinud. Samas ei ole me sugugi jõude istunud...

Edendamaks lammaste realiseerimist lõime koos paari toreda ja edumeelse lambakasvatustaluga Otepää ja Haania kõrgustikult 2014. aasta lõpus Tulundusühistu Mägi-Eesti lammas. Eesmärgiks on üheskoos turustada oma talutoodangut.

Alates selle aasta algusest oleme üheskoos kõvasti vaeva näinud ja käivitanud kvaliteetse Eestimaise (mahe) talleliha turustamise. Eesmärk oli luua ametlik turg - templid peal ja maksud makstud, usume, et nii see peaks lõpuks ikkagi olema. Alustasime päris algusest: tekitasime endale ettekujutuse, mis on kvaliteet ja kuidas seda saavutada (Hallimäe talu peremees Mats õppis kaks aastat Olustveres lihameistriks); külastasime erinevaid tapamajasid ja arutasime kuidas käivitada lambatapmist, mis keskenduks just kvaliteedile; koostöös tapamaja meistritega panime käima lambatapu liini, mis on võimeline tootma puhast ja kvaliteetset rümpa ja nülgima terve ning puhta naha; katsetasime ja arendasime oma lõikusskeemi ning pakendi. Lisaks muidugi ka müügivõrgustiku ja logistika skeem. Palju tööd ja uusi väljakutseid! Korduvalt võisime pärast pikka tööpäeva tapamajas, liha lõikuses-pakendamises või kohtumisel erinevate kaupmeestega tõdeda, et oleme taas nii palju juurde õppinud ja uusi asju kogenud. Kui senini oli meie kogemustepagas lambakasvatuses laudakeskne, siis nüüd oleme teinud korduvalt läbi kogu tsükli kuni pakendatud toote poeletile asetamiseni - väga põnev ja hariv!

Täna võib ütelda, et asi töötab ning igal nädalal saabub Võrru, Tartusse, Pärnusse ja Tallinnasse värske lõigatud ja pakendatud kodumaine talleliha. Lõikuse oleme teinud sellise, et söögi valmistaja ei peaks eam nuga kätte võtma - liha on lõigatud ja valmis pannile, potti, grillile või ahju minema. 

Üldiselt lõikame kogu lambarümba steikideks - oleme kogu selle katsetamiste ja tootearenduste käigus ka ise neid tükke erinevalt teinud ning andnud proovida ka paljudele restorani ja hobikokkadele - kõik on jäänud rahule. Selline tükeldus annab võrratult palju uusi võimalusi lammast valmistada võrreldes klassikalise suure praetükiga. Suvisel ajal muidugi steik kiiresse marinaadi (talleliha ei vaja pikka marineerimist) ning grillile - uskumatult maitsev.

Meie toodetud lambaliha saab hetkel Võru Maksimarketist (nemad teevad kohapeal ka marinaadi), Tartus Kvartali Maksimarketist (nii värske lihana kui marineeritult/küpsetatult), Tartu Lõunakeskuse Taluturult, Pärnu Taluturult ja Rebaseonu lihapoes (Tabasalu Rimi majas). Liha saab ka tellida, selleks on vaja helistada Matsile (tel 53417460, mats(ät)maavillane.ee), järgmise nädala soovid peaksid olema laekunud hiljemalt eelmise nädala neljapäevaks - siis jõuame nendega ka arvestada. Liha tellimise ühikuks on üks kast (sisaldab tükeldatult pool lammast, iga tükk eraldi vaakumpakendatud ja etikeeritud), kaal ca 10 kg. Üldiselt me alla poole lambarümba (1 kast) ei müü kuna hetkel puudub võimekus tagada väiksematele kogustele logistikat. Sellise kasti hind on 11€/kg (sisaldab käibemaksu 20%) + transpordi kulu. Kohaletoimetamine ja kättesaamine peaks olema võimalik korraldada hetkel Eesti suuremates linnades, Tartus ja Pärnus saab kasti kätte Taluturult. Kuna sellises kastis on valik erinevaid tükke koodist karreeni, siis võiks see olla mõnusaks retkeks lambaliha gurmeemaailma.

Päris valmis ei ole meil kõik veel saanud - nii palju on ideid millega edasi tegeleda aga eks suvel oleme peamiselt pühendanud ennast talvesööda varumisele - kuna nüüd on plaan talled (lisaks suguloomale) müüa pidevalt ka värskeks lihaks siis peab talvesööta sellevõrra rohkem varuma. Kui kellegi nüüd suu vett jookksma hakkas, siis võetagu ühendust - katsume kõhu lambalihaga täita. Kui pool lammast tundub liialt palju, siis otsige sõpru kellega seda jagada - kuna rümp on lõigatud ja tükid vaakumpakendatud, siis on see lihtne teostada. Kui teate aga mõnda lihakaupmeest kellel letilt lambaliha puudub, siis oleme igati valmis seda letti täitma!

Mats

lambakasvataja ja lihameister

Karjavalvekoer Mahir õpib ametit
Postitaja 19. mai 2016

 

Nii see algas. Loo võttis Mahiri Prantsusmaalt viinamarjaväljade vahelt nööri otsa ja tõi Eestisse, Rõõmu tallu. Ants ja Kalmer natuke aitasid. Huntide ja shaakalitega on häda nii Alpides kui Eestimaal. Töö on igal pool ühtemoodi ja karjavalvuriks õpitakse ka ikka ühtmoodi. Prantsuse lambakarjast lammaste vahelt meie lauta lammaste vahele. See üleminekuhetk on kõige olulisem - lambad on kutsikale ainus turvaelement, mille külge koduvahetusel klammerduda. Algul väikese aiaga lammaste keskele, aga kohanedes juba täiesti vabalt lammaste vahele - ei pesa, kuuti ega eraldi söögikohta. 

 Paar kuud elaski Mahir ainult laudas, harjus uue kohaga ja kasvas lammastega üheks karjaks. Tunneb ennast lambakarja osana, aga teab oma rolli - kaitsta. Passis on tõuna kirjas anatoolia karjakoer, prantslased ise kutsuvad teda ka kangaliks, kuigi tegelikult ikka erinevad tõud. Igal juhul kasvab temast väga suur koer ja juba kutsikana on ta väga võimas. Kolisime kutsikakolaka uttede vahelt jäärade vahele, seal poistel koos paras toimetada, pole ohtu, et talledega mängitakse või uttesid õrritatakse. Jäärad kaks korda ei ütle, Mahir on taibukas ja  õpib viisakalt suhtlema isegi siis, kui on igav. Rumalusi hakatakse enamasti tegema igavusest või stressist. Jäärakari on kutsika õpetamiseks parim paik, jäärad on rahulikud ja konkreetsed. 

Ja siis tuli karjalaskepäev, Mahir nuuskis toomingat ja võilille, uuris lindu ja kassi. Ja hälbis karjast kuni nina puutus elektritraati ja reaalsustaju taastus. Kus on turvaline? Ainult lammaste juures! Õppis territooriumi piirid selgeks ja püsib nüüd kogu aeg jäärade juures. Õpib koos karjaga liikuma ja teeb öösiti juba jämedat häält, kui metsaservas keegi krõbistab.

Kui koera söötma läheme, siis ei kutsu teda enda juurde, vaid otsime karja üles ja anname söögi ainult lammaste juures. Söögikaussi ette ei jäta. Sügamine, paitamine ja mõnus suhtlemine käib ka ainult lammaste juures. Kui hakkame ära minema, siis kõssitame järgilonkiva koera karja juurde tagasi. Ja ega ta väga enam järgi tulegi,  sööb kõhu täis ja keerab rahulikult lammaste kõrvale pikali. Aastasajad tööliiniaretust on lihvinud karjavalvekoerad tasakaalukateks ja analüüsivõimelisteks. Ja iseseisvateks.

Aga esimene kaelarihm on ammu viimases augus ja käpad nagu noorel lõvil, ise pole veel poole aastanegi. Mis niimoodi saab? Saab see, et vanad valvekoerad Koll ja Nessi võivad kolida rahulikult koos utekarjaga laidudele shaakaleid tõrjuma, Mahir hoiab kodus asjad kontrolli all. 

Oleme laadal Tartus ja Tallinnas!
Postitaja Mats Meriste 20. aprill 2016

Sel nädalal võib maavillaseid kohata nii Maamessil Tartus kui ka Tallinna Käsitöölmessil!

Maamessil (21.-23.aprill Tartu näitused) saab Eesti Lambakasvatajate seltsi boksis näha ka maavillaste lambaid - esindatud on nii dorperi, lleyn´i kui Arles meriino lambad. Lammaste juures aab näppida imepeent meriinovilla ning soetada endale sellest Inglismaal kedratud lõnga. Samuti on letil Itaalias kedratud Eesti valgepealise lamba villast tehtud erinevate jämedustega kammlõnga. 

Tallinna Käsitöömessil (22.-24.aprill Lauluväljakul) asume laulukaare esimesel korrusel koos Tsooru savitehasega! Kaasas on meil Inglismaal kedratud meriinolõnga, Itaalias kedratud lõnga, nahku, savikausse ja külajuttu:)

Tulge ja otsige meid üles!

Olivia

Esimene puhas meriino on sündinud
Postitaja Mats Meriste 5. aprill 2016

 Täna rõõmustab Hallimäe talu rahvas (ja küllab ka teised maavillased). Pika ootuse järel on sündinud esimene puhastverd kodumaine Arles meriino talleke. Rõõm igatahes. Ja, et esimene talleke on ka utt, siis hakkab tema kunagi neid meriinosid juurde sünnitama.

Palju on küsitud, et miks me just meriinosid peame (tegelikult on enamus karja ikkagi Lleynid ja nende ristandid), vill ei maksa ju midagi. Eks ta nii ongi - ka meriinode kodumaal ei peeta juba ammu meriinosid ideega villast kasu saada. Ka seal (Prantsusmaal) saavad talunikud enamasti villla müügist tagasi pügamise raha. Samas saavad nad pügamise raha tagasi - paljude teist tõugu lammaste pügamine on sama kallis aga villaga pole midagi teha... Mõtlemise koht. Tulu teenivad Prantsusmaa meriinofarmerid poollooduslike koosluste hooldamisega (kõrgniidud alpides), ning lambaliha müügiga (ei olegi nii erinev paljudest Eesti taludest).

Meriinodel on kolm eelist, miks neid peetakse ja võiks plaanida nende pidamist ka siin Eestis:

1. Meriino lammas saab hakkama ka sellise kesise ninaesisega kus teised tõud nälgivad. Meriinode karjamaad on nende kodualadel kõrgel mägedes lume piiril. Sealt kivide vahelt otsivad meriinod endale kõrsi ning neid närides kasvatavad oma tallesid. Lumi, halvad ilmad ja kesine ninaesine on neile tuttavad ning ellu on jäänud sellised loomad, kes sellistes tingimustes hakkama saavad.

Selline on Arles meriino karjamaa kodusel prantsusmaal - ei ole just ristikurohke kultuur-rohumaa. Ka siin eestis oleme näinud, et meriino on toidusuhtes vähe valiv - ka talledele meeldib tarna ning pilliroogu krõmpsutada, vajadusel ronitakse kõhuni vette, et õngitseda mõni magusam hundinuiavars. Pärast pügamist oli mul laudas selgelt eristatav, et meriinod olid samal toidubaasil teistest lammastest pea punktijagu rammusamad.

2. Väga rahulik iseloom ning tugev karjainstinkt. Meriinod on rändkarjatamise lambad. See tähendab, et talvel, kui alpides on mitu meetrit lund, on lambad all tasandikul. Kevadel kui lumi sulab võtavad talunikud oma karjad ning viivad need üles mägedesse, kus lambad elavad kuni lume tulekuni. Selline rännak karjamaale ning tagasi on mitusada kilomeetrit pikk, karjad aga koosnevad tuhandetest loomadest. Suvel valvavad selliseid karju aga paar karjakut. Et see süsteem saaks toimida on karjadest aastasadade jooksul välja praagitud (või on hundid selle töö teinud) kõik loomad, kes on olnud perumad või karjast eraldunud. Selliste loomahulkadega ei ole lihtsalt võimalik tegeleda kui need ringi tormavad. Sellise valiku tulemusel on arenenud väga rahulikud ja tugevalt kokkuhoidvad karjad. Rahulikke lambaid on meilgi kergemad majandada, kui kari hoiab tihedamalt kokku on lambaid lihtsam koondada ning ajada.

3. Lihtne majandamine. Suured meriinokarjad (2000 ja enam looma) on mägedes suvi läbi vaid paari inimese ja paari koera hooleall. Sellest tulenevalt on kujundatud välja loom, kes saab ise hakkama ega vaja olulist abi oma loomulikus arengus. Ei ole mõeldav, et see karjus hakkaks andma sünnitusabi mitmele tuhandele lambale, või neid süstima või muul moel poputama. Aastasaadade jooksul on nii väljakujunenud lambatõug, kes saab hakkama ja nii ongi hea.

Lisaks muidugi veel ka peen vill. Öeldakse ikka, et vill tulu ei too ja eks ta paljuski õige on. Samas kasvatavad enamus lambatõuge endale villa selga ja neid peab vähemalt korra aastas pügama. Kui nüüd võrralda kulusid sellele karjale, kus vill tuleb metsa viia selle karjaga kus villal on ka väärtust, siis on selge, et viimane majandab tõhusamalt. Ja kui väidetakse, et villalambalt ei saa liha, siis on see sama vale nagu väita, et lihalambalt ei saaa villa. Saab ikka! Ja liha maiseb hästi ning tall kasvab kiiresti.

Usun, et Eestis on kaks keskkonda kuhu meriino võiks ideaalselt sobida: poollooduslike koosluste, eriti aga loopealsete hooldamine ning talumurule majaümbruse hooldaja.

Pärandkoosluste hooldaja lammas peab saama hakkama üsna kesise toiduga, eriti loopealsetel, kus kasvavad paljuski vaid kuivad kõrred. Arles meriionole peaks selline keskkond olema üsna kodune. On tehtud korduvalt eksperimente selliste kuivade ja vähese toiteväärtusega alade hooldamisel intensiivsete lihatõugudega ja pljud neist on paraku läbikukkunud - kui lammas on ikka aretatud väärindama maksimaalselt kultuurrohumaade rammusat ristikut, siis ei kipu ta kuidagi edenema vaestel niitudel. Ka laidude hooldusel peaks rahulik meel ja tugev karjainstinkt pakkkuma rohkesti eeliseid - kes on proovinud kokku otsida ja koondada laiul vabalt hulkuvaid särtse individualiste oskab ilmselt hästi hinnata ühtsesse karja hoidvaid rahulikke lambaid. Meie tänased kogemused näitavad, et meriinot saab edukalt pidada ka niiskematel aladel, kus söögiks on muidu põlatavad tarnad ja muu kare rohi. Ilmselt ei saa meriinogi söönuks vaid tarnast kuid seda ampsab ta üsna mõnuga muule söögile vahele (nagu ka pilliroogu ja hundinuia). 2015 aasta suvel ronisid meriinod mingi mõtte ajel suisa sohu ning lõpuks olid lambarajad sellstes kohtades kus minul tuli vesi üle kummiku... Miks nad nii tegid ei tea - sõid nad sal soopeal peaamiselt konnaosja ja see näis neile väga maitsevat.

Õuemuru hooldamine väikeste lambakarjadega on samuti üsna popiks muutumas. Õige kah - muruniitja teeb koledat kisa, lammas aga on seevastu üpris tasane loom (ja saab ise hakkama). Siin keskonnas on samuti ülioluline, et loomad oleksid lihtsalt majandatavad ning kergesti hooldatavad. Maal elavatel noortel peredel, kes tahavad oma õuemuru lammastega hooldada on pahatihti lambapidamisega vähe kogemusi. Meriinode rahulik iseloom ning isehakkamasaamise võime on igatahes kasuks. Ka see, et toiduosas ollakse vähem valivad tagab kvaliteetsema muruhoolduse. Lisaks, ei saa salata, on meriinod (eriti jäärad) maru atraktiivse välimusega ja seetõyyu toimivad ka aiakaunistusena. Sarvi ei maksa peljata - meriinojäärad on siiani paistnud silma oma väga leebe iseloomu poolest. Pistavad sulle nina pihku ja ootavad midagi head.

 

Vat sihukesed mõtted meriinodest

mats

 

Pügamishooaeg alaku!
Postitaja Mats Meriste 24. jaanuar 2016

Niisiis on taas aeg võtta kätte pügamismasin ja asuda lammastele soenguid tegema. Tõsi küll - mingit hooeaga kui sellist enam ammu ei olegi - pügamine on muutunud aastaringseks tegevuseks ja päris pügamiseta kuid ei olegi.

Möödunud hooajal sai pügatud üle 4000 lamba ja seda ligi 100 karjas. Lisaks sai pöetud peaotäis alpakasid - see on mõnusaks vahelduseks igapäeva pügamistele. Karju oli suuri ja väikeseid, Eestis ja Lätis, musti, valgeid, kirjusid, pruune ja kes teab veel millist karva. Sellel aastal on juba juttu olnud 40 kitse pügamisest - tõotab põnev aasta tulla.

Sellel aastal ei ole plaanis pügada rohkem kui möödunud aastal - muud tööd tahavad kah tegemist ja omad lambad hoolitsemist. Võrreldes eelmise aastaga on suurimaks muutuseks hinnakirja muutumine. Pügamise hinnad on meil olnud muutumatud juba pea viis aastat - samas kui muud hinnad on oluliselt tõusnud. Lisaks sai hinnakirjas ka saadud kogemuste ja kalkulatsioonide baasil natuke muutusi tehtud hinna kujunduduse osas väikekarjadele. Nüüdsest on alla 15 pealistes karjades tasumine tunnipõhine (45 €/h).. Miks? Sellepärast, et väikekarjad on kõige keerulisem ja varieeruvam pügamise sihtrühm - on karju, kus kõik laabub, on hästi korraldatud ja kiire. Samas on aga karju, kus pügamine on kõige vähem aega nõudev tegevus, samas tuleb kari lauta ajada, laudas ehitada mingi koht kus pügada saaks, leida elekter jne... Usun, et tunnipõhine arvestus teeb sellistes karjades arvestuse õiglasemaks. ja korraliku korraldusega on karja omanikul nüüd võimalik oluliselt pügamiskulusid kokku hoida (ja ka pügaja aega kokku hoida).

Enesepoolne paranduspüüe on juurutada parem planeerimise süsteem - mineval aastal läks pügamise planeerimine täiesti käest, nüüd proovin kindlasti seada nii, et oleks endal parem ülevaade kui palju mul mingil perioodil veel vaba aega on, et uusi pügamisi planeerida. Joonistasin juba kalendri seinale ja kandsin esimesed pügamised sisse. Elame näeme - vast õnnestub. Aidake selles osas ise kah ja andke varakult märku, millal soovite omad lambad pöetud saada (täpsus esialgu kuu ja siis kas kuu esimeses pooles või teises pooles).

Muusosas käib kõik ikka vana moodi, lambalt lõigatakse vill seljast ja neil hakkab parem. 

mats

Terve loom külma ei karda
Postitaja 8. jaanuar 2016

 

Külmlaudas või õues elama harjunud täiskasvanud terve lammas tõesti külmakraade ei karda. Tiinusega poole peale jõudnud heas toitumuses utt ei tee kolmekümne miinuse peale teist nägugi. Muidugi juhul, kui ratsioon õigesti paigas ja kõht kogu aeg täis. Pooleks kuivsilo ja hein, mõlemad vabalt ees,  tagab mõnusa äraolemise - ei pea jõudu kulutama jäätunud söödaga võitlemiseks. Kogu päev möödub silopalli ümber vaikselt nokitsedes, energiat ei kulu suurt muuks kui kehatemperatuuri hoidmiseks, loode on veel tilluke.

 Keerulisem on lugu "riskigruppidega"  - väga noored lambad ja noored tiined uted. Meil on laut just sellepärast kaheks jaotatud. Pärast jäärade väljavõtmist lasime paaritusgruppides olnud uted kokku põhimõttel noored noortega ja vanad vanadega. Kummaski laudapooles erinev ratsioon ja söötmisvälp (vaat mis toreda sõna leidsin!). Vahekäigu väljalõhkumisega saime lauta hulga kasulikku ruumi juurde. 

Noortel tiinetel kulub lisaks kehatemperatuuri hoidmisele energiat iseenda kasvamisele, loote kasvatamisele ja vahel ka parasiitidega toimetulemisele, sest ka siin on noored oluliselt tundlikumad. Nii vajavad noored väga energiarikast sööta, meie karjas on selleks kultuurheinamaa silo, lahkesti vabalt ees. Lisaks on kahte laudapoolt võimalik paindlikult sööta mõlemast otsast eraldi - kui vanadel silorullid otsakorral, siis võivad nad veel veidike põhjasid koristada ja solvunud näoga heina süüa, aga noortel ei tohi kõht tühjaks minna, uued rullid peavad ette tulema nii, et vahepeal ei peaks niigi väheste kehavarude hinnaga külmas tühja kõhtu kannatama.  Lisaks vajavad noored kuiva küljealust ja ei armasta sademeid. Nende villak on õhem ja kipub läbi märguma. Eriti vajavad tähelepanu sügisel pügatud loomad ja suve teisel poolel sündinud talled.  

Kindlasti ei karda külma meie paksud karvased eesti hobused, nad tunduvad talve lausa nautivat. Ainsaks mureks on kinnijäätuv joogikoht ja piinav igavus. Elu käib õues.

 Sama kehtib naabrite lihaveiste kohta, karvased ja rahulolevad, kuiv külm neid ei sega.

Loomapidaja ise tundub olevat ainus nõrk lüli, kes säravate pakaseilmadega  toas ahju kõrval istub.  

Pole vist meie kliimasse sobiv liik...

 

Kirgast ja kaunist aastaalgust loomadele ja loomapidajatele!

Liilia

Rõõmu talust

Pügamisauto jõulupuhkus
Postitaja 18. detsember 2015

 Küllap on teie õuelegi veerenud ülekandejaama meenutav auto, millele on katusele kinnitatud suur plaat. See on Matsi pügamisauto, mis lahendab lammaste ja nende omanike probleemid. Selle auto akult saab võimas pügamismasin oma kiired pöörded, kui lähedal muud elektrit ei leidu ja selle auto salong ja pagasnik on täis kõike tarvilikku varuteradest ja õlipudelitest märkepulga ja esmaabitarvikuteni. Seega üks toimekas ja oodatud auto. Küllap temagi vahepeal väsib nagu pügaja isegi. 

Leidsime väsinud auto teepervelt seismast ja otsustasime - sa vajad puhkust! Ja just jõulud on selleks õige aeg. Ei olnud meil kahju pakkepaberist, jõululindist ega oma külmetavatest sõrmedest. Jõulusinised head soovid pihustasime muidugi lammaste märkimise spreiga. Nii sai pügamisauto jõulu eel puhkust ja vahetas eriala - temast sai maastikukunst.

 

 

Puhkavast autost mööduv lumine tee sümboliseerib igikestvat rasket tööd ja samas ka julgust sellelt rajalt vahepeal kõrvale astuda.

 

 

Loodetavasti aitab pügamisauto muundumine teilgi leida endas inspiratsiooni tööderattast pühade eel välja astuda ja teha midagi, millest olete alati unistanud. Olgu see kui tahes ootamatu ja rutiinipurustav.

Valget jõuluaega soovides

Maavillased

(Mats veel ei tea, et nüüd puhatakse. Aga küllap ta rõõmustab)

 

Maavillaste uus kolleeg
Postitaja 22. november 2015

Värskelt diplomeeritud loomaarst Katrin Tähepõld on otsustanud lambakasvatusele ja karjatervise edendamisele õla alla panna. Meil on väga hea meel, et ta on selleks tänuväärseks missiooniks valinud just Maavillaste seltskonna. Paljudele meie kolleegidele-lambakasvatajatele ja headele klientidele on Katrin juba tuttav, sest on spetsialiseerunud väikesõraliste parasitoloogiale ja aitab meid eksperdina karjaterviseteenuse arendamisel. Pildil kogenud kolleegi Kallega.

 

Siseparasiitide teema on lambakasvatuses iga aastaga järjest olulisem ja vajab järjest täpsemat uurimist igas konkreetses farmis eraldi. Muidugi on see üks osa tervikpildist - millised on antud farmis söötmis- ja pidamistingimused, millist tõugu on põhikari, kas on loomi imporditud, millised on eesmärgid jne. Järgmisel aastal saab Katrin ka põllumajanduskonsulendi tunnistuse - loomulikult lamba- ja kitsekasvatuse valdkonnas. Siis saame üheskoos töid-tegemisi jagada nii, et jõuda kõigi abivajajateni ja kõiki teemasid omavahel arutades probleemidele lahendus leida.

Kati on näidanud ennast rahuliku, asjaliku ja põhjaliku kaastöötajana, kellel on analüüsiv mõistus ja juba tublisti kogemusi erinevatest lambakasvatusettevõtetest ka väljaspool Eestit. Maavillaste keskel tulebki olla tugev - peab taluma rasket tööd farmides (nii kodus kui võõrsil) sõltumata ilmast ja kellaajast, peab taluma karmi leiliviskamist suitsusaunas ja musta huumorit igas olukorras. Lisaks ei tohi karta lapsi ega loomi, neid meil ju jagub...

Hobuseid Kati igatahes ei karda.

 Lehmi ka mitte. Kipub vahel lausa musitama.

Lammastest rääkimata. Neid pilte on mul ka, aga ma hoian need näiteks selleks hetkeks, kui Katil konsulendipaberid pidulikult käes :)

Soovime Katile jõudu ja vastupidavust. Ilma naljata.

Liilia

koos kõigi Maavillastega

Siit ta tuleb - maavillane meriinolõng
Postitaja 3. november 2015

 Sel ajal, kui meriino jäärad Hallimäe ja Ala-Mähkli taludes  oma aasta kõige tähtsamat tööd teevad, pakime meie autosse nende villa, mis on Inglismaal imeilusaks lõngaks kedratud. Enda teada ja katsuda me ei jäta. Lambavilt ja nahad on ka kaasas. Tulge otsige meid üles Mardilaadalt 5.-8. novembril 2015 Tallinnas Saku Suurhallis

Rohkem saab lõngast lugeda 

 http://www.maavillane.ee/?167

 

Dorperi jäärad on kohekohe utekarjas
Postitaja 3. november 2015

"Ootus on hinges, ei taha enam õieti süüa ega juua, magamisest rääkimata. Kusagil pakitseb, teadagi kus... Tahaks minna ja luua ja anda ja jäädvustada ennast ajalukku, kogukonna, loomkonna, ühiskonna ajalukku, majandusnäitajatesse ja tõupaberitesse, taastoota ja kesta ja jätkuda. Lõhnad on õhus, liblikad on kõhus, riimi läheb juba, ah sa püss!"

 

Lõpmata tänamatu on mõistatada, mis toimub sügisel dorperi jäära ilusas läikivmustas (või valge dorperi säravvalges) peas, unelevate ja samas trotslike silmade taga. Või ei toimu seal enam midagi. Kõik toimub kusagil mujal, hormoonide tasandil. Igatahes on poisid valmis ja me laseme nad karja. Veel veidike kannatust.

Dorperi jäär sobib ka esmapoegijatele. Sale kiilukujuline pea, mõistlik sünnikaal ja parajad lihavormid ei too kaasa raskeid sünnitusi, aga tagavad kena lihaka järglase. Loomulikult pole ma kitsi kiitusega heale tõule, mille juurde oleme oma otsingutel pidama jäänud.  Lihatõug, mida võib kasutada ka esmapoegijatel, kõigist vanadest lammastest rääkimata,  on igati kiitust väärt. Kõik jäärad muidugi karja ei pääse ja nii jääb neid unelevaid silmi vanadele sugujääradele söötmisplatsilt järgi vaatama. Nende uted on mõnes teises karjas või mõnel teisel aastal.

Paigutasime jäärade tänavuse söödaplatsi kinniaetud kruusaaugu nõlvale - hea sõrgadele, kuiv küljealune ja ei lähe ka vihma korral mülkaks - looduslik kuivendussüsteem. Meie savistel maadel on see väga lambasõbralik lahendus (leidke pildilt koer)

 Ja ma ei saa jätta kasutamata oma tänast lemmikpilti seeriast "leia pildilt karjavalvekoer". Isegi kui see kasvuvõrdlus kahjustab tõsiselt meie lammaste mainet. Visuaalse efekti mõju vähendamiseks võin ainult seda lisada, et tegu pole erakordselt väikese lambaga - tegu on lihtsalt erakordselt suure koeraga!

Võimsat paaritushooaega! 

Liilia

Rõõmu talust

Ilusad dorperid
Postitaja 16. oktoober 2015

Eile oli ilusa valgusega päev - võtsin karjamaale fotoka kaasa. Ja pildistasin ilusate sügisvärvide asemel muidugi ikka oma lambaid. Näiteks erilise rõõmuga neid uttesid, keda pügama ei pea, sest dorperi verd juba nii palju sees. Elavad kenasti oma sadulaga suvi läbi, selg putukate eest kaitstud ja talveks kasvatavad kõhualuse veidi kohevamaks. Väga lahedad näevad välja!

 

Ja toredat meest ja toredat koera pildistasin. Olgugi, et kenad uted ikka esiplaanil.

 

Ja lõpuks, kui valgus kaduma hakkas, taipasin lõpuks ka maastikku pildistada. Aga siis polnud enam nii säravaid värve, ainult roosa pilveserv. Ja lõpuks tuli pilt ikka lammastega. Häda selle professionaalse kretinismiga!

Ja kui ma veel jäärakarja lähen...

Liilia

Rõõmu talust

Palamuse laat
Postitaja Mats Meriste 14. september 2015

Laupäeval, 19.septembril, on maavillased Palamusel, kus toimub "XVIII Suur Paunvere väljanäitus ja laat". Toome näha oma tõulambaid - dorper, Arles´meriino ja lleyn. 

Samuti laotame letile Eesti lammaste villast Inglismaal ja Itaalias kedratud lõngad, pehmed lambanahad ja mõnusad viltkangad.

Ootame sind juttu puhuma ja kaupa tegema!

Olivia

Kärbsevaglad lambal
Postitaja 27. august 2015

 Pealkiri on kole, aga teema aktuaalne. Kuna on hundiaeg ja on jäärade poksimise aeg - uted indlevad - ja paljude muude vigastuste aeg, pealekauba väga soe, siis kipub tulema ka teateid ja küsimusi elusalt ussitanud lammaste kohta. Asi pole lootusetu, kui õigel ajal õigete meetmetega jaole saada. 

Vaglad arenevad praeguste ilmadega väga ruttu, praktiliselt ühe päevaga võib elus lammas olla kaetud väikese vigastuse ümber munetud munadest pärit vakladega. Vahel pole vigastust vajagi, kärbseid võib munema ahvatleda pikema villa all niiskeks läinud nahk. Edasi ärritavad koorunud vaglad juba ise nahka nii palju, et tekib pindmine vigastus, mis meelitab ligi järjest rohkem kärbseid. Kolme päeva pärast võib täiesti terve loom olla vaid ussidest kubisev korjus.

Enamasti on põhjuseks siiski haav, näiteks on suur riskigrupp kiskjarünnakutest eluga pääsenud loomad, kel villa varjus vaid üks väike kihvajälg. Kärbes leiab selle üles. Väga meeldib vakladele ka katkipoksitud sarvemuks pealael, kuhu loom ise ligi ei pääse.

Esimene märk on see, et loom hoiab karjast eraldi ja otsib varjulisemaid kohti, kohe tuleks vaadata, milles asi, sest kärbsemunad kaugele ei paista. Leitud vakladega loom tuleb kohe viia lauta või mujale varju, kus kärbsed nii palju ei ründa ja loom on ravitav-jälgitav.  Munade ja vakladega saastunud vill tuleb maha lõigata, sobivad tavalised käärid. Kui on vastik, siis pange kummikindad kätte. Haava ümbrus ja ärritunud nahk peavad olema suurelt avatud, isegi kui selle hinnaks on kasvõi kogu kasukast ilma jäämine, villa alla munetakse edasi. Siis voolik kätte ja külma veega uhtuma, voolav vesi on praktiliselt ainus asi, mis vaglamassi minema pühib, ükshaaval nokkkimine ei vii kuhugi. Pealegi on voolikuga uhtumine väga hea kudede uuenemisele ja haava paranemisele. Vakladega saastunud haav on nii sügavalt ja ulatuslikult reostunud, et vajab lausa korduvat veega uhtumist. Näiteks uuesti siis, kui ravimid mõjuma hakanud ja vaglamass surnud. Kui ravimeid esiaglu käepärast pole, siis on pügamine ja uhtumine ainus asi, mis looma elu päästab. 

Peale pesemist kuivanud haavale (või ärritunud nahale) tuleks pihustada näiteks antibiootikumispreid ja võimaluse korral haava ümbrusse mõnd lülijalgseid peletavat pealemääritavat rohtu (sobivad ka veiste analoogid väikeses doosis). Küsige oma loomaarstilt kindlasti ka valuvaigistit, mis aitab looma seisundit kiiresti parandada, antibiootikumi tekkinud põletiku raviks ja ivermektiini sisaldavat ussirohtu, mis mõjub ühtviisi surmavalt nii kõhuussidele kui kärbsevakladele. Peale ivermektiini süstimist on ka kõige hullemini pulbitsev vaglamass päevaga vagane ja ka uued kooruvad ussid surevad esimese ampsu järel. 

(Kati tehtud pildil on vakladest tohterdatud paranev lammas)

Loom tuleb jätta lauta (tooge talle sinna kindlasti ka mõni seltsilammas, et üksiolekustress karjaloomal paranemist ei segaks) ravile ja jälgimisele. Prognoos on enamasti positiivne ja lambakasvataja ühe kogemuse võrra rikkam.

Jõudu ja pealehakkamist soovides

Liilia

Võõrutatud
Postitaja Mats Meriste 7. august 2015

 Nii. Eile sai palavuse kiuste rassitud ja tallesid tassitud. Nüüd on selle aastane tallesaak võõrutatud! Kena pilt ja kena kari - talled on kenasti kosunud. Nüüd on aeg emadel kosuda ja mõned kuud priipõlve nautida.

Talled said ka sorteeritud ja valitud ära, kes müügiks, kes lihaks. Kõige ilusamad ja parema põlvnevusega jäärtalled said valitud sugujääradeks, sellel aastal on neid kolme sorti:

  • 100 % Lleyni jäärad, kes lähevad karjadesse parandama Eesti uttede emaomadusi. Enamus neist on küll juba broneeritud, kuid mõned veel saadaval.
  • 1/2 Lleyni veresusega EV jäärad. Eesmärk on sama aga Lleyni veri pisut lahjem. Samas on nende emad kenad EV (teksel, dala, dorset) uted. Need jäärad saavad ka põlvnemistunnistuse.
  • 3/4 Arles meriino jäärad. Meriino on ilmselt üks tõhusamaid maastikuhoolduslambaid Eestis. Lambad söövad edukalt pilliroogu, nõgest, konnaosja saamiseks kahlavad kõhuni mudas. Ja kosuvad kenasti! 100 päeva masse arvestades on meriino ristandid kindlasti pigemini esirinnas kui tagapool ega jää näitajate poolest sugugi EV ja ET keskmistele näitajatele alla. No ja kenad ning rahulikud (ja seksikad) looomad on nad ju kah!

Meriino ja Lleyni jäärasid sai pildistatud kah - 1/2 Lleyn EV tuleb veel pildistamisele tassida.

Selline on 3,5 kuune Lleyni jäärtall, kaal 36,5 kg. Minule meeldib - kena ja ühtlane loom.

ja see on 3 kuud ja 26 päeva vana 3/4 meriino jääras. Kaal 43 kg. Lisaks kiirele kasvule ja peenele villale kasvavad sellele loomale ka erakordselt uhked sarved...

Kuna nüüd on talled võõrutatud , siis on alanud ka noorloomade müük. Esimesed jäärad rändavad oma uutesse kodusesse juba tuleval nädalal, osad alles ootavad uut omanikku. 

Kui on huvi siis tulge vaatama ja uurima - jäärad lähevad müüki süsteemis kes ees see mees! Esimestel on rohkem valida, viimased jäävad ilma.

Mats, tel 53417460, mats@maavillane.ee

Rõõmu talu lambamüük
Postitaja 15. juuli 2015

 Suvi on jõudnud vihmadega sinnamaale, et paras aeg on võõrutada tallesid. Seda läheme sõprade ja asjaosalistega sel nädalavahetusel Viirele tegema. Lambad on laiul kenasti kosunud ja suuremad jäärtalled on põhjuseks, miks ülejäänud talledelgi tuleb laiult ära tulla. Liiatigi saabuvad Valgevenest jääraostuhuvilised, kes külastavad Rõõmu talu ja Otimäe talu, et valida Eestist dorperi noorjäärasid omale suguloomadeks. Kui kõik õnnestub, milleni on veel pikk tee, siis liiguvad kuu aja pärast umbes nelikümmend sugujäära Eestist Valgevenesse.

Võõrutamisega seoses jäävad emad talledeta ja tõu valiku põhjustel müüb Rõõmu talu uttesid, kellel pole dorperi veresust. Mõned neid on meid mitu head aastat teeninud ja muidu igati tublid loomad. Müüa on:

u 30 aastast utte, kes pooleverelised tekselid

u 17 nelja-aastast utte

u 27 viie-aastast utte

u 18 kuue-aastast utte.

Vanemate uttede veresuses domineerivad suffolki ja eesti tumedapealine tõug, lisaks mõned pooleverelised gotlandlased, lisaks kümmekond eesti valgepealist, kel dorseti verd sees. Kokkuvõttes parim osa karjast, millega me aastaid katsetanud oleme. Kuna nüüdseks oleme oma suuna seadnud dorperi aretusele, siis peavad osa lambaid teistele lauta ruumi tegema. Uted elavad hetkel Viirelaiul Muhumaa külje all. Näha saab neid praamilt kiikriga või siis ise laiule tulles. Sel nädalavahetusel oleme laiul tööl, seal saab meid külastada. Laiult tagasi Karulasse sõidavad uted paari kuu pärast. 

Utt-tallede selleaastasest müügist tuleb ilmselt täpsem info peale tulevat nädalat, kui oleme teinud võõrutuse ja kaalumise kokkuvõtted.

Suvesooja soovides

Ants

Lambakasvatusnõustamine jätkub
Postitaja 1. juuli 2015

 Täna ilmutas Põllumajandusministeerium pressiteate, mida oleme nõustajatena oodanud ja mida on oodanud ka nõustamisteenust vajavad põllumajandustootjad. Nimelt on nüüd lõppenud pikk riigihankesaaga, millega valiti uut maamajandusliku nõustamisteenuse osutajat. Nüüd on selleks kogu Eestis üks organisatsioon - Maaelu Edendamise Sihtasutus.

Riigihanke toimumise ajal ametlik nõustamisteenus ei toiminud, riigitasandil kuudepikkuseks veninud protsess sundis ka meid abivajajatele vastama, et senise korra järgi PRIA toel nõustamislepinguid sõlmida ei saa. Vabandan meist sõltumatutel asjaoludel hangunud nõustamisteenuse pärast ja olen rõõmus, et saame Antsuga jätkata ametlikku koostööd lamba- ja kitsekasvatajatega. Lisan ka esimesed lõigud ministeeriumi pressiteatest.

Põllumajandusministeerium sõlmis lepingu põllu- ja maamajandusliku nõustamisteenuse osutaja riigihanke võitnud Maaelu Edendamise Sihtasutusega (MES) nõustamisteenuse pakkumiseks kõigis Eesti maakondades. Lepingu alusel toetatakse Eesti maaelu arengukava raames nõustamisteenuste ostmist aastatel 2015-2021 kokku 8,2 miljoni euroga.

 

„Põllumajandusalase nõu kättesaadavus peaks uuel perioodil tootjate jaoks oluliselt paranema tänu muudatusele rahastamissüsteemis - tootjad ei  pea enam toetust tagantjärele taotlema. Tootja maksab nõuande eest vaid omaosaluse ning toetust taotleb põllumeeste eest MES,“ ütles maaeluminister Urmas Kruuse. „Nõustamisteenuste korraldamine ühe organisatsiooni kaudu võimaldab tagada üle Eesti nõuande ühtlaselt kõrget kvaliteeti ning panustada nõustamissüsteemi arendamisse.“

 

 Pressiteade tervikuna on olemas Põllumajandusministeeriumi kodulehel. Uus nõustamisperiood toob loomakasvatajatele mitmeid positiivseid muudatusi, muuhulgas väheneb omaosalus nõustamisteenuse eest tasumisel, alustab mentorite süsteem jne. Täpsemalt saab lugeda:

www.pikk.ee,  www.agri.ee,  www.mes.ee/nouandekeskus

 

Meie omalt poolt viime ennast kurssi uute reeglite ja lepingutega ja asume rõõmuga tööle. 

 

Toredat koostööd soovides

Ants Kuks, Liilia Tali

Maaelu Edendamise Sihtasutuse põllumajanduskonsulendid

 

 

 

Silo nimel
Postitaja 15. juuni 2015

 

Esimene niide head kuivsilo on koos. Viimased rullid said kilesse esimeste vihmatilkadega. Suurepärane ajastus, olgugi et meeste magamatuse hinnaga. Hein, mis kilesse läks, oli just parajalt närtsinud, et korralik käärimine veel käivituks, aga samas oleks silo mõnusalt kuiv ja kõik toitained sees alles. Supersööt.

Meil on "masinaühistu", mis tähendab, et nelja-viie talu mehed teevad ühiste masinatega  kambapeale korraga kõikide silo - samal ajal kui esimest põldu hakatakse kokku panema on järgmises kohas juba niitmine käsil - traktor ju vabanes -  masinad liiguvad järgmisele põllule. Kui kiletaja jääb viimasena tööle, on press juba järgmises kohas, kus hein juba vaalus jnejne. Natuke on see lahingutegevuse moodi, sest algab strateegiliste nõupidamistega, jätkub väga intensiivselt ja nõuab suurt kollektiivset pingutust läbi magamatuse, vigastuste, stressi ja väikeste võitude. Ikka suure eesmärgi - korraliku talvesööda nimel. Vaenlasteks purunevad masinaosad, kännud ja kivid, heitlik ilm ja hilinevad tarned - olgu siis masinajupid, kütus, silokile või lõunasöök.

Naised-lapsed otsivad isasid taga, naised selleks, et süüa viia, lapsed selleks, et traktoris kaasa sõita. Ja ikka oleme üks põld nendest taga. Juba on rinne edasi liikunud. Kui õnnestubki mehed kõik koos kusagilt seismas leida, siis on nad enamasti leinaliste nägudega kogunenud vaatama niiduki purunenud rihma, ummistunud pressi või vigast valtsi. Siis on kõik sõnad liigsed. Seistakse õlised käed rippu, selg higine, pilk väsinud. Aga ainult hetkeks, sest juba on leitud lahendus ja minnakse edasi.  Aeg ei oota, iga hetk loeb - kõrs loob pead ja puitub, taime toitainesisaldus väheneb, leht tuleb vaalu lüües varre küljest lahti, ilm keerab kehvaks, muud tööd tulevad peale. Uni, söök ja seltsielu võivad oodata, silo mitte. Ja tänu tuleb alles talvel - siis kui väärt sööta kilest välja pakid, et loomadele ette anda ja nentida, et loomade konditsioon on hea. Aga selle nimel tasub pingutada.

 

 

Liilia

tagalast

Puhtatõulised
Postitaja Mats Meriste 25. mai 2015

 Poegimine sai läbi ja loomad karjamaadel laiali. Sellel aastal korraldasime nii, et põhikarja peamine osa koos oma talledega kolisid kaugematesse koplitesse, kodujuurde jäid vaid tõupuhtad lleyni ja meriino uted. Nii on nad rohkem silmaall ja kena on vaadata oma karja tulevikku. Viie aasta joolsul tahame karjast välja viia kõik ristandid ning jätta alles ainult puhtatõulised meriinod ning lleynid, seega peaks tuleviku kari just sellistest loomadest koosnemagi.

kuna meriinod on sündinud alles oktoobris 2014, siis ei ole neil sellel aastal veel tallesid ja nad saaavad ennast sellel suvel kosutada ja suureks kasvada. Kuna neil oli sellel kevadel ka piisavalt vintsutusi (sõit Prantsusmaalt Eestisse ja karantiin), siis lükasime ka nende pügamise natuke edasi - las kosuvad rahulikult. Ja kosunud nad ongi. Pildi all vasakus nurgas on kah lammas - lleyn koos oma kuu vanuse tallega.

Siin on üks lleyn koos oma utt-tallega. Valdavalt olid noortel lleynidel sellel aastal üksiktalled - ja parem oligi. Ka neil on ju seljataga sügisene pikk teis ja karantiin ja siis veel tiinus ja talv... Aastaseks said need loomad alles sellel kevadel. Aga talled kosuvad kenasti.

Siin üks ema oma jäär-tallega.

ja noor, umbes 3 nädalat vana jäär.

Noored meriinod näitavad juba karjas välja oma tõuomast kommet hoida kenasti katrja ja süüa pigemini ühes rivis kui hajutatult.

Lähipäevil peab nüüd ka meriinod ära pügama, siis saab juba paremini hinnata kuidas nad on meie oludega kohanenud. Toodud jäärad on juba pügatud ja nemad olid kõik rammusad ja rõõmsad. Kahjuks on jäärad kaugematel karjamaadel ja neist ei ole hetkel ühtegi kena pilti pakkuda... Ükspäev lähen koos fotokaga ka neid pildistama.

Lõppu panen veel ühe villapildi - taustal on maalammas, sellistast lammastest sai meie villaarendus alguse, ees aga meriinod, see kuhu me oma villaotsingutel välja oleme jõudnud.

 

mats

Hallimäelt

Rõõmul sünnib!
Postitaja 16. aprill 2015

 Seisan hommikul oma kohvitassiga lauda vahekäigus ja avastan veidi unisena ikka ja jälle sünni imet. Hetk tagasi toitus tall veel nabanööri kaudu ja juba üritab kohmakalt oma esimest hüpet, elamist ei saa edasi lükata, vaja kohe peale hakata. Teises boksinurgas seab teine utt end juba poegima, järgmisest boksist kostab ute ja talle omavahelist vaikset seletamist. Poegimisaja tipphetk. Numbritange hoidev käsi ei jaksa väärilist tempot hoida.  Elu paiskub lauta ja ajab end tormiliselt jalule. Ja kõrgemalegi.

 

 

 

 

 

 Meie ei jõudnud tublide hallimäelaste kombel oma lambaid enne poegimist pügada. Aga pole hullu - suur osa karjast on juba nii dorperitüüpi, et udarad-kõhud polegi kevadeks pikas villas, hoopis omaniku ja talle rõõmuks parajalt paljad. Kohe näha, kes poeginud, kas ja kus süüakse ja kas udaraga kõik korras. Lisaks geneetiliselt lühike saba. Meil on ristandite tarvis emadena "palgal" veel ka hulk teist tüüpi lambaid ja nende udarat annab kevadeks sõnnikuse villa ja pika saba tagant otsida.  Mulle igal juhul meeldib vasakpoolne variant.

 

Meil on tänavu ultraheli tulemuste alusel eraldi boksides ühe ja kahe lootega uted ja omaette veel noored esmapoegijad. Kõigil oma ratsioon ja töörutiin. Lihtne ja selge nii looma kui inimese jaoks. Polegi muud kui number kõrva ja poeginute boksi veel parema ninaesise peale, põhiharidust omandama. Oma juuri peab tundma!

Ja endale laudatoast uus kohv.

Liilia

Rõõmult, vaimustusega

 

Esimene Eestis
Postitaja 5. aprill 2015

Villem - esimene Eestis sündinud puhtavereline Lleyn´i tõugu lammas koos emaga:

Väike krapsakas Villem (või kui soovite, siis William:) on oma ema esimene tall. Ja ema on tubli - hoiab talle pidevalt enda ligi, püsib kannatlikult paigal kui tall sööb ja on üleüldse üks hoolitsev mamma. Poegimisega sai ka täitsa ise hakkama - hommikul käis perepoeg Endel laudas ja leidis uue ilmakodaniku koos emaga maailma uudistamas.

 

Olivia

Hallimäe talu perenaine

Laudapoolelt
Postitaja Mats Meriste 31. märts 2015

Viimase nädalaga on laudas nii palju juhtunud, et isegi ei jõua kõigega harjuda. Proovin siia kiire kokkuvõtte olulisimast koondada.

1. pügamine.

Ühel kenal soojal päeval sai lambad lauta kokku kogutud ja koduse püguga algust tehtud. Kuna oli teada, et poegimise alguseni olid jäänud veel vaid loetud päevad, siis oli soov lambad villast vabastada veel enne poegimise algust. Miks nii? Sellepärast, et: a) pügatud lammastega on poegimise perioodil lihtsam majandada, talled leiavad kergemini üles udara ning laudas on rohkem ruumi; b) lõpptiineid lambaid on lihtsam pügada, hiljem on uted kõhnemad ja talled teevad pügamise korraldamise keerulisemaks; c) lisaks on enne poegimise algust vaja uted naguinii sorteerida - võtta välja mittetiined loomad (ultraheli uuringud said tehtud juba jaanuaris), panna kõhnemad loomad paremale toidule jne.

Niisiis vill maha ning vastavalt ute tulemustele ja seisundile märk peale.

Lisaks lammaste hoolikale inspekteerimisele sai tähelepanu ka pügatud vill. Oleme juba aastaid villaku koheselt sorteerinud, hinnanud ning kaalunud. Nii saame ute headust hinnata ka tema villasaagi ja kvaliteedi kaudu.

Selline näeb välja meriino ristandi vill - väga peen, valge ning puhas. Kuna meriino villak on väga tihe, siis määrdub vaid villaku välimine osa, sisse mustus ei pääse. Sellist villa saame me oma karjast juba piisavalt, et toota väikeses koguses kodumaist meriinolõnga. Hetkel ootame pikisilmi, millal jõuab kohale värske kedrus, mis seekord sai kedratud Inglismaal.

2. Meriinode karantiini lõpp ning puhastverd meriinouttede karja jõudmine.

Alates meie naasmisest Prantsusmaalt on värsked puhtaverelised meriinod olnud eraldatud karantiini toiminguteks. Karantiin on vajalik selleks, et vältida kõikide võimalike võõraste haiguste ja parasiitiide kaasa toomist koos loomadega. Kogu selle aja jooksul on sissetoodud loomad kodustest täielikult eraldatud ning nendega viiakse läbi kõiksugu protseduure. Loomadega on küll kaasas veterinaarsertifikaat, mis näitab, et nad on terved kui purikad, kuid parem karta kui kahetseda.

No ja nüüd sai see läbi ning uued loomad said karjaga kokku - kena on vaadata, kuidas kari on taas täienenud uue tõumaterjaliga.

Ja siin nad nüüd on - esimesed puhastverd Arles meriino uted. Kuna Arles meriino on mittesessoone indleja, siis on nad võimelised poegima aasta läbi. Need uted (või siis talled) on sündinud möödunud aasta oktoobris, seega hetkel kuue kuused. Neid ma veel ei püganud - las kosuvad ja kohanevad. Tuleval aastal novembris lähevad nad aga paaritusse ja aastapärast loodan edastada juba esimeste Eestis sündinud puhastverd Arles meriino tallede pilte. Ja aastatega peab nendest uttedest alguse saama suurem tõupuhaste peenvillameriinode populatsioon siinmail.

Jäärad kolisid aga kokku teiste sugujääradega. Ka nemad saavad pika puhkuse ja kosumise perioodi enne sügisest paaritust. Eks selle ajaga saame neist ka kenamaid pilte tehtud.

No ja kui karja täiendustest ja tõuloomadest juttu tuli, siis panen siia ka pildi noorest Lleyni utest, kes peaks lähinädalatel poegima hakkkama. Lleyni uttedega enam mingit ootamist ei tule - juba sellel kevadel saavad Hallimäe talus sündima esimesed puhtatõulised Lleyni talled. Ootused on igatahes kõrgel - Ultraheli uuringud näitasid, et oodata on kuusteist puhast tõugu Lleyni talle!

Selline on siis aastane tiine Lleyni utt. Hetkel olen nendega väga rahul.

3. poegimise algus.

Ja kes on kõik eelneva läbi lugenud, siis ka kolmas oluline teema laudast - pühapäeval algas poegimisaeg! Juba homikust peale käisime laudas kiibitsemas - kalendrisse oli ju märgitud, et poegimine peab algama. Ja ei midagi - muretsesin juba, et olin midagi valesti arvestanud aga ei, kella viie paiku olidki esimesed kaksikud käes. Elevus hinges - nüüd see siis algas! 

Need siin on 1/2 veresed Lleyni talled. 

Kuna puhtatõulised uted on noorukesed, siis puhtatõuliste tallede sünnini läheb ilmselt veel aega, seni tuleb rõõmustada 1/2 Lleynide ja 1/2 ning 3/4 Meriinode üle. Ja hetkel on rõõmustamiseks põhjust kah. Ka talledega on terve hulk protseduure vaja läbi viia, ikka selleks, et oleks võimalikult palju infot iga indiviidi kohta, mis võimaldab edaspidi teha loomade hindamisel ja valikul parimaid otsuseid. Kõik poegimised registreeritakse, koheselt paneme kõrva karjanumbri, et tall oleks kindlalt oma emaga seostatav, päevikusse tehakse vajadusel kanne ka poegimisel tekkinud jamade ja ute emaomaduste kohta.

Kõik talled kaalutakse. See võimaldab hilisematel kaalumistel jälgida tallede juurdekasvu, mis näitab tema ema piimakust ja annab hinnangu jäära headusele. Kõik kogutud andmed töötleme läbi enne järgmiste paaritusgruppide moodustamist sügisel, kus otsustame, milliseid loomi praakida, millised aga jätame põhikarja täiendama.

Nii ongi kevadine töödejärg paljuski lauta koondunud. Ja seal on mõnus ning rahulik olla ning loomi jälgida - eks lamburil on ikka lauta vaja - istud vaatad loomi, mõlgutad mõtteid ning tunned elust rõõmu. Tuul ei puhu peale, päike (kui seda on) soojendab ja loomad nosivad silo... 

Ukse juures seisavad aga koerad ja ei lase kurja sisse... Neil on ilmsesti üpris igav...

 

Mats

Hallimäelt

Neli musketäri ehk kuidas maavillased Prantsusmaalt lambaid tõid
Postitaja Mats Meriste 11. märts 2015

Olukord oli tõsine (nagu ikka kui asi tõsine on ja kõik pole kulgenud plaani järgi nagu siiski harva juhtub). Möödunud aastal sai soetatud Prantsusmaalt meriinosid, AGA koju polnud need loomad veel siiani jõudnud. Niisiis tuli ette võtta retk üle mere ja mäe, et väärt loomad ometigi Eestimaa pinnale jõuaksid.

Oli suuremaid ja väiksemaid seiklusi, ei puudunud lumetorm Saksa kiirteel ega auto ülekuumenemine Alpides, Šveitsist välja eskortimisest rääkimata... Kuna hotellis vabu tube ei olnud, siis olime sunnitud ööbima küllaltki peenes villas (u. 30µm)

Pärast sügava ja kosutava unega ööd sai seigeldud edasi Lõuna-Prantsusmaa poole, et külastada lambaaretajatest perekonda, kes on enda meriinokarjale täiendust toonud Uus-Meremaalt. Peremees näitas uhkusega oma uttesid, tallesid ja jäärasid (mõned jäärad sai ka pildile püütud):

Lambajuttu ja muud juttu ajades selgus, et peremees Manu on hoopiski põhjakaarest pärit mees, kes mõistab lugu pidada vürtsikilust ja kangematest napsudest. Nii ta lauale jõudiski:

Kel silm ei seleta, siis sildil seisab "CALVADOS 1949". See oli väga hea.

Edasi läks kõik juba ludinal (kui mõned jõnksud, loksud, kriginad välja jätta) ja jõudsimegi oma lammasteni:

Jäärad, kes sai möödunud suvel Matsi ja Liliani poolt välja valitud, on viimase 9 kuuga päris suurteks mürakateks kasvanud (karjane pakkus et nad nii 80-90kg kaaluvad), pooleaastaste meriinouttedega kohtusime aga esmakordselt. 

Tagasitee oli pikk. 

Aga seltskond ei olnud mitte paha. Muusika (Zaz) oli isegi väga hea. Ja kaardipakist olid tagumiselt küljelt selgesti äratuntavad ainult ruutu emand ja risti äss.

Olivia,

bergère

Vaktsineerimisest
Postitaja 26. veebruar 2015

 Koos ultraheliuuringuga tegi Ants meie tiinetele lammastele ka vaktsiinisüsti. Ultraheliuuringu jaoks on ehk pisut hilja - looted on juba nii suured, et nende arvu on keeruline määrata. Klostridioosi vastu vaktsineerimiseks on aga just paras aeg - teeme kuu aja pärast kordusvaktsineerimise ja siis jääb tallede sündimiseni täpselt need mõned nädalad, mis on vajalikud immuunkaitse tekkimiseks. Talled saavad antikehad utelt ternespiimaga.

Arvutasime oma karjas läbi, mitu lammast me  aastate jooksul teetanuse (tekitaja Clostridium tetani) või tallede ägeda soolepõletiku (tekitaja Clostridium perfringens) tõttu kaotanud oleme. Saime tulemuseks, et mõistlikum on investeerida vaktsineerimisse. Sama arvutuse on nüüdseks ilmselt läbi teinud juba mitmed Eestimaa karjad. Panen siia juurde iseloomulikus asendis teetanusse surnud talle, rahvakeeli "saepukk".  Viimased päevad mööduvad sellises asendis ja mõistlikum oleks pigem looma piinad lõpetada. Kliiniliste tunnuste avaldumisel teetanust üldjuhul enam ravida ei saa.

Bakterid C.tetani ja C perfringens on põhilised lammaste probleemitekitajad klostriidide hulgas, aga lisaks on igal pool loomaruumides, looma soolestikus ja mullas sama perekonna vastupidavaid liikmeid, kes harvem hädasid põhjustavad. Enamasti elame nendega rahumeelselt kõrvuti.

Kui pidamistingimused ja söötmine on korras, on haigestumisi harvem, enamasti ongi "abiks" keskkonnamõjud - temperatuur, jalutusala ja allapanu olukord,  lisaks söödamuutused, hammaste tulek jms. Lõikuvad hambad, paranemata vigastus või naba on head sissepääsuteed organismi. Küllap on igaüks meist oma  karjas märganud tallede kõhulahtisust, äkksurmasid ja kõhnumist, tihtipeale on põhjuseks mõni klostriidide perekonna liige. Parem siis karta kui kahetseda. Lõppu üks ilus tervete loomade pilt - palju kenam ju.

Liilia

Rõõmu talust

Terad teravaks ja tööle
Postitaja Mats Meriste 28. jaanuar 2015

 Kuigi peamine pügamise aeg algab aprilli alguses, on juba praegugi tellimusi tulemas. Nagu ikka iga hooaja alguses tuleb masinad ja muu ülevaadata, vajadusel kohendada ning ennastki vaimult ja kehalt valmis panna. Loomulikult on vaja ka vikat teritada.

Kuna möödunud hooajal sai ostetud oma teritusmasin on nüüd teritusmured möödas - nagu vaja nii saab kohe teravaid terasid juurde tekitada. Teeb elu ikka palju lihtsamaks. Ja lisaks enda pügamise teradele saab ka teritusteenust pakkuda, huvilisi ikka on, kellel vaja omad terad üle lihvida.

Esimesed mõnisada lammast on sellel aastal juba pügatud, mõned sajad juba järjekorras. Kellel huvi selle teenuse järgi võiks endast varakult märku anda - nii saab paremini omi liikumisi planeerida. Kellel lambaid vähe võiks omakandi teiste väikepidajatega kopereeruda, sedasi hoiab kokku pügaja sõidukilomeetreid ja seeläbi saab ka pügamise oluliselt odavamalt (kohati võib väikekarjades olla arvel sõidurida oluliselt suurem kui pügamise rida). Seni on paljud väikesed lambakarjad näiteks setomaal mulgimaal ja haanjamaal väga mõnusasti ise "pügamisringi" kokku pannud ja sedasi tõstnud pügaja motivatsiooni ning endale teenuse odavamaks saanud. Eks endalgi ei ole aega minna kõige kiiremal pügamise ajal kaugemale kümmet lammast pügama aga kui selliseid karju on piirkonnas juba rohkem ja lammaste arv pigemini  sada, siis on minekul hoopis teine mõte (lisaks ei maksa üks talunik mitte 200 km sõidu eest vaidnäiteks 30 km eest). Kes ise nii hästi piirkonna teisi pidajaid ei tea - andke aegsasti märku - panen teid kirja ja kui sinnakanti on teisigi tahtjaid, siis võtan sõidu ette.

Teenuse tingimused ja hinnad muutunud ei ole - need on siin kodulehel üleval pügamisteenuse lehel.

palju villa ja toredaid kohtumisi

maavillase pügajad Ants ja Mats

Lamburi jaanuar - üllatuste kuu
Postitaja 23. jaanuar 2015
 
(Leia pildilt kass)
 
Jaanuar on praktilises lambakasvatuses vaikne aeg. Eestimaa karjades on tiinused enamasti poole peal, sest loomulikku sesoonsust järgides olid jäärad karjas novembrikuus, kel poistest vedas, siis jõuluni. Vähehaaval tehakse plaane, kuidas tiinuse teise poole söötmist korraldada. Heinale lisaks pannakse ette silo või korraldadatakse lisasöötmine viljaga. Silo on hea hoida õues lammaste jalutusalal, kus see allapanu märjaks ei tee, hein võib olla laudas, puhkama tulnud loomadel suupärast võtta. 

Lambad on aeglasemad ja pontsakamad, aga tasub katsuda, kas toitumus pika villa all on korralik või kesine. Tulemus võib olla üllatav, aga aitab mõelda söötmiskorraldusele. Praegu on aega mõelda ka poegimise korraldamisele, teha igaks juhuks juurde individuaalbokse, mõelda lammaste grupeerimisele, allapanuvarule ja muule, millega poegimise ajal muidu väga kiireks läheb.

Paljudes karjades tehakse jaanuaris ultraheliuuring. Vahel on mure, kas jäär on oma tööd ikka teinud (tühjad uted on sandimat sorti üllatus), aga enamasti tahetakse teada, kui suur on tiinestumisprotsent ja kui palju on looteid. Selle järgi on hea kari gruppideks jagada - kahe ja enama lootega uted rammusamale toidule, ühe lootega veidi lahjemale ja tühjad ja reservloomad eraldi, näiteks õue heinaratsioonile. Või kokkuostu.  Kasulik igatpidi.

Üllatusi on igasuguseid. Ehk leiate hommikul lauta või jalutusalale minnes mõne toreda talle, kes on sündinud teie jumaliku sekkumiseta. Enamasti on nende isaks varaküps jäärtall, kes enne võõrutamist suve lõpus juba paaritamisega hakkama saanud. Teine pool on tavaliselt utt, kes eelmisel aastal tühjaks jäi või talled kaotas, tihtipeale ka esmapoegija, kes eelmiseks paaritusperioodiks veel küpseks ei saanud, aga sel sügisel kenasti kosunud oli. Uted on ju juulist juba rohkem indlemas ja kui siis veel 4-5 kuused jäärtalled karjas, siis on üllatusi oodata. Või olete saanud "üllatusmuna" - ostnud suve lõpus teisest karjast ute, kes juba tiine, ilmselt ei tea seda ka eelmine omanik, üllatus seega kõigile. Aga need üllatused on jaanipäevaks parajad võtta.

Jaanuar on niisiis ka hea kuu iseendale lubaduste andmiseks - võõrutan jäärtalled edaspidi varem, teen parema sööda, varun mitu jäära, teen rohkem jääragruppe, valmistan poegimise aegsasti ette, Vahetan järgmisel aastal suurema hulga vanu uttesid välja, et tiinuse teisel poolel või poegimise ajal poleks halbu üllatusi. Söödan lõpptiineid uttesid korralikult, et ennetada poegimishalvatust (esimesteks tundemärkideks on paigal tammumine, nõrkus ja apaatia, kui loom pikali jääb, on vähe lootust). Varun viljakasvatajast naabrimehe käest sügisel rohkem korralikku põhku allapanuks, soetan traktorile eelsoojenduse, lähen ise ka puhkama - siis jaksan kevadel rohkem....

Või teen aegsasti lepingu kohalike jahimeestega, et nad mu rohumaade peal möllavad metssead korrale kutsuks. Kevadel tuleb lume alt hulk üllatusi, mida karjamaaäkke või vana relsiga maha libistada. Jahimeestega tasub praegu rääkida ka hundiseirest - kui palju on teie kandis hundipesakondi ja kus on nende toitumisalad - lume pealt on jäljed ja kiskjate liikumine näha, suvel jahimehed enam midagi lamburi heaks teha ei saa. Siis on jälle ainult üllatused.

Lambakasvatus ei muutu kunagi igavaks, ikka on varuks üllatusi, iga aasta on erinev.

Soovin kõigile jaksu üllatustest rõõmu tunda.

Liilia

 

 

 

 

Hobuseaasta väikesed imed
Postitaja 28. detsember 2014

Lõppemas on ilus hobuseaasta ja algamas ilus lamba-ja-kitse-aasta (nagu kõik meie aastad oleks midagi muud kui hobuse- ja lamba-aastad...) Arusaamatuste vältimiseks ütlen kohe, et ma pole mitte astroloogiasõber vaid hoopis hobuse- ja lamba(ja kitse)sõber. Jätame  kaunimad lambapildid algavasse aastasse ja vaatame otsa toredamatele hetkedele Rõõmu talu hobuste aastas. Kõigepealt minu lemmik  - Elmar soos. Hakkamasaamise ja kohastumise tipphetk.

See pilt on tehtud meie kodu aknast enne suure lume tulekut. Ants hõikas mind vaatama ja hea, et fotokas käepärast oli, kvaliteet kiirustamisega küll kesine. Mõne hetke pärast tõstis meie eesti ruun Elmar oma tugevad kabjad juba jälle kõvale maale ja kõndis edasi järgmise rohupuhmani. Ei mingit sohuvajumist ega sealt väljarabelemist, lihtsalt kõndis kõhuni mudasse, sõi sealtki ära maitsvamad palad ja astus edasi. Vaimustav pragmatism, hobused tavaliselt ju pelgavad tüma maad. Kolmas, soojaverelisegeeniga hobune, püsis ettepandud heinarulli juures, aga eestlased hulkusid viimaseid rohelisi kõrsi nakitsedes luhal. Karjatame hobuseid üldiselt mugavuse mõttes koos lammastega, aga nüüd peame hobuseid vahel ka eraldi, sest neile on lihtne vedada üks nöör ümber soiste alade, mis lammastele ei sobi. Ja saame niimoodi ka need hooldatud. (Panin jäära "trofeekolju" elupuuharude vahele tihastele puhtaks nokkida, saab ka hästi hooldatud)

 Külmaverelisus on soojaverelisuse vastand, mis kirjeldab aborigeenseid ja sammuhobusetüüpi tõuge, aga samas kirjeldab see ka ju suurepäraselt käitumist. Leppida toiduga, elutingimustega, inimese ja tema tahtmistega. Lapsed võtavad leivatüki, pusserdavad nöörist midagi ratsmesarnast ja kondavad oma karvaste hobustega mööda karjamaad. Ei pea enne "maha kordetama" ega kartma, et trollimoodi (maa)villane diivan alt minema paneb. Mulle meeldivad loomad, kes meie tingimustes hakkama saavad, korralik talvekasukas seljas ja polster naha all.

 Ja küllap on Karula tänapäeval üks väheseid kohti, kus võivad juhtuda väikesed jõuluimed - just keset hobuseaasta jutu kirjutamist tulevad naabrid oma hobustega üle mägede tassikest teed jooma! Tõstame sadulad tuppa tahenema ja laseme nende hobused omadega kokku, järsku on meil akna all hobuseaasta lõpu puhul hobusekari.

Joome toas teed, sööme pliidi kohal kuivanud lambavorsti ja vaatame, kuidas õues sõpru ja sugulasi võõrustatakse. Siis saadame külalised jälle teele.

 

Ja vana aasta samamoodi. Üle lumiste küngaste. 

Loodan, et teie hobuseaasta oli õnnelik ja lamba(ja kitse)aasta tuleb suurepärane!

 

Liilia

Rõõmu talust

 

P.S. Järgmisel aastal ehitame maja juurde lasipuu.

raud ja vill
Postitaja Mats Meriste 1. detsember 2014

Möödunud nädala lõpupoole tegid Maavillased Mats ja Oll kiire tööreisi Itaaliasse Biellase, Mandri-Euroopa villatöötlemise ajaloolisse keskussesse, et saada targemaks kaasaegse villatöötlemise võimalustest. Biella oli sihtkohaks seetõttu, et sinna piirkonda on ajalooliselt koondunud villatootmine koos kogu kaasnevaga. Seal on koos parimad villatööstuste seadmete tootjad, parimad villavabrikud, tekstiilitööstus ja loomulikult ka kaasnevad oskused, teadmised ja kogemused. Kuigi villatööstus on allkäimas (enam ei tooda asumaadest lõputult toorainet) on Biellas siiski ilmselt rohkem villatööstuse kompetentsi kui mujal...

Esimese päeva pühendasime villatöötlemis seadmete tootmisega tutvumisele. Meid võttis vastu Federico Siragausa kes toodab lisaks suurtele hiigelvabrikutele kraase ka laboritele ja väiketööstustele. Meie eesmärgiks oli uurida, milliseid seadmeid on võimalik toota väikevabrikutele ja uurida ka kuidas kaasaegne villatöötlusliin tegelikult töötab. Ja oli põnev ning kasulik päev! Enamasti koosneb ju meie teadmine villatöötlemisest neist katketest mida oleme igapäevaselt kogunud. Enam-vähem oleme käinud läbi tootmisliini Süvahavvval ja Sangaste vabrikus (seadmed on seal aga igivanad), detailselt jagame vaid käsitsi ketramise tehnikaid. Nüüd vaatasime ühe kaasaegse villavabriku tööliini algusest lõpuni läbi, võtsime masinad lahti, kuulasime selgitusi, et mis detail mida teeb. Lõpuks ketrasime terve hulga lõnga, vaatasime kuidas mängida erinevate ketrusparameetritega ning tutvusime erinevate kiududega ning nende töötlemise vooruste ja puudustega. Meie ümber aga freesiti ja treiti uusi kraase (no kui me lõpuks lõpetasime, siis oli tööpäev ammu lõppenud ja viimanegi treial kodus teleka ees pikutamas). Kõik see oli nii intensiivne ja huvitav, et ei olnud aega piltigi teha, siiski mõne klõpsu ma ikka tegime. Siin vaatame me moodsat väikevabrikule mõeldud ketrus/korrutusmasinat. Oll kuulab näpp ninas kuidas lõng seal valmib.

Fotokast pilti allalaadides nägin, et eelmine foto oli tehtud meie enda villakojas samuti ketramisest:

Ilmselt on meil veel seda mida seal enam ei ole ja vastupidi.

Kui esimese Itaaliapäeva pühendasime rauale ja selle uurimisele, siis teise päeva veetsime villa kui sellisega tegeledes. Võtsime koha sisse ühes endises hiigelvillavabrikus tühjaks jäänud tööstusalal ja kohtusime kahe tõsise villamehega Nigeli ja Carminega, et rääkida villast, selle töötlemisest, hindamisest ja koostööst. Algas taas väga tihe, pikk ja põnev päev. Kahjuks olime taas nii köidetud, et fotokat pea ei kasutanud, saan lisada paar pilti, mis on tehtud siis kui käisime vahepeal tuulutamas ja vana villatööstusega tutvumas.

Siin oleme me ühe tootmiskorpuse katusel ja Nigel näitab Ollile all olevat vabriku hüdroajamit, mis nüüd toodab elektrit.

Nigel ja Carmine kutsusin ennast villameesteks ja kindlasti nad seda ka olid. Mõlemad olid kasvanud ja töötanud villamaailmas nii Bradfordis Inglismaal kui Biellas, alustanud villa sorteerijate ja pakkijatena, lõpetanud juhtide ja spetsialistidena. Mehed kes tunnevad villa ja villa tüüpe ning kogu tootmist ja töötlemist pisiasjadeni. Neil ei olemas sellist asja nagu vill - neil on sadu erinevaid villatüüpe ja erimeid, igaüks sobilik just mõneks kindlaks eesmärgiks ja vajamas just sellele tüübile sobilikku töötlemist. Koos villameestega vaatasime üle kaasatoodud näidised Eesti lammaste villades ning kuulasime, mida nendest arvatakse. Vaatasime üle ühe villatootmise ahela alates sorteerimisest kuni kanga kudumiseni.

See mida nad hetkel teevad on suurvillatööstuse teenuste vahendamine villatootjatele ning nõustamine. Need mehed omavad ülevaadet Biella piirkonna villatöötlemise ettevõtetest, teavad millised on erinevad võimalused ja spetsialiseerumused ning tunnevad ka villa ja selle tüüpe. Istusime meie siis terve pika päeva ja kuulasime, küsisime ja rääkisime kuidas asjad Eestis käivad.

Nii juhtuski, et kui me esimesel päeval nägime kogu rauda, mis villa töötleb, siis teisel päeval vaatasime asja rohkem villa vaatenurgast, mis nende masinate vahele poeb. Rääkisime lahti villa töötlemise spetsiifikad olenevalt tooraine erinevustest ja lõpp-produkti soovidest. Vaatasime erinevaid villatooteid heidest erinevate lõngadeni ning vildist kangani, mida sealse piiirkonna vabrikud toodavad. Lisaks tegime ringkäigu ka selle vabriku arhiivi, kus oli näha kõik kanganäidised, misa seal kootud oli. Muljetavaldav näitus.

Mis sellest kõiges nüüd saab... Esiteks oleme nüüd kohe palju-palju targemad. Kohe hea meel oli mõlemal päeval, et villavabriku seadmete ostmiseks rahastuse leidmine on senini ebaõnnestunud - ilmselt oleksid meie puudulikud teadmised meile paraja jama kokku keeranud. Villaseadmed on kallid ja spetsiifilised, selleks, et sellist soetust teha peaks olema väga hea ülevaade sellest kuidas asjad käivad. Teiseks said loodud mõned kontaktid, mis peavad nüüd koostööks arenema - elame-näeme. Hetkel on igatahes pea häid mõtteid täis.

mats

Hallimäelt

Söödarõngastest
Postitaja 18. november 2014

Söödarõngaste kohta võib öelda nagu tuntud ühiskonnakorralduse kohta, et "....aga seni pole keegi midagi paremat välja mõelnud". Meie oleme igal juhul sellele süsteemile truuks jäänud ja probleemide ilmnemisel katsume leida lahendusi. 

Maavillaste ja & sõprade jäärakari elab suure osa aastast Rõõmu talus. Käivad sügisel oma utekarjades ja paaritusaja lõpus kogunevad jälle siia teiste rahulolevate poistega reservi. Muljeid vahetama. Kamba peale on meil nii sarvilisi kui sarvedeta jäärasid. Pole veel juhtunud, et tekselite punnis silmad oleks söödarõnga pulkade vahele kinni jäänud, aga meriinode ja aborigeensete jäärade sarved kipuvad küll vahel segama. Kui söödarõngas on täis, pole häda midagi, kõik saavad süüa. Meriino Robääri näos muidugi on juba teatav prantslaslik traagika.

 Aga kui rull on otsakorral, siis sarvilised teiste kombel oma pead sisse pistma ei mahu. Seni oleme seda arvestades püüdnud rutem uue rulli panna või sisu käsitsi serva tõsta, aga päris head lahendused need polnud.

Siis tellis meriinomagnaat Mats spetsiaalse sarvilistele mõeldud söödarõnga, just jäärakarja jaoks. Sellel puuduvad püstvarvad, mis sarvede taha kinni jääksid. Nüüd on uus rõngas meie laudas paigas ja töötab väga tõhusalt. Kõik mahuvad seest sööma.

 

Uttede jaoks sobivad ikka tavalised rõngad. Oma ainsat sarvedega utte seega lihtsalt represseerime. Noorloomadele rõngaid tellides palusime püstpulkade vahe kitsama teha, et väiksemad loomad pulkade vahelt sisse ei poeks sööta reostama. See lahendus töötab ka. Aga kuna rull on ikka sama suur, siis rõnga läbimõõtu vähendada ei saa ja väikesed loomad ei ulatu heina- või silorulli südamikku sööma. Siis tuleb ikkagi hea omanik ja kougib keskosa serva poole, et kõik kätte saaks. Antsuga koos on pildile jäänud ka meie karjavalvekoera kutsikad ja nende sõber lammas.

Käisin eelmisel nädalal konsulendisüsteemi raames Hannoveri loomakasvatusmessil ja leidsin sealt ka sellele probleemile lahenduse - plastmoodulitest söödarõnga, mis söövate loomade survel pikapeale kokku surutakse, nii et kogu maas olev sööt lõpuks kätte saadakse. Plastmooduleid ühendavad liigendid, moodulite alumises osas on sisseehitatud raskused, mis ei lase loomadel püsti lapikuks pressitud rõngast ümber lükata. Messil oli küll veistele ja hobustele mõeldud prototüüp, aga varem või hiljem jõuab see nagunii ka lammasteni. Meie noored lambad kasvavad muidugi enne suureks ja ulatuvad siis juba hästi ka tavalise rõnga keskosani. 

Liilia

Tipa-tapa Tallinna
Postitaja 4. november 2014

On tavaks saanud, et kord aastas võtavad maavillased ette pikema käigu Tallinna, et koisid tuulutada ja tunda asfaldi klobinat talla all, hingata teistsugust õhku, nautida tänavavalgustust ja ühistransporti. Ja muidugi osaleda käsitööliste suurüritusel Saku Suurhallis - MARDILAAT!

Seekord siis 6.-9.novembril. Sinna võtame lisaks  kõigele muule kaasa ka need vaibad:

 

Kohtumiseni laadal!

Olivia, Hallimäelt

söötmisaja algus
Postitaja Mats Meriste 30. oktoober 2014

 Kuna rohi enam kuidagi juurde ei kasva, siis nõudsid lambad natuke paremat ninaesist. Ja ka koertel oli kõrini lammaste kannul päevläbi mööda maailma ringi kapata - olgu parem paiksed, nii on ju lihtsam lambaid kiskjate eest kaitsta. 

No ja saigi tehtud talvekoppel, rullitud maha "teretulemastpõhk" ja laotud silorullid sinna keskele. Kõik paistsid väga rahul olevat. Ja nii nüüd siis jääbki kuni rohi taas kasvama hakkab.

Nädalapärast aga algab juba paaritushooaeg - siis saavad meil esimesed glinni jäärad karja mehetegusid tegema. Ja muidugi ka meriino villakvaliteeti tõstma.

Samal ajal kui mina lammastega jändan istub Oll aga vildimasina taga ja masindab. Tuleval nädalal on ju Mardilaat Tallinas ja sinna vaja aina vilte ja villakuid kokku vanutada. Ka Lilian ja Paula kihutavad erineva käsitööga siia - kõik laadakaup koondatakse kokku ja siis Mardilaadale!  Seal saavad huvilised ka meie kodumaist meriinolõnga katsuda ning osta - astuge aga läbi!

mats

Hallimäelt

 

Lleyni lammas - emalammas
Postitaja Mats Meriste 14. oktoober 2014

 "Behind every successful ram are hard working ewes"

Harjumuspäraselt jagame lambaid villa- ja lihalammasteks. Villalambad on aretatud andama kvaliteetset villa ja lihalammasteks peame me lambaid kelle aretus on suunatud kvaliteetse lihakeha suunal. Valides nendel toodangu suundadel on lamba emaomadused tihtipeale tagaplaanile jäänud ja selle kompenseerimiseks on laias ilmas hakatud aretama ka emalammast.

Emalamba tõu puhul on aretuses tähtsaks peetud just lamba emaomaduste parandamist. Emalammas peab ise olema vähenõudlik, ta ei pea olema kehalt ülemäära suur. Emalammas peaks olema viljakas, piimakas ja pühendama ennast tallede kasvatamisele. Hea emalammas peaks olema lihtsa poegimisega ja ise kõigega hakkama saama.

Otsides sellist lambatõugu laiast ilmast jäi pilk pidama Lleyni lambale. Nüüd on Hallimäe talul teadaolevalt esimesena Eestis olemas puhast tõugu Lleyni aretuskari (jäärasid on Eestisse varemgi toodud).

Lleyn on keskmise suurusega lambatõug, uted kaaluvad kuni 75 kg. Lammast iseloomustavad vähenõudlikus, rahulik iseloom, kerged poegimised, piimakus ning hoolivus talledest. Lleyni uted poegivad enamasti kaksikuid, viljakus jääb vahemikku 1,8 - 2,1 talle ute kohta. Tõug ise pärineb Inglismaalt ning on viimasel 10 aastal kiiresti kogunud populaarsust ka mandri Euroopas ja Kanadas. Peamiseks populaarsust tagavateks omadusteks ongi olnud just tõu silmapaistvalt head emaomadused ning vähenõudlikus.

Emalamba kasutamisel on oluline tema võimekus ilmale tuua korralikke ristand-tallesid erinevate lõpplihatõugu jääradega (teksel, suffolk, belteks jne). Sellel suvel Inglismaal õppereisil käies nägime lambamessil just rohkesti erinevaid ristandeid tekseli ja sinise tekseliga. Sellised talled on oma lihavormilt üsna isasse, kuid lambapidaja ei pea võitlema hoolimatute ja raskete tekseli emadega.

Esimene keeruline probleem, mis selle lambatõuga Eestis lahendada tuleb on tema nimi. Lleyn on kena küll aga mitte eriti suupärane, nii pakuks mina selle tõu uueks eestipäraseks nimeks "glinn", mis ligikaudu vastab ka nime Ingliskeelsele hääldusele. Kas see nimekuju nii ka jääb? Elame näeme.

Hallimäe talu glinni karjas on nüüd 22 utt-talle ja kaks jäära. Eesmärgiks on karja kasvatada ning aretada loodud alusest üks viljakas ja vähenõudlik Eesti-glinni kari. Hetkel on lammastel aega Eesti õhuga kohaneda ja nii kuu aja pärast algab paaritushooaeg ka neile. Palju neist esimesel aastal tiinestub ja kuidas möödub neil esimene kohanemise aasta siin, seda saame näha aga tulevaks aastaks saab ehk juba teha esimese kokkuvõtte glinni lamba edukusest Eestis (ristandina on glinn ennast siinmail juba tõestanud).

Rohkem infot selle tõu kohta saab vaadata aretusseltsi kodulehelt http://www.lleynsheep.com/. Sellelt lehelt on pärit ka loosung, millega ma seda kirjatükki alustasin: "Behind every successful ram are hard working ewes". (iga eduka jäära tulemuse taga on rasket tööd tegevad uted). Üsna kujundlik ja õiglane seisukoht, nii tihti kohtan minagi karjades seda seisukohta, et isegi mitmiktallede sünnis tuleb näha jäära head tööd, nii panustataksegi tihti ainult jääradessse ja utekari - tegelikult väga oluline komponent - jääb tahaplaanile. Paraku lisab hullult hea lihavormiga jäär oma utt järeltulijatesse tihti lisaks suurele kehale ka suhteliselt halvad emaomadused. Nii saame suuri tallesid aga kui suure vaevaga??

mats

Hallimäe talust

Magus lugu
Postitaja 7. oktoober 2014

 

Aeg-ajalt pakub elu võrratuid hetki:)

Aitüma Valgamaa Arenguagentuurile ja kõigile meie sõpradele!

Maavillased

Viltimishooaeg alaku!
Postitaja 5. oktoober 2014

Sel ajal kui peategelased - lambad - veel enne laudaperioodi karjamaal viimast rohelist hea maitsta lasevad ja päikesevanne võtavad (ning sealjuures villa kasvatavad) mõnulen mina nende villas:)

 

Jah:) sest sain kätte koormatäie mõnusat kraasvilla - seda on nüüd kohe palju. Ning kuna haned on end lõunapoole teele seadnud ja kohal on sügisesed hallad ja jahedad ilmad, siis on mul aeg kolida vildivabrikusse, et läita kaminasse tuli ja lükata viltimismasinale hoog sisse. Et võiksid valmida uued vaibad ja madratsikaitsed, kindad ja viltkangad, kotid ja pajalapid ja istumisalused ja mis kõik veel.

Kargeid selgeid sügishommikuid teile kõigile,

Olivia

 

Kolmas silo kultuurheinamaalt
Postitaja 12. september 2014

 

Las kallab. Kolmas silo sai üleeile enne suurt vihma palli. Meil jagus suvelõppu niiskust ja sooja parasjagu nii et septembri alguseks kasvas kultuurile teise niite järel kena ädal. Esimese niite saime mai lõpus, teise juulis ja kolmanda nüüd septembris. Seda võiks siis nimetada "kultuurisündmuseks". Ants on sel juhul kultuuritegelane, sest silotegemine on alati dramaatiline ja mitmevaatuseline. Vaalutaja ja pallija lahkuvad, kui nende töö on tehtud, põllutäie võrku keeratud pallidega silmitsi jääb mees kiletajaga. Öö saabub, suurem osa palle on juba kiles. Ja siis murdub kiletaja raam pooleks!

Kui ma võtan nüüd lahti A.Olti teose "Silo keemiline koostis ja toiteväärtus", siis on seal selge sõnaga öeldud, et silo ph peab võimalikult kiiresti langema 4 juurde, et soovimatute mikroorganismide elutegevus peatuks (NB! listerioos). Mida kiiremini ph langeb, seda rohkem säilitatakse silos loomulikult ka toitaineid. Niiet silopalli kilesse keeramine, et lakkaks hapniku juurdepääs ja ph kiiresti langema hakkaks on elu ja surma küsimus - listeria, klostriidid ja riknenud sööt pole naljaasi. Kogukond tuleb appi! Ants kimas läbi metsa Urtsoni juurde keevitama ja siis põllule tagasi. Kui kell neli öösel akna lahti tegin, siis kostis kultuurheinapõllult ikka veel traktori hääl ja kiletaja sahin. Aga pallid said kilesse ja pikk ilmateade näitab lähinädalateks sooja parasjagu, et PIIMHAPPELINE FERMENTATSIOON kenasti käima läheks. Lõpp hea kõik hea.

Vihm iseenesest midagi väga halba silole ei tee, aga midagi head ka mitte. Märja massi sileerimisel on mahla- ja fermentatsioonikaod suuremad, raskendatud on ph alanemine (A.Olt). Soovitangi siinkohal jälle ülalmainitud Andres Olti teost lugeda, et mitte kuivaine ja fermentatsiooniküsimusi ümber jutustama hakata. 

Meie närvutame oma silo mitmel põhjusel, kasvõi juba selle tõttu, et silo söötmine toimub nii õues kui laudas ja eriti poegimisperioodil on hull, kui kilesse pakitud vesi laudas allapanusse jookseb ja selle lirtsuvaks sõnnikuks muudab. Jäätunud pallid ei rõõmusta ka ei lammast ega lamburit.

Oleme aastate jooksul kultuuristanud kohe lauda kõrval laiuva massiivi, et vähendada silo transpordikulusid ja pallid kiletajalt otse nende "laoplatsile" lasta. Mida vähem palle väntsutada seda väiksem on oht, et kile puruneb. Siloteibiga käisime rullid siiski läbi, sest vahel maandub pall halvasti või tekib muul põhjusel auk ja käärimine mokas. 

Nii palju silost selleks aastaks. Nüüd jääb ettetassimise ja lahtilõikamise rõõm. Igal silotüübil (suve esimese poole silo on enamasti kõrgema toiteväärtusega) on oma koht platsil, et see õigel hetkel ja õigetele loomadele ette anda. Aga see on juba teine jutt.

Kultuuristamata rohumaadel on ka kena ädal, aga selle hoiame lammastele sügiskarjamaadeks. Head isu!

Liilia

 

 

Koerateemaline koolitus Sännas
Postitaja 26. august 2014

 Vabandan nende ees, kes ei saanud siit koolituse kohta piisavalt andmeid ja täiendan senist infot:

 

Neljapäeval 28.augustil algusega kell 10.00

 Sänna Kultuurimõisas (Võru -Valga tee ääres)

KARJAKOERI, KARJAVALVEKOERI JA KISKJAKAHJUDE TEEMAT

tutvustav õppepäev.

Kiskjakahjudest ja nende ennetamisest räägib Keskkonnaameti spetsialist Margo Tannik.

Meie Antsuga räägime koertest ja näitame neid kohapeal ka.

NB! Õppepäev on mõeldud ikka inimestele, mitte koertele :)

 

Algselt oli õppepäev plaanitud Sänna kogumiskeskusesse, mis meid lahkelt oma loomaruumidesse ja õuele lubas, aga kuna Sänna keskusesse saabus korraga palju müügiloomi ja ilm käänas hullupööra sügiseseks, siis sinna me ei mahu seekord. Leidsime loenguruumid üle tee sama külalislahkest Sänna Kultuurimõisast ja koeri näitame mõisa pargis või kogumiskeskuse hoovil.

Appi tuli ka sealtkandimees Aigar Kuus, kes lubab meil tööd karjakoertega näidata Rõuge ristis oma talu karjas.

Liilia

Pilt on meie karjast paar aastat tagasi kevadel.

Karjakoera õpetamisest
Postitaja 19. august 2014

 Hea karjakoer on lambakasvataja parim abiline. Sellepärast oligi meil tuline kahju oma valmis töökoerast, kes kevadel õnnetult hukka sai. Kurbusele lisandus mure nagu iga hea spetsialisti lahkumisel - kes asendab? St kuidas Kalle järjest suureneva lambahulgaga üksi jõuab. Ja kuna tööliini borderkollide enesealalhoiuinstinkt on tavalemmikust madalam, on hea kui "varumees" alati olemas. Kui lambatöö silmapiiril ei pruugi koer märgata lähenevat traktorit või kurnab ennast lõpetamiskäsuta mõneks ajaks töövõimetuks. Meie koeragi ajas vabasurma tema enda ohutundeta tormamine. Kalle jäi. Aga kaks pead on ikka kaks pead. Peremehe peale lisaks.

Õnneks oli parajas vanuses töökoerapesakond Saaremaal kohe võtta ja nüüd on meil juba mitu kuud tasakaalukas ja asjalik Pini. Tal on kõige tähtsam - tugev instinkt. Nüüd tuleb sellele alusmüürile toetada teadmised ja kuulekus.

Pini saab aastaseks aasta lõpus. Esimene aasta kulubki sellele, et saavutada koeraga hea kontakt - ta peab õppima inimest jälgima ja arvestama. Usaldama ja märguannetest aru saama. Koer, kes istub suurema aja kinni, ei suuda töösituatsiooni sattudes keskenduda vaid tegeleb uute muljetega. Hea on võtta koera igale poole kaasa, harjutada teda uute olukordadega (kindlasti autosõit, teised koerad, inimesed, jalutusrihm, traktor jne) Igas uues olukorras kontrollin, kas Pini mind jälgib ja kuulab, kas seniõpitu toimib ka uues olukorras, kasvõi lihtne "istu" või "siia", mida ta hästi oskab. Pole ju abi käsklustest, mis näiteks lammaste või kanade lähedal peast pühitud on. Kui kutsikal on õnn sattuda lammaste lähedale peab ta kindlasti oskama käsklust "siia" või "tule ära", mis ei tohiks olla karistus vaid toimuma mänguliselt, et koer ei hakkaks tööd lõpetavaid käsklusi sihilikult eirama.

Ants tõi mulle äsja Inglismaalt mitu põnevat koeravilet ja proovin nüüd vilehelidki käsklustega paralleelselt Pinile selgeks õpetada. Esialgu näeb see muidugi nii välja, et nutikas koer vahib mind üsna imestunult kui imeasjandusest erinevaid kähinaid ja korinaid välja pigistan, aga küll ma selgeks saan...

Püüan Piniga tegeleda iga päev natuke, kasvõi kordan seda, mis juba õpitud. Kinnistamine ja hea sooritus meeldivad koerale. Õnnestunud ülesanne on koerale parim preemia. Karja juurde minnes hoian koera enda lähedal, et ta ise ajama ei hakkaks ja ma näeks, mida ta teeb. Kui on näha, et kipub tormama lähen kasvõi selleks korraks ära. 

Minu jaoks on oluline kõigepealt selgeks saada pidurdav OOTA, et koer võtaks hoo maha ja ootaks mind järgi enne kui tegevust jätkab. Käsklust EI pruugin õppides võimalikult vähe. Aga see peab olema selge ja toimima.Siis kindlasti tavalised ISTU ja MAHA (lama), mida püüan panna toimima tasapisi juba ka distantsilt. See ongi tavakoera ja karjaajaja suurim erinevus - karjakoer peab töötama eemal, mitte jala kõrval omanikule näkku vahtides. Samas peab kunagi hästi toimima ka käsklus KÕRVAL, et liikuda vajadusel koos. Kuna Pinile meeldib saata mind ka traktoris ja tal on akna all oma koht, siis saan seal - toredal kaasasõidul - treenida paigalejäämist käsklusega KOHT. Talle meeldib oma koht traktoris, kohe sõidetakse edasi ja lihtne on siduda käsklus KOHT väikese ootamisega kuni kabiinist väljun, mõnd aiaposti paika panen või midagi muud teen, siis kohe jälle tagasi ja koera kiitma! Ja saabki aru, et paigalejäädes on perenaine rõõmus ja sõidetakse edasi - näiteks lammaste juurde. Jälle sammuke toimivale käsklusele lähemale. 

Noore koera õpetamine ongi ju tegelikult tema tegevuste kinnitamine omapoolse käsklusega. Kui hiljem on kõigepealt käsklus ja siis koera tegevus, siis praegu on tihti vastupidi - koer teeb antud olukorras soovitut ja see tuleb kiiresti kinnitada käsklusega. Ja nii palju kordi... 

Lammaste juures meeldib mulle Pini ja kõigi teiste heade tööborderite instinkt, mis käseb joosta suure ringiga karja taha minu vastu. Ta ei torma karja sisse vaid püüab loomad kokku koguda. Nüüd tuleb tema erinevalt poolt ümber karja jooksmisi hakata siduma poolt märkivate käsklustega VASAK või PAREM. Kui jookseb paremale, siis kiiresti PAREM jne. Tuleb olla ainult väga püsiv. Täpsem töö käib muidugi pika rihma otsas, see hoiab ära ka mõttetut tormamist ja seega mõttetut käratsemist, keelavaid käsklusi ja muud segavat. Kui koer tormab karja sisse või "lõikab nurki", tuleb kõigepealt sellest halvast kombest lahti saada, abiks on kindlasti väikesed piiratud töökoplid. Eelmiste koertega kasutasin korraliku ringi ja poolte harjutamiseks näiteks silorõngast talvisel söötmisalal, kus lambad rahulikult söövad ega pane pahaks kui koeraga lõputult nende ümber ringe teeme oma mantrat korrates.

Öösel ja vajadusel ka mõnikord päeval on koerad aedikus või muul moel kinni. Pole vaja luua olukorda, mil nad ise otsustavad lambaid ajama minna. Tööle minnakse ainult koos inimesega, muul ajal pole ajajakoeral lammaste juurde asja.

Need on lihtsalt mõned tillukesed tähelepanekud mu oma tööst,mis peab mahtuma igapäevatoimetuste hulka. Igal koeraga lamburil kindlasti omad nipid.

Koerateema võtame käsile ka järgmisel nädalal 28.augustil Sänna kogumiskeskuses lambatöökoeri tutvustaval õppepäeval. Räägime nii ajajatest kui valvajatest ja näitame neid erinevaid koeri oma toimetustes. Koos lammastega muidugi. Tegu ei ole koeratreeninguga vaid tutvustava päevaga. Räägime ka kiskjakahjudest, ohtudest ja võimalustest. Lähemat infot saab Võru Taluliidust, kellega koos koolituspäeva korraldame. www.taluliit.info

Liilia

 

ja veelkorra Inglismaale
Postitaja Mats Meriste 4. august 2014

 Sellel aastal muud ei olegi kui ainult mööda maailma ringiajamine... Seekord külastas Maavillaste lamba-aretuse osakond (Mats ja Ants) Inglismaad eesmärgiga vaadata sealseid lambatõuge. Mõte on tuua sealtki ehk endale mõned uued tõulambad juurde aga eks näis kuis nüüd asjad arenema hakkavad.

Seimeseks kohaks kuhu läksime oli Brittide suurim lambafestival National Sheep Event  2014. Terve päev tutvusime erinevate lambatõugudega, kõiksugu lambakasvatusvidinate tootjatega ning võistlustega. Kogu seal olnust ülevaate saamiseks oleks vaja eraldi koduleht teha aga mõned pildid ikka lisan.

Kõik esindatud tõud olid loomulikult kõige paremad... Kõikse paremate emaomadustega, kiired kasvama, muidu malbe meelega ja korduvalt kõiki näituseid võitnud. Raske oli valida ja hinnata...

Lisaks oli eksponeeritud ka parimadd lambaussid ja muud parasiidid, kõikidest keemia, süstalde ja toidulisandite lettidest ei hakka pilte panemagi.

Platsil õues toimus ka lambaaaia ehitajate võistlused (millal meil aia ehitamine muutub sisseostataavaks ja profitööks nagu näiteks pügamine?)

ja loomulikult ka pügamisvõistlus

ning koolitatud karja ajamiskoerte oksjon

 

Kui mess oli külastatud, siis veetsime järgnevad kaks päeva erinevates tõuaretus farmides, et tutvuda tõugudega, mida võiks Eestisegi importida. Taaskord äärmiselt õpetlik retk! Kokku jõudsime kahe piiiiika pöeva jooksul külastada kuute erinevat aretusfarmi, päev lõppes pimedas ja c´viimaseid lambaid vaatasime ikka tulede valgel. Nii tõud ise, pidamisviisid kui ka lambaaretajate mõtteterad said hoolega läbi uuritud ja salvestatud. Väga põnev oli. Väike valik nähtust kah:

 

Loomulikult on just hekk see peamine mida Inglismaal näha saab, hekk paremal, hekk vasakul ja võibolla lammas heki taga... Rooli usaldasime kõrvalistujale nagu näha.

Need on sinise tekseli ja Lleyni jäärad. Mõlemad tõud on siinmailgi huvilisi leidnud ja mõnede isendite näol ka kohele jõudnud - elame näeme mis edasi hakkab saama.

Chevioti jäärad - ägedad lambad. Cheviotiga alustati kunagi ka Eesti valgepealise aretust, äkki peaks seda tõugu taas meile sisse tooma?

 

Tekseli lihajunn ja all tema järeltulijad (seas ka mõned sinise tekseli lapsukesed)

 

 Ja lõpetuseks ka üks dorseti aretuskari. Dorset jättis kah väga uhke mulje, lisaks oli sealse farmi omanikud äärmiselt kenad inimesed, ning juttu oleks nendega jagunud ilmselt kauemakski. Paraku oli juba suur öö väljas ning hommikul vaja juba lennukile tormata.

 

 Nii ta käidud saigi jälle. Mõtted on idanema pandud, loodud kontaktid arenevad ja loota on, et sellestki reisist saab arenema mõnigi uute tõuloomade Eestisse toomine. Saadud teadmised ja uued mõtted naguinii lisaks.

 mats

 Hallimäelt

 

 

Seiklusjutte maalt ja merelt
Postitaja Mats Meriste 23. juuni 2014

 Kuna maavillase käsitöölised juba reisima hakkasivad, siis ei saanud lambaaretuse sektsioongi kodus püsida. Lambakasvatajate Seltsi korraldamisel käisime koos teiste Kagu-Eesti lambakasvatajatega õppereisil Prantsusmaal ja Saksamaal - eesmärgiks vaadata dorperi ja meriino aretuse tippfarme ning sõlmida kontakte edasiseks aretusalaseks koostööks.

Saksamaal külastasime Dorperi tipparetusega tegelevaid farme Euroopas. Kuna peamine dorperite aretus ja kasvatamine toimub väljaspool Euroopat (Aafrika ja Austraalia/Uus-Meremaa), siis on nende tõugude aretamisel kõige keerulisem uue veresuse sissetoomine. Elusloomi tuua ei või, nii siis tuuakse kas spermat või embrüoid ja edukas aretus eeldab pidevalt uue materjali sissetoomist. Nii siis külastasimegi neid farme, kus tekib Euroopale uut geneetikat. No ja oli mida vaadata või siis järgi teha! Loomad olid tõesti kenad!

ja kes siis lihalooma ikka nägupidi tunneb...

ja skeptikud muidugi vaadaku karjamaad villa vahetavate dorperite ümber - kas on siis villaga kaetud? See maha-aetav vill hajub nii ära, et ega seda kusagil näha ei olegi...

Ja nagu õppereisile kohane nii meie muudkui vaatasime, kuulasine ja küsisime ning pererahvas muudkui seletas ja näitas. Küsimus pildilt: kuidas eristada pildilt kodus olevat lambakasvatajat (2tk) külla tulnud lambakasvatajast? Vastata võib kommentaarina, õige vastuse esitaja saab kiita!

Nendest noorloomadest nii mõnedki võivad ilmselt varsti ka Eestimaa nurmedel sööma asuda (muuhulgas ka maavillaste karjamaadel) - huvi uute suguloomade sissetoomise vastu oli suur ja kontaktid loodud. 

Ja kui dorperiga piisavalt tutvutud (muuhulgas maitstud - ka meie kõige pikaajalisematele dorperikasvatajatele esimene kord teadlikult 100% dorperit süüa), siis suundusime edasi lõuna poole peenvilla loomadega tutvuma.

No ja juhuse tahtel tutvusime esimese meriinoga õhtusel praelaual. No oli seegi ikka maitsev suutäis. Aga edasi tegelesime peamiselt siiski elusloomade ja nende pidamisega seotud küsimuste käsitlemisega.

Külastasime kahte Meriino aretusega tegelevat farmi saamaks ettekujutust selle tõu aretamiset, turustamisest ja võimalustest uusi tõujäärasid Eestise tuua. Hea oli kuulda, et lisaks aastakümneid kestnud valikule lihakkasvu suunas, on nüüd taas pööratud tähelepanu ka villaomaduste parendamisele. Selleks on Arles meriinole toodud vereparandust Uus-Meremaalt, selle ristamisega loodetakse tõsta nii viljakust kui villa peensust. No eks selliseid liiikumisi soodustab ka villa hinna tõus, mis nüüd öeldi olevat 1,4-1,8 €/kg. Ilusad ühtlased loomad olid - jääb vaid õppust võtta ja järgi teha.

Ka siin sai usinasti arutletud ja uuritud ning on lootust varsti ka uut meriinoverd (sh ka Uu-Meremaalt pärit) Eestisse tuua ning siinset lambavilla paremaks aretada. 

No ja muidugi sai külastatud ka mitmeid lambatarvikute tootjaid/müüjaid ning sealt kõiksugu  teadmisi ning tavaarigi kaasa taritud. Nüüd võiks lambakasvatud taas edeneda. Loodame, et selle reisi tulemued ja teadmised ka varsti meie karjapidamises paistma hakkavad.

Ja kuis sa lambakarjas nii käid, et kogu aeg ei oleks mõni borderkolli juures, siin mõnend näited:

Saksamaa noored karjaajajad ootamas oma aega karja ajada, loomulikult laudas, lamba lõhn ninas...

Siin prantsuse kolli Aguga tutvumas. 

Kuigi vahemaad, kliimad, meetodid, eesmärgid ja mastaabid on erinevad on lambapidamine ikka lambapidamine. Ikka on palju õppida ja enesele kohandada. Nüüd on pea uusi mõtteid täis ja pea need tegudeks ei saa. Esimeseks reaalseks tulemiks sellest õppereisist võiks olla see, kui sügiseks on loodud kontaktidest saanud juba reaalne uute tõuloomade toomine Eestisse, parandamaks veelgi meie karjade liha ja villa kvaliteeti.

Tänud reisiseltskonnale a PRIAle rahastuse eest.

Mats

Hallimäelt

Maavillased Inglismaal
Postitaja 20. juuni 2014

Et oma eestimaiseid villakoisid pisut  tuulutada võtsid mõned maavillased (Liliani ja Olivia näol) ette käigu meretagusele maale.  Ehk siis käisime koos toreda käsitööliste seltskonnaga Inglismaal, kus meid võttis vastu ja võõrustas Wiltshire´i käsitööselts.

Aeg sai sisustatud kasulikult, õppides uusi töövõtteid:

ehk siis toetatud ketramine, kus spetsiaalse kedervarre ots on toetatud pöörlemise ajal alusele. Tehnika ei ole keeruline, kuid nõuab nagu kõik muugi, harjutamist:) Sel viisil on võimalik kedrata väga lühikesi kiudusid (nt. puuvill), sest kedervarre pöörlemine on väga kiire - keerd tekib võrreldes tavalise kedervarrega tunduvalt kiiremini.

Samuti sai külastatud erinevaid näitusi/muuseume:

Kaffe Fassett´i näitus pakkus pinget mõneski mõttes. Kellel värvikirevusest silme ees virvendama hakkas võis lugeda seinalt järgmist motot:

Kuna kogu Wiltshire´is veedetud nädala saatis meid soe päikseline ilm, siis oli võimalik ette võtta ka pikemaid jalutuskäike, millest üks viis meid eriti värskendava avastuseni:

külasurnuaeda hooldavad lisaks inimesele ka lambad. Mitte suur lambakari, vaid lihtsalt mõned loomad, kes vanade haudade eest omal kombel hoolt kannavad, lihtsalt ja loomulikult.

Olivia

 

 

murupügamisepäev
Postitaja Mats Meriste 26. mai 2014

Nädalake troopilist kliimat on oma mõju avaldanud... Rohi lokkab ja kasvab igal pool. Täna otsustasime mitmel rindel seda piirata:

I Muru maja ees - saatsime peale tõhusad muruniidukid - lambad! Natuke nikerdamist ja lambakoppel oligi laiendatud elumaja trepini. Lokkav muru kadus nagu nõiaväel lammaste kõhtu, ei mürinat ega suitsuvingu, no natuke lambasitta muru väetamiseks ei riku muru. Tavaliselt laseme lambad murule siis kui koppel on juba üsna tühi - nii on lammastel suurem isu kiirelt muru süüa ja kui see söödud, siis saab muru jälle endale tagasi võtta.

II No maja taha, kus on rohkem lilli ja viljapuid, -põõsaid me lambaid ei usaldanud. Oll võttis koleda bensiinimootori ja hakkis rohu sodiks. Mürises ja oli kole - siia pilti ei pane - sellist tegevust on vast iga üle 10 aastane oma silmaga näinud. Aga muru sai pügatud ja nõges ei saa viljaaias lokata!

III Mina ei pidanud kah vastu - no mis see siis on, et ma ei saagi kultuurilisust maastikusse lisada! Panin traktori käima ja hakkasin silo tegema. Alaku söödavarumiseaeg! Kui kõik heasti läheb, siis ülehomme saavad esimesed silopallid valmis. Ega neid palju ei tule, vast natuke üle kümne aga alguseks hea seegi. Ja rohi, mida ma niitsin saab olema ekstra magus, seda ma ütlen! Kõrt, mida lammas ju naguinii ei taha, peaaegu ei olegi.

No ja nii see maastik täna avardus kohe mitmel rindel - kena vaadatagi!

Mats

Hallimäelt

Aitäh emadele!
Postitaja 11. mai 2014

Meie poegimisaegade õnnestumise saladus on tegelikult siin -

 

 

- meie emad tulevad appi!

Nad jätavad igal aastal paariks nädalaks oma tulbipeenrad, hommikuse rahuliku kohvijoomise, käsitöö, raamatud, kontserdid, töö ja sõbrad ja tulevad Rõõmule, et võtta enda õlule kõik see, mis meie õlult poegimise tipphetkel maha libiseb. Nad toidavad lapsed, koristavad toad, annavad vajadusel poegimisabi ja võtavad piimaproove teadusprojektide tarbeks. Imik ühes ja ämber teises käes tuiskavad nad läbi laudakoridori ja jõuavad enne meid majja, et soe toit ahjust võtta ja meie ette lauale tõsta. Kui meil on poegimisajal aega ainult oma lammaste jaoks, siis on meie emad need, kes panevad lastelastele kehalise asjad kotti ja masinasse jäänud pesu nöörile. Nurisemata. Kellele sa ikka nurised, kui meie oleme nii vaimselt kui füüsiliselt laudas. Aga me märkame ja oleme tänulikud, ausalt.

Ants ja Liilia

emadepäeval Rõõmu talust

 

Poegimisaeg on läbi - elagu poegimisaeg!
Postitaja 4. mai 2014

 

 

Olen tänavuse poegimisajaga Rõõmu talus väga rahul. Selle märgiks panin esimeseks meie sinise tekseli lapsed, kes meeldiva üllatuse valmistasid. Mitte mingeid väljasikutamisi ja raskeid poegimisi, mida mullu tekselit karja tuues pelgasin. Kindlasti oli siin määrav paaritusgruppide läbimõeldud kokkupanek - Ants valis tekselite alla väikesed grupid kõige tublimaid ja "suurema raamiga" vanu uttesid ja kõik läks hästi. Väiksemad uted ja esmapoegijad naitusid dorperitega ja nendes gruppides läks kõik ootuspäraselt kenasti - ka aastased noored poegisid ise ja rahulikult paraja sünnikaaluga tublisid tallesid. Pealkirja allegooriaga tahangi öelda, et eduka poegimisaja juured on kogu eelnevas aastaringis. Poegimisajal pole suurt muud teha kui eelneva töö tulemus väga kiires tempos vastu võtta ja veidi välja puhanuna hakata kohe tegema ettevalmistusi uueks poegimiseks, mis ju küll alles aasta pärast.

Paaritusajal oli meil paralleelselt kuus gruppi, kus igale jäärale valitud just talle igas mõttes sobiva tüübiga uted ja me ei pidanud tänavu isegi öövalveid tegema, sest lambad said enamasti ise hakkama. Muidugi oli algul kaks väga intensiivset nädalat, kus kõik ümberringi poegis ja pulbitses (ja tööpäevad lõppesidki öösel), suurimaks tööks oli tallede identifitseerimine, sest kuigi ka poegijad olid eraldi gruppideks jaotatud oli ikka tegu, et mitme korraga poegiva ute talled ikka igaüks õige emaga koos oleks ja õige numbri saaks. Poegival utel on juba enne avanemisjärku hormoonitase nii kõrgel, et kiputakse mitmekesi lähestikku poegides üksteise tallesid lakkuma ja varastama. 

Eduka poegimisaja märksõnad ongi tänavu kuidagi sattunud puha p-tähega:

PAARITUSGRUPID

PRAAKIMINE

PÕHK

PAKSUD UTED

Praakimist pean väga olulist, sest kui enne paaritust jätta sentimentaalsusest või lihtsalt inimlikust eksimusest karja rikkis udaraga, hukas hammastega või lihtsalt väga vana utt, on poegimisajal kohe häda käes. Meil oli tänavu kaks sellist juhtumit - ühel juhul oli vaja vana ülikõhna ute kaksikutele leida uued emad, sest viletsate hammastega vana loom ei suutnud ennastki toita rääkimata talledest. Teisel juhul polnud me tähele pannud eelmisel poegimisajal oma käega kirjutatud hinnangut udara tervise kohta ja meil oli korraga ülihoolitsev noorepoolne äsjapoeginud utt koos kahe tubli tallega, aga mida polnud oli piim. Udara sileda naha all oli ainult petlikult kena vormiga sidekoekämp, kus näärmekude mullu põletiku tagajärjel hävis. Niiet veel üks p - PRAGMATISM.

Põhu panin siia ritta, sest korralik allapanu on väga oluline. Neil aastatel, kus meil on põhku on olnud vähe, see on olnud kehv või allapanuks kogunisti ainult hein, on karja tervis olnud kehvem - laudanakkused pääsevad vohama. Tänavu sügisel ostsime naabritelt kõvasti kuldset kaerapõhku ja oleme nüüd koos lammastega õnnelikud.

Paksud uted on ka väga tähtis teema, sest oleme tänavu kõvasti panustanud söötmiskorraldusse (ja muidugi on eriti olulised meie meeste mullusuvised ponnistused silopõldudel). Paljude lõpptiinete ja imetavate uttede konditsioon on 4 (samas etapis uttedel on tavaline 3 kuni 3,5), piima on kõigil palju, talled sünnivad tugevatena ja  kosuvad silmnähtavalt. Aga - meil on tänavu olnud karjas kolmel utel emaka väljalangemine. Ei tea, kas siin on seos uttede konditsiooniga, aga oleme saanud kena praktika emakate paigaldamisel ja nüüd tõepoolest oskame seda une pealt ka teha :) Neljandal juhul saime protsessi pidama enne kui utt emaka välja jõudis pressida.  Muidugi võib siin olla hoopis muid põhjuseid, kasvõi näiteks tänavu söödataimedes sisalduvad ained vms, kes teab. 

Kindlasti oleks nii suure karja puhul juba abi ultraheliuuringute põhjal gruppideks jagamisest, sest ühe lootega utel on hea ninaesise juures suurem risk minna paksuks ja kasvatada väga suureks ka loode. Teeme oma lammastele igal aastal ultraheliuuringu, et teada tiinestumisprotsenti ja panna mittetiined erinevale söödale. Ants määrab nii täpselt loodete arvu, et tegelikult saaksime üsna täpselt eraldi panna ka grupi üksiklootega loomi, keda sööta väiksema energiasisaldusega söödaga.

Ja lõppu ehk veel üks p - PUHAS eesti dorper, sest neli aastat järjestikust dorperikasutust kuue eri liinist puhta dorperi jääraga on meie karja tekitanud esimesed talled, keda võiks lugeda puhast tõugu Eestimaal sündinud dorperiteks! Aga süda on neil ikka sama koha peal, vasakul pool...

Liilia

Laut sai valmis
Postitaja Mats Meriste 14. märts 2014

 Kuigi taluhoonetega on nagu Tallinna linnagagi - need ei saa pärais valmis mitte kunagi, siis mingil hetkel peab need nagu natuke valminuks tituleerima. Ja nüüd on selline hetk käes Hallimäe talu uue lambalaudaga. See on valmis.

Algselt sai planeeritud 70 lamba jaoks... Nüüd peaks mahutama 100 (koos jalutusalaga). Sait teine kohe eriti ruumikas, et oleks ruumi ka lammaste ja lambakoerte suurele hingele. Piltidel on uksed lahti, et kevadine päike saaks lammaste selgi soendada. No ja ehituspraht on veel koristamata...

 

Oma sisult sai planeeritud laut lihtsa ühe ruumiga "küüniks", mida saab metallmoodulitega hiljem lihtsalt osadeks jagada. Mõlemas otsas on suured lükanduksed, kust saab traktoriga lahedasti sisse sõita, kas siis sööta sisse võis sõnnikut välja tassides. Söötmine söödarõngastest. Lambad kolisid sisse tegelikult juba novembris, kui katus oli valmis. Nii ongi juba üksjagu sõnnikutki tekkinud. Katusealusest on sellel sajusel ja soojal talvel palju rõõmu olnud, ei kujutagi ette kuidas sellel talvel oleks lambaid pidanud väljas majandama - üks mülgas oleks sellest saanud...

Ja kuna ka lambur vajab oma toimetamiseks natuke ruumi, sai laut enese külge "piimaruumi". Sellise toakese kus saab hoida kõiksugu pudi, mis lambapidamisega kaasas käib, lisaks muidugi veel ka kõiksugu pügamisega seotud träni, mida samuti kogunenud on.

Ja see punane junn keset piimaruumi lauda on meie uus pügamismasina terade teritamise masin. Nüüd oleme iseseisvamad ja suudame omad terad teravad hoida ja iga kell pügama kimada kui vaja. No ja kui vaja, siis küllap pakume ka lambapügamismasina terade teritamise teenust.

Koos lammastega kolisid ka koerad lauta - neilgi on siin mõnus lammastega kooselu harjutada. Nagu näha on Lembo usinasti kasvanud - suvi on tulemas ja jõudu karja kaitseks hädasti juurde vaja. Lisaks oskab Lembo ka kevadisel nohusel ajal oma nina eest hoolt kanda:

Tehke järgi!

Mats

Hallimäelt

Seoses Emakeelepäevaga  vabandan kõikide kirjavigade pärast...

Värske meriinolõng!
Postitaja 2. märts 2014

Appi! Oll upub! Tegelikult me kõik upume! Lõngauputus! Aga nagu Olli näost näha on see ülimõnus uputus, pehme ja soe. Ei torgi ega kõdita, silitab!

 

Olguolgu, kedervars on butafooria. Nii nobedad me pole. Viisime kogu oma parima villa Liliani ja Olliga eelmise aasta lõpus Lätti, momendil lähimasse "meriinovõimekusega" vabrikusse ja saime nüüd kõik korraga kätte. Kvaliteet on neil seal imeline ja ega me oma toorainet ka häbenema ei pea.  Ja nüüd kui mehed juba üheskoos kannatamatult oma silomasinaid silitavad on meil naistega puhas rõõm kogu see kaunis lõngamägi  pesta ja kerida. Ja ongi meil pakkuda uus ja värske lõng.

Valge on puhas eestimaine meriinolõng meie oma "prantslaste" järeltulijatelt.  Sellest võib teha aluspesugi. Või hõrku suvekudumit. Hall on meie tumedate ristandlammaste villast, millele on lisatud veidi valget meriinot, et see ülipeenele kiule kohandatud liinil paremini jookseks. Sobivad mõlemad masinal kudumiseks ja  näpu vahel hellitamiseks. Proovisin muuhulgas eelmise samalaadse partii halli lõnga värvida ja see värvus ülihuvitavalt tänu oma heleda kiu sisaldusele. Sügavad ja huvitavad toonid. Aga küllap on tõelistel lõngasõpradel endalgi kuhjaga põnevaid ideid, mida mõnusal materjalil proovida Jõudu ja fantaasiat!

Liilia

Rahvusvärvid
Postitaja 26. veebruar 2014

Eesti sünnipäev sattus meie talus kokku tavalise söötmispäevaga. Nii sündis esimeses kevadpäikeses söötmisplatsil ja lauda juures pidu meis enestes. Rahvusvärvid, mida tavalistel päevadel ei märka, kippusid igalt poolt iseenesest pildile. Sinises kombinesoonis (poistele vist ei tehtagi teistuguseid?) Meel on tabatud hüppel heinahunnikusse,  mustad ja valged lambad ei lase ennast segada.

 

 Tünn ja meie uunikumveok on sel kohal silopallide taustal seisnud juba kuid. Miks pole see värvikombinatsioon mulle varem silma jäänud?

 

 

Liilia

Lamburi talv
Postitaja 28. jaanuar 2014

 

See pole stseen järjekordsest maailmalõpufilmist, kus kummalised olendid maale tungivad, kulgur seljatagust kindlustamas. Pilt on tehtud meie laudas eile õhtul. Uksel on suur vastasseis - Kalle hoiab lauda ukse taga pahuraid noori uttesid, kes pimedas välja kupatati, et traktoriga silopalle sisse tõsta. Päevasel ajal on lihtsam, sest siis viitsivad uted veidi ümber lauda uudistada ja tagasitung pole nii suur. Neile on loomulikult selge, mida seal sees ilma nendeta tehakse ja nad tahaks ju kohe tulla tagasi uut silo puistama ja pererahvast töö juures segama, aga Kallel on oma töö selge - talle pole söötmispäeval enam ühtegi käsklust vaja anda. Vahel tundub, et ta oskab juba sellestki hoolida, et silorullid on õige maatasa kulunud ja mida lähemale tuleb söötmine, seda rohkem elevil on Kalle. Tal ju talvel igavavõitu. 

Kesktalve tööd piirduvadki nädalas kord-paar aset leidvate rutiinsete söötmispäevadega. Uksed lahti, lambad Kallega jalutama, rullid sisse, kiled-võrgud maha, Kalle toob lambad sisse tagasi.  Lihtne. Vanad ja noored tiined uted on lahku sorteeritud, et noori loomi energiarikkamalt toita. Ka vajavad noored uted soojemat küljealust ja ilmavarju, sest nende energia läheb veel suuresti kasvamisele ja kehatemperatuuri hoidmisele, kasvav loode lisaks. Vanad paksud uted on päev läbi väljas ja magavad oma söödarullide vahel mõnusal heinamadratsil, nende ratsioon on praegu veel suhteliselt "heinane". Tiinuse lõpupoole on nemadki peamiselt silo peal. Noored uted söövad praktiliselt kogu tiinuse silo, heinarull kõhurõõmuks kõrval.  

Üle vahekäigu vahivad kadedalt jäärad, kes on peale paaritusaega parematelt paladelt maha võetud, löövad aega surnuks (ma ei imestaks, kui neil oleks söödarõnga vahele mängukaardid peidetud) ja unistavad järgmisest sügisest. Nad on head suhtlejad ja teavad, et laiamise asemel tasub teha armas nägu ja lastele nina puhku pista, siis sügatakse ja antakse leiba. Lemmikloomaboks niisiis.

 

 

Enamasti veedavad lapsed oma talve küll niimoodi, Kalle muidugi vaatab, et uisutajad liiga laiali ei valguks.

 

Mõnusat lamburitalve soovides

Liilia

 

Lembo tulek
Postitaja Mats Meriste 13. jaanuar 2014

 Kunagi - nii paar aastat tagasi ilmus meie karja esimene karjavalvur nimega Piiu. Sellest on ka väike tekst kusagil selle lehe ülipikas udiste jorus (tuhat vabandust kõigilt kelle internet seda lehte enam vastu ei pea - kui keegi saab aidata, siis antku märku). Nüüd ei ole Piiu (tuntud ka kui Piu) enam mingi väike arglik kutsikas, vaid igati kehakas koeraemand, lammastele täieõiguslik karja liige. Aga hunte on palju ja Piu üksi ei jõua ja ei julge - et jõudu ja kuraaasi juurde saada on nüüd karjas ka Lembo.

Isane Kesk-Aasia lambakoer sai valitud just selleks, et Piu heale koolivusele lammaste vastu anda juurde julgust ja jõudu metsalistega võitlemisel. Ja julgust ning jõudu on selles kutsikas juba praegu paistmas - meie asi on nüüd seda ohjata, et asi käest ei läheks... 

Võrreldes esimese kutsika toomisega on nüüd asi palju lihtsam - enam ei ole lammastes mingit hirmu koera ees - paljud on juba kutsikana Piu koolt tunda saanud. Lisaks on ka endal natuke kogemusi koerast lamba kasvatamisel. Piust on igatahes kasvanud üks rõõmus karmi karvaga lihasööja lammas - elab terve suve lammastega karjamaal, ning talve veedab samuti koos karjaga laudas. Lembo ei pea enam oma rolli karjas otsima - lambad teavad, et koera oluline kohustus on lakkuda lammaste kõrvasid - suviti on Piu juures teinekord lausa järjekord ootamas... Ja nüüd juba ka Lembo juures - alul ei saanud kutsikas aru, mida talt oodatakse, kuid peagi ajas ta keele truult lambale kõrva ja tegi mis koera kohus.

Eks talv kulub nüüd kasvamisele ja karjaga kohanemisele - suvel ootavad juba karjamaad ja tõsisem töö... Esialgu veel Piu sulasena aga teisel aastal juba täismehena oma tööpostil.

ja siia lõppu ka üks pilt Piust - lihasööjast lambast - vill on tal küll hirmus jäme ja tallesid ta ei too, kuid ega see tema eesmärk olegi. Ehk saab ta Lembo tugeval toel hundid meie karjast eemal hoitud.

mats

Hallimäelt 

 

joon
 
Teavitame
 
Kodulehe loomist rahastas EU LEADER programm
 
Käesolev koduleht on loodud Valgamaa partnerluskogu toetusega LEADER programmi rahadest. Täname!  ...

Loe edasi...

joon