Ausõna, see pole arvutis kokku monteeritud foto. Ise täna hommikul siinsamas akna all tegin. Nessi tõepoolest on Eederi suure külje varjus päikesepeidus ja lambad pole mitte päriselt lehma seljas vaid tema taga keldrimäel.

Meil on maja juures akna all hästi jälgitavas kohas Nessi jaoks PEDAGOOGILINE GRUPP, mis koosneb noortest mittetiinetest reservlammastest., kellele Nessi ajutine mängulust suuremat tüli ei tee. Nessi võtab vahel mäe otsast hoogu ja jookseb siis karja hulka, lahe ju kui kõik laiali paiskuvad!  Et sellist tormamist ja lammastega mängimist Nessist välja harjutada, on tal praegu kaelas kerge pulk, mis teeb möllamise ebamugavaks. Nägime taolist kaelapulka Rumeenias mägedes karja valvavatel noorkoertel. Tundub, et see toimib hästi, Nessi ei viitsi enam tormata, pulk jalus ja toimetab lammaste keskel rahulikult. Need ei märkagi enamasti, et üks nende hulgast pole lammas vaid koer ja nihutavad ennast tülpinult eest ära, kui kutsikas mängima kipub. Naksamise või sakutamise mängud lõpetame eos - lööme akna lahti ja röögatame. Nessi õpib väga kiiresti, mida võib ja mida mitte. Eeder on ka siin, ainus tiine kogu pundis, harjuvad koeraga koos elama. Natuke terasemalt peame olukorda jälgima hakkama jälle siis, kui praegu laudas poegivad uted talledega Nessi karja asuvad. Talled ja noor koer on tundlik teema, millest kirjutan edaspidi.

Niisiis - tänane. Mul pole aega pildistada, kui loomadele uut söödarulli ette paneme, sestap pildistasin täna sama koostööd (koerad-lambad-lehm-söötmine) kuivalt ilma traktori ja söödarullita, et näidata, kuidas toimub töö meie karjas, kus on nii karjaVALVEkoer kui karjaAJAJAkoer. Neid ameteid aetakse tihti segi, aga nagu järgnevast näha, on nende töö täiesti erinev.

Algul näeb asi välja nii - kari sööb, Nessi valvab nagu praegu, magab lammaste vahel või söödarulli sees. Kogu oma lammastega samastumise juures sööb ta  ise heina üldiselt kehvasti...

Nüüd asub tööle Kalle, kes peab karja otsakorral söödarulli juurest ära ajama ja eemal hoidma, et me saaks elektrikarjuse pikali lasta, traktoriga sisse sõita, uue rulli rahus lahti pakkida ja rõngasse panna. Nessi sel ajal valvama ei pea - hundid kardavad traktorit - ja siis ta kasutab vaba aega Kalle segamiseks. No mängi siis minuga, kui sa juba mulle külla tulid!

Nessi on oma viie elukuuga ikka veel kutsikas ja käitub vastavalt. Kalle ei tee temast praegu välja (nagu ta ei tee lammaste juuresolekul üldse kellestki muust välja) ja loodetavasti ei teki neil tulevikus ka mingit muud kontakti - ei mängulist ega konfliktset. Nad saavad kokku ainult tööolukorras - karja ajamiseks - ja pole vaja, et nad mingil muul moel üksteisega läviks. Meie eelmisele koerale sai saatuslikuks teise koeraga hulkumas käimine ja me püüame seda nüüd vältida. Karjavalvekoer on karjas ja jääb sinna, maja(lauda)valvekoer  on maja juures ja ajajakoer töötab, kus tarvis, vahepealse aja on oma aedikus või toimetab koos inimesega. Igal koeral oma töö ja koht, soovitavalt üksteisest eemal.
 

No mis sa  teed nii tuima elukaga, kes peale töö midagi ei mõika...

Kui Kalle vedu ei võta, siis asub Nessi jälle oma positsioonile karja juures.

Ja lõpuks, kui töö on tehtud, kari keldrimäe otsast alla lastud uut rulli sööma ja Kalle traktori kannul lahkunud, siis tuleb nagu ikka meie kollane Vova ja võtab kogu au endale.

Liilia

Kuni Oll tallesid oodates igatsevalt aknast välja vaatab ja Lilian tagasihoidlikult sõnalise osaga piirdub, tahan mina küll oma Rõõmu pildis jagada - on, mida näidata! Dorperitallesid muudkui tuleb, kõik ühtlaselt tugevad ja parajalt keskmist kasvu - seega suurepärased sündijad, keda aidata pole vaja. Kohe sünni järel tõusevad püsti ja lähevad imema. Ja kuna poegimised on lihtsad, on ka emad hoolitsevad, rahulikud ja stressivabad, sekkuda pole vaja, kõik kulgeb loomulikult. Ja sellist mustrite ja värvide pillerpalli, nagu sel aastal, pole meie laudas veel olnud.  Mullu suvel Saksamaalt saabunud kolm uut dorperi jäära on toonud lisaks seni domineerinud mustale ristandite kasukasse pruuni ja dalmaatslasetäppe.

Väga uhke olen kõige puhtaverelisema dorperi üle, kes meie laudas seni sündinud.See vastsündinud utt-tall järgmisel pildil on siis meie lammaste kolmanda ristamise tulemus eri liinidest pärit dorperi jääradega. Juba tema ema, kes pildil näha, on täiesti dorperi välimikuga - tihe, tugev, ilusa vormiga aastane utt. Möödas on esimeste ristamiste täpid ja triibud, must-valge dorperiklassika koos oma heade omadustega on paigas.Sellise põlvnemisega talledest loodame eriti tublit karjatäiendust.

Aga esimese-teise põlve ristandid on ka imetoredad!

Ja kõige uhkem olen muidugi sellele meessoost vastsündinule, kes on järgmisel pildil kõige parempoolne pruun. 

Isaliin on endine (alumisel pildil punaste pükstega), sest nii suurepärast geneetikat pole võimalik leida ei Saksamaalt ega Lõuna-Aafrikast.

Rõõmu talu Liilia

Jäär ja utt! Ema gotlandi ristand ja isa puhas dorper Tiiter. Vaata terasemalt aknast välja, Oll!

Liilia

Nüüd on siis aasta tähtsaim hetk kätte jõudnud - täna hommikul sündis Ala-Mähklil esimene tall. Arvatavasti on esimesed talled ka Hallimäel ja Rõõmul. Õnnitlused vanematele!

Täna hommikuks oli talv taaskord tagasi tulnud - öösel oli maha sadanud maadkattev kogus lund. Nüüd püüab kevad taas võimule pääseda, mistõttu sorisevad räästad ja lirtsub maa... Kuldnokkasid maha tulnud lumi minema juba ei peleta - pigemini tuleb neid aina juurde - ja seetõttu on kinnisvara Hallimäel muutunud eriti hinnaliseks. Nimelt oleme paari aastaga siia puude külge üles seadnud mõningal määral pesakaste nii tihastele kui kuldnokkadele kui ka kakule:) Ja need tunduvad olevat lindudele vägagi mokka mööda (või siis nokka mööda). Hommikul elutoa aknast välja vaadates nägin esmalt kuidas kuldnokapaar üritas ennast tihase pesakasti sisse pressida...aga mis ei mahu, see ikka ei mahu ja pettunud paarike lendas minema. Teisest aknast avanes vaade kuldnokapesakastile, mille vahetus läheduses istus ei rohkem ega vähem kui 7 kuldnokka! Toimus ilmselge enampakkumine - õu oli täis kõiksugu helisid, mida võistlevad linnud oma kõridest kuuldavale suutsid tuua. Ega vist tuleb veel viimasedki õõnsad pakud pesakastideks vorpida - nõudlust on:)

Olivia

Poegimisaeg on alanud - hõissa! Õnnitleme vanemaid!

Hallimäe ja Ala-Mähkli pered

Alljärgnevat poegimisabijuttu oleme Antsuga juba mitmetel loengutel rääkinud, aga kuna see kuulub kordumakippuvate küsimuste rubriiki, siis võtan aga uuesti käsile. Ja kelle ema see kordamine pidigi olema...
 

Kui rääkida jälle kõigepealt asjadest, mis hingel, siis seal on mul järjekordne stampsoovitus – looge juba eelnevalt toimiv suhtlus oma veterinaariga. Meie oleme küll olemas ja võimalusel tulemas, aga siit Valgamaalt Eesti teise otsa jõudmine, juhul kui tegu on raske poegimisega või tugeva põletikuga, on kriisisituatsioonis mõttetu rabelemine ja hilinemine loomale eluohtlik – poegimisajal juhtuvad asjad ruttu ja pöördumatult. On olnud juhtumeid, kus loomaarst isegi ei tea, et tema piirkonnas on lambakari.

Kui teie ise võtate arstil aegsasti nööbist kinni ja räägite oma muredest, jõuab tema ennast lambateemaga kurssi viia või mõelda läbi lambale-kitsele sobivad vahendid oma ravimikohvris. Tema oskab teile ka välja uurida, milliseid proove te saate kohalikku laborisse saata ja millal (näiteks kui kaua peab aborteerunud loode ootama teie külmikus enne kui see õnnestub laborise viia ja kui suure söödatuusti te peaksite saatma laborisse kui teil on kahtlusi, et hallitanud talvesööt võib põhjustada teie loomadele terviseprobleeme). Agaramad istuvad koos oma kohaliku loomaarstiga kohvitassi taha ja lepivad kokku, millal võib tohtri abi öösel ja päeval vaja minna st millal on farmis poegimisperiood. Samuti arutage läbi, milliseid ravimeid ja vahendeid teie vajate ja milliseid temal on teile soovitada-müüa ja mida ta saaks aidata tellida. Ta peaks ju olema valmis kohale lendama vahenditega, mida ta loomaomaniku kätte anda ei saa. Kriitiline on asi udara- ja emakapõletikuga, kus abi süsteemse antibiootikumi kujul peaks saabuma väga kiiresti ja ravikuur peaks kestma mitte vähem kui 5-7 päeva.
Enne poegimisaega tasub ette võtta retk kohalikku veterinaarapteeki ja varusid täiendada. Kodus võiksid olemas olla loomadele mõeldud tupeküünlad, mida manustada lambale näiteks peale rasket abistatud sünnitust või päramiste peetuse korral. Enda tarvis varuge kummikindaid – see on kasulik nii loomale kui teile, sest hügieen pole poegimisajal kunagi liiast. Oluline on libestusvahend – kasutage seda alati poegimisabi korral, sest enamasti on abi ajaks lootevesi juba läinud ja sünnitusteed kuivad. Lihtsalt kiskumine vigastab nii talle kui utte.
Tallede nabanööri desoks on kasulik varuda pihusti joodi alkoholilahusega (rohkem on nabakaudsete nakkustega probleem suuremates seespeetavates karjades, kus aluspanu pole alati kuiv ja loomad paiknevad tihedalt. Enamasti on indikaatoriks jämenenud liigesed väikestel talledel, tugev lonkamine ja selgelt tuntav paksend kõhunaha all). Veel kuivamata nabanööri ja edaspidi juba lõikuvate hammaste abiga saab tall lahkesti oma organismi kõik loomapidamisalal „pakutavad“ nakkused. Täiesti eraldi teema on tallede vaktsineerimine, mis aitab paljusid probleeme ennetada (klostridioosid!).
Ja muidugi ei väsi ma kiitmast sondi, mis on hädavajalik esimese terneportsu sisseandmisel nõrgavõitu talledele.

Nõrk või imemisinstinktita tall ei saa lutipudelist joomisega hakkama ja pigem on sellises olukorras oht lasta piim lutist hingamisteedesse. Seevastu sondiga otse makku manustatud ternes tagab tallele kohe sünnijärgselt vajalikud antikehad ja energiavaru, millega vältida alajahtumist. Sondi aeglane sisseviimine suunurgast on nii lihtne, et sellega saab väikese proovimise järel iga lambur ise hakkama. Samas peab silmas pidama, et juba alajahtunud tall (kehatemperatuur alla 35 kraadi) ei suuda piima omastada ja sundtoitmisest pole kasu. Sel juhul tuleks tall enne üles soojendada (norm. kehatemp. 39-40 kraadi).

Sond on muuhulgas hea abimees ka poegimisabi korral - libestusvahendi (muu puudumisel kasvõi seebivesi)viimiseks väga kuivadesse sünnitusteedesse. Sel juhul võib kolviga aeglaselt suruda. Toitmise ajal peaks piimal laskma lihtsalt voolata ja mitte suruda.

Lamburil võiks kodus olemas olla ka tupe- ja emakafiksaatorid lammastele ja kitsedele (sellised plastmassist vigurid, mille paigaldamise nipi saab taaskord teie loomaarst teile kätte näidata, et edaspidi sellega juba ise kiiresti toime tulla, kui loomal tupp või emakas välja langemas). Tean juba mitmeid vapraid lambureid, kes sellega ise suurepäraselt toime tulevad, parimad tervitused neile siitpoolt. Siis muidugi korralik haavasprei väiksematele vigastustele ja õmblustele ja soovitavalt ka märkimissprei või pulk, et jälgimist vajavaid loomi karjast ära tunda.

Jätan siinkohal oma "järjejutu" jälle katki, et asi väga pikaks ja segaseks ei läheks.

Meie enda karja poegimisajani on mõni nädal aega ja ettevalmistustööde hulka kuulub poegijatele lauta ruumi juurde tekitamine. Teise hoonesse ja õue kolivad nii jäärakari, lehmad kui mittepoegijad. Ultraheliga mittetiineks määratud noored uted elavadki nüüd hea meelega rohkem õues ja koos nendega ka Nessi (karjavalvekoer, kelle viimasest pesakonnast endale jätsime).

Hava oli ainus, kes sellest kambast tuppa tulema nõustus kuigi tal oli ka kõva kiusatus ennast lammaste vahele heintesse magama kerida.

Liilia

 1. ILM ON HEA JA LUMEL ON KOORIK!

Kelgutamiseks on selline lumi (koos vastava ilmaga) lausa loodud - peamine, et luud, kondid ja kelk terveks jääks. Lapsi enne loojangut tuppa ei oodata.

2. HALLIMÄE LAMBAD SAID ULTRAHELISTATUD!

Nüüd on kohe kergem poegimisele vastu minna (sinna on veel ca 3 nädalat jäänud). Meie Meriino jäärad on tublit tööd teinud - uted puha tiined (kehe erandiga). Seega on varsti tulemas terve posu kolmveerandverelisi meriinosid. Lisaks veel põnevaid ristandeid maalammas x meriino ning teksel x meriino.

3. ON SELGUNUD, KES ON MAAILMA 41. LAMBAPÜGAJA - AADAM KAIVO!

Uus-Meremaalt saime teate, et lambapügamise MM´il on Parimaks Eestimaa esindajaks saanud Aadam Sireli talust! Õnnitlused! Ametlikud tulemused siin. Meeskondlikult sai Eesti 20. koha. Innustatuna sellest pügan senisest veel palju kiiremini!

mats_uudistaja

Lähenev kevad koos algava poegimisajaga sunnib tagant ka pügajat. Paljudes karjades on sooviks saada lambad villavabaks enne poegimist, et tallel oleks kena tulla, lamburil hea jälgida ja ka udar oleks puhas ning kergesti leitav. Aprilli alguse poegijad on igatahes juba broneerinud kogu märtsi teise poole, vaba pügamisaega on vaid veel tuleval nädalal (4 - 11 märts). Kellel soojemad laudad ja aprilli alguse poegimised võiks planeerida juba ka pügamise.

Kibedaks pügamishooajaks valmistumisel sai tehtud ka mitmeid uuendusi. Esiteks sai ostetud korralik ja kiire pügamismasin, vana käsimasin jääb nüüd tagavaraks ning suuremates karjades teisele pügajale. Lisaks võimaldab uus masin pügamisel kasutada voolu auto või traktori akul, mis peaks lihtsustama pügamist kohtades kus võrguvool puudub. Ühe korraliku diiselauto akupealt peaks saama pügada paarsada lammast. Teiseks kopereerusime Antsuga ja pakume nüüd suuremates karjades pügamisteenud koos - nii saavad lambad kiirelt pöetud ja lambapidaja oma töödega edasi minna. Kolmandaks pöörame nüüd erilist tähelepanu ka karja bioohutusele - kõik töövahendid saavad pidevalt desinfitseeritud ja riided vahetatud pärast iga karja vältimaks haiguste ja muu kurja levikut pügajate kaudu. Ja neljandaks sai koostatud uus hinnakiri.

Uus masin tahab veel harjumist aga kiirusest va võimsusest enam masinal puudu ei ole - hooaja jooksul üritan enese arendamisega masinale järgi jõuda. Esimesest suuremast pügamisest sai ka paar pilti tehtud, kuid ega mobiiliga õiget pilti ikka tee.

selline pilt siis.

Aprillis lähevad ilmad ilmsesti veel soojemaks ja lammase pügamine seetõttu ka populaarsemaks. Seetõttu võiks aegsasti ühendust võtta ja ennast minu kalenderplaani lasta sisse kirjutada. Nii saabub pügaja just siis kui selleks kõige sobivam aeg on (kuna lammaste arv Eestis ilmselgelt ületab lambapügajate arvu, siis ei pruugi mingil hetkel enam pügajat jaguda ning tuleb lihtsalt oodata. Lisaks võiks väiksemate karjade omanikud ühendust võtta - nii saaks ma koostada enesele miski rännuplaani ning reisu jooksul võimalikult palju karju pügada - transpordi kulud aga saab karjade vahel jagada. Sõidutee pikkust enda karjani saab kalkuleerida siit (sisesta lahtrisse B oma aadress ja massin ise arvutab)! Samas tuleb olla arvutuse tulemustega nati ettevaatlik - Google ei tee vahet metsaradadel ja maanteedel... Kohale sõidan siiski kõige mõistlikumat teed pidi, mitte aga otse üle põldude. Planeerin veeta nädalakese parilli lõpust-mai algusest ka Lääne-Eestis lambaid pügades, sellel ajal baseerun Lihula lähistel ja sõidutee pikkust kalkuleerin siis kah just sealt.

Nüüd aga võtan oma massinad ja lähengi lambaid pügama - tänases päevaplaanis 32 lammast - mõnus soojendus enne suurte karjade pügamist.

mats

Kui Madsa talu perenaine ennustab oma puukuuri seisu järgi, et talv saab kohe läbi, siis arvestades Äksist kätte saadud lõnga hunnikut, võib Maavillane kindlalt väita, et kevad on veel kaugel:) Kellel sokid auklikuks kulunud, võtke aga rõõmsalt meiega ühendust. Saame pakkuda kahe- ja kolmekordset tumehalli (pildil paistab küll mustana), kahekordset heledamat halli ja kolmekordset valget. Valget värvime jõudu mööda ka looduslike värvidega üle.

Süvahavva villavabrikus kedratud lõngadest on pakkuda veel kahekordset musta (talle villadest), pruunikas musta ja tume halli.

Kudumislusti soovides,

Maavillased

Varakevad on lambatohtritel kiire aeg. Meie endi lambad hakkavad alles märtsi lõpus poegima (ja mina ka! :), aga praegu oleme ametis nendes farmides, kus poegimisaeg juba käimas. Poegimishalvatus, raske poegimine, abort, nõrgad lõpptiined uted, nõrgad talled, alajahtumine, tallede hülgamine, udara- ja emakapõletikud jne - need on paraku meie töö märksõnad ega pole mõeldud niigi väsinud lamburite traumeerimiseks. Näeme ka väga krapsakaid tallesid ja tublisid uttesid, aga põhiliselt on loomaarsti vaja ikka rasketes olukordades. Kuna Ants teeb rohkem praktilist tööd ja mina peaaegu et enam lamba juurde arusaadavatel põhjustel ei paindu, siis panustan teoreetilisse poolde. Olen juba mitmele inimesele lubanud kokku panna tarvikute nimekirja poegimisajaks ja proovin sellega siin nüüd avalikult algust teha. Kui juba asi käsile võetud, ehk siis jõuan ka personaalsete nimekirjadeni.

Kõigepealt tahan kõigile soovitada üle vaadata oma lõpptiinete lammaste söötmine. Eriti kriitiline on viimane tiinuskuu, kui loode kasvab väga kiiresti ja ute enda jõuvarud võivad kahaneda. Põhitähelepanu tuleks pöörata väga vanadele ja väga noortele uttedele (viimased kasvavad veel ise ja vajavad eraldi tugevat toitmist). Järske söödamuutusi teha muidugi ei tohiks, aga ratsiooni "tugevamaks" muuta saab tiinuse lõpus ka tasapisi. Ma ei väsi kordamast vana tõde - lõpptiine utt ei mahuta endale enam makku sellises koguses tavalist heina, et see tema suurenenud energiatarbe ära kataks. Ta vajab heina kõrvale kindlasti vilja või silo. Järsult neid ette anda ei tohiks, kui loom pole sellise söödaga harjunud, aga võiks tasapisi juurde anda kuni ratsioon on energiarikas. Ideaalne on kvaliteetne silo vabalt ees koos heina söömise võimalusega. Sel juhul jääb ära tülikas viljasöötmine, mis tahes-tahtmata põhjustab tiinete uttede tõuklemist ja trügimist. Vilja pole korraliku silo juurde vaja. Küll aga heina juurde, kui see on põhisööt.

Meie Rõõmu talu uted on jagatud praegu vastavalt ultrahelitulemusele - tiined loomad saavad paremat ja toitainerikkamat silo (nt ädalasilo, millest omakorda kõige paremad kultuursilo rullid on pandud eraldi viimaseks pooleks kuuks ja poegimisjärgseks perioodiks), mittetiined mahukamat ja vähemtoitvamat, sööta, kus domineerib hein ja kõrrelisem silo. Vilja meie loomad ei saa, sest me näeme kõvasti vaeva eelkõige hea silo tegemisega ja oleme söötmistulemusega rahul. Mineraalne lisasööt on manustatud püsiboolidena otse lammaste makku, kus see siis parajal määral organismi imendub. Niisiis pole meil kasutusel mikroelementide kausse ega muud taolist. Heinale ja silole lisaks saavad loomad ette soola. Ja muidugi vett.

Kõige mõistlikum oleks lambad ikkagi toitumuse suhtes oma käega üle katsuda, lihtsalt eemalt vaadates tunduvad kõik villased uted prisked ja see võib olla petlik. Nimmepiirkonnast katsudes saab kõige paremini aru, kui kõhnunud utel lülijätked teravalt turritavad. Heas toitumuses ute selg on nimmepiirkonnas sile või ainult kergelt lohus. Kõhn utt võib tiinuse lõpul energiapuudusest väga nõrgaks jääda, mis on ohtlik nii utele kui talledele. Kohale tulnud loomaarst saab enne poegimist pikali jäänud utte aidata hetkeks kaltsiumi või glükoosiga, aga kehva toitumust see ei korva. Kurtumusest on tingitud ka piimapuudus peale poegimist, nõrgad talled jne. Koos oma loomaarstiga saate paika panna ka parasiiditõrje plaani tiinuse ajaks. Kui järgida ravimi juhendit ja uttesid rahulikult käsitseda, siis pole karta tiinuste katkemist. Levinumate antihelmintikumide ivermektiini ja albendasooli kasutamine on tiinuse ajal lubatud (NB! albendasooli pole lubatud kasutada tiinuse esimesel kolmandikul). Mingil juhul ei tohiks kasutada teadmata päritoluga "pulbreid, mida keegi tuttav kusagilt odavalt sai".

Ka ei tasu kogu karja lihtsalt tuimalt ja regulaarselt läbi "tõrjuda". Aluseks võiks ikkagi olla looma kehakonditsioon ja/või roojaproovide uurimine.

Vahetult enne poegimist võiks lambad ära pügada, nii harjumatult kui see ka ei kõla. (Muidugi kui temperatuur lubab). Oleme juba aastaid seda oma karjas praktiseerinud ja poegimisajal on loomi jälgida väga lihtne - kohe on näha, kas tall imeb, kas leiab nisa üles ega ime mingit sõnnikutuusti. Ja talled tõepoolest leiavadki palju kergemini nisa üles. Talv läbi sõnnikut kogunud pika sabaga ja paksude "pükstega" pügamata utel on tagakehapiirkond veel eriliselt kole, kus tall peab midagi söödavat leidma. Pügatud ute tagakehal ja udaral on kohe näha nõre või veri, samuti on udar hästi jälgitav põletiku suhtes. Lisaks tunnevad uted ennast kevadpäikeses oluliselt paremini kui neil pole hiigelkasukat seljas.

Tarvikuteni pole ma veel jõudnudki, aga eks kõigepealt tulebki ära rääkida see, mis kõige rohkem hingel on. Tarvikutest siis "järgmises seerias". Seniks kõigile jaksu ja vastupidavust.

Liilia

Peale ultraheli on veidi aega dieedil hoitud uttedel (tühjema maoga näeb loodet paremini) hea isu ja kirsil tordi peal on oht saada ära söödud. Jutid seljal on märkimisspreist.

Täna, päikeseloojangu ajal, läks Mats metsa, et välja lohistada üks metsakuiv kuusk - kütet vildikojale, et saaks teha ikka sooja vilti:) Päike oli juba loojunud ja võimust võtnud pimeduse-eelne videvik, kui läksin metsa vaatama, et mis ta seal nii kaua ragistab. Sumpasin üle mäe ja siis ma seda kuulsingi: huu! ja mõnda aega vaikus ja jälle huu! ja jälle vaikus ja taas huu! Meenus kohe, et olin sama häält paar nädalat varemgi kuulama jäänud - just peale päikeseloojangut, peaaegu pimedas...

Ei, tegemist ei olnud paljukardetetud võsavillemitega. Seekord oli tegemist kakuga - ainult et millisega? Võtsin riiulist ämmamoori kirjutatud teose "101 Eesti lindu" ja leidsin sealt 2 kakku - kodukakk ja värbkakk - nemad need huikajad siiski ei olnud. Seejärel võtsin ühendust autori endaga, kes üpris veendunult pakkus välja kassikaku. "Euroopa lindude" raamatu järgi tundus häälitsus tõesti klappivat (tutvutud sai muidugi ka teiste kakkude ja rätsudega:) ja kakuhäälte kuulamise järel olen täiesti veendunud, et tegemist on tõesti kassikakuga! Nii et Rebasemõisa külas võib kuulda küllaltki haruldase looduskaitsealuse kassikaku häält:)

Olivia,

loodusvaatleja(-kuulaja) 

Kohale jõudis sületäis lambanahku, seljatäis pehmeid nahku, toatäis sooje nahku! On valgeid-pehmeid meriinonahku ja lapilisi-laigulisi dorperinahku.

Saime kätte esimesed eestimaised 50%-lised meriinonahad! Need on valged, ühtlase tiheda villaga ja muidugi mõnusalt pehmed:) 

Dorperi ristandite nahad on oma tuntud headuses - pehmed ja kirjud!

Täpsemalt saab näha lambanahkade leheküljelt.

Olivia

Käredad talveilmad soosivad tubaseid tegevusi - nii olen ma kudunud valmis paar paari kindaid, mänginud pisut kabet ja

täiendanud kodulehte:) Seekord sai üles eriti tähtis link - titekaup - kus leiab üht-teist vajalikku kõige väiksematele.

Olivia

Ühel ilusal külmal laupäeval, kui miinuskraade oli väljas üle kümne ja sai nautida kauneid maastikuvaateid,

harutas Hallimäe talu rahvas voolikud lahti, rookis konnatiigi puhtaks ja hakkas veega vulistama.

Ja nii sulistasid nad terve päeva. Järgmisel päeval sidus aga pool küla (ja kaugemad külalised) endale rauad alla ja tritsutamine võis alata! Mängiti kula ja tehti küpsiseid (Viva õpetas:), harjutati uppuvat luike ning sooritati hüppeid, keerutati jääkarusellil, saadi mõned vopsud ja üks tõsisem muhk, kuid päikese loojudes olid kõik rahul, õnnelikud ning puruväsinud. Isegi lammastel oli põnev seda vaatemängu jälgida. 

Täna läksid uisud teritaja kätte - nii et homme näeb liuväljal taas trikitamist.

Olivia

Hallimäel on nüüd karja(valve)koer - Piiu. 

Välimuselt  sarnaneb ta vägagi border-kollile (või siis bordercollie´le), kuid loota on, et vilka karjaajaja asemel saab temast hoopis tasasema loomuga karjakaitsja. Oma esimesed paar elukuud veetis Piiu Rõõmu talus koos ema Leili, kümne õe-venna ja paljude lammastega. Nüüd tuleb tal hakkama saada Hallimäe talu karjamaal, kus tuleb tutvusi luua siinsete umbusklike lammastega. Lambad nimelt ei armasta eriti koeri -  ka linnast tulnud väike klähviv pitsu, kes lambaaedagi tulla ei julge, võib lammaste seas tekitada paraja paanika. Seetõttu on väikesel Piiul ees raske ülesanne - võita lammaste usaldus ja saada üheks karjas. Esialgu toimub kohanemine kuudiga ja selle lähiümbrusega, lammaste vaatlemine kuudist (vilditükki koonuga eemale lükates avaneb vaade lammaste söötmisplatsile) ja üksikud karjale lähenemise katsed. Lammaste poolt on märgata teatavat ärevust, kui kuudist kostub imelikke häälitsusi, ja arglikku uudishimu, kui nähtavale ilmub valge koon. Kutsika ilmumine välja sööma on üldiseks vaatamisväärsuseks kõikidele lammastele - vaikides (üksikud mäletsevad) vaadatakse kahtlast objekti, mis haiseb ilmselgelt ebameeldivalt koera järele kuid on õnneks küllaltki väike. Vaid üksikud julged lambad on võtnud südame rindu (või määrinud rinna rasvaseks:) ja lähenenud kuudile meetri kaugusele. Eks iga algus on raske.

Olivia

Pärast mõningase lume lisandumist ei suutnud lapsi enam misku peatada... Suusad tuli välja otsida ja nii nad põldudele ja mäenõlvadele tuhisesid. Esialgu oli nähtu pigemini kinnitus tõsiasjale - suusatamiseks ei ole vaja lund vaid tahtmist, edaspidi tekkis aga endalgi üha suurem tahtmine lumme karata. Tänaseks oli lund juba nii palju (ja ilmgi prajalt külm), et polnud pääsu - suusad tuli endalegi alla siduda. Ja siis kelgumäele! Mäelt oli näha kuis Rõõmu talu rahvast koolist/lasteaiast saabus ja kus enam nemadki said - kõik kelkudesse ja viuhhh .... mäest alla. no on ikka tore kui talvel lund kah on.

Mõnus kelgumeeleolu on ka vildivabrikus. Praegusele hooajale kohaselt valmivad peamiselt soojad vilditud kelgualused. Natuke lambasoojust plastikust kelgu ja istumise vahele teeb ehk kelgupäeva pikemaks.

Jätku lund kõigile!

mats

2011. aasta on katuse alla saanud - valmis mis valmis, lisada midagi on raske. Ja katuse alla on saanud meie maja. Või õigem oleks öelda - meie oleme nüüd lõpuks oma maja katuse alla jõudnud. Oleme saanud jõuluks koju. Seepärast polnud aega ka teile kõigile kodulehel pühadetervitusi saata. Me kolisime laudast majja! Põrandategu ja põrandalaudade õlitamine oli üks viimaseid suuri talgutöid ja paar päeva enne jõule - niipea kui õli kõndimiseks küllalt kuiv - aitasid sõbrad meie asjad kohale tassida. Meie senisele 40 ruutmeetrile laudatoas asuvad õigusega nüüd tööruumid, mille jaoks tuba ju projekteeritud sai. Aga tagantjärele on kindlasti vahva mõelda kuuele ja poolele aastale tillukeses hubases ruumis, millele ajapikku sigines peale teine korrus. Hava  kasvas seal kooliealiseks ja sai endale kaks õde. Nüüd oleme kõik siin ja naabrid naeravad, et võtke ikka lambad ka tarre, muidu pole kodutunnet. Lapsed juba kurdavad, et ei saa oma taltsastele lutilammastele enam hommikul öösärgi peale jopet sikutades leivatükki andma minna. Äkki peaks mõned lambad ikka majja ka võtma...

Nali naljaks, pühad on hoopis tänamise ja tervitamise aeg. Tahan tänada kõiki, kes meid selle pingelise ehituse ajal aidanud on. Sõpradeta-naabriteta poleks meil praegu kodumaja ega pühi tõelise suure ja kõrge kuusepuuga, mis meie pisikesse laudapessa kunagi ei mahtunud. Heledad palkseinad kehitavad ennast uudishimulikult naksudes ja lähevad uhkelt vastu oma esimestele külmadele. Alles äsja päriselt kuivaks saanud ahjudes praksub tuli ja aknast vaatavad rahulikult sisse esivanemate istutatud tammepuud. Millestki mõnusamast ei mõista unistadagi. Aga sellele eelnes hulk pikki talgupäevi ja -öidki. Tänud kõigile, kes vana vundamendi ellu äratasid, raskete kivide kallal pusisid, kaevasid ja valasid, juurisid ja veeretasid. Tänud seinteseadjatele ja korstnakergitajatele, ahjumeistritele ja põrandapanijatele. Tassijatele ja tirijatele, nõuandjatele ja õlitajatele. Kõigile, kes nõu ja jõuga abis olid. Küllap ehitati veidi rohkem kui sajand tagasi siia samamoodi hea kogukonna abiga ka Antsu esivanemate maja, mille vundamendile praegu meie kodu toetub. Majad ei pea tihtipeale ajaloo uperpallidele vastu, aga inimesed on need, kellel maailm püsib ja edasi läheb. Eriti siis kui tihedasti kõrvuti seistakse. Nagu siin.

Antagu mulle andeks pisuke paatos. Aga millal siis veel. Uus aasta tuleb jälle asjalik ja töine ja siis pole suurtele tunnetele enam palju ruumi. Siinkohal on muidugi paras aeg ja koht tervitada ka kõiki lambureid, kellega konsultatsioonid-koolitused meid aasta jooksul kokku viisid. Oleme veetnud pikki päevi huvitavate inimestega ja ilusate loomadega, tehes tööd, mis meile meeldib ja millest loodetavasti  ka kasu sündinud. Oleme palju juurde õppinud, näinud põnevaid paiku ja põnevaid persoone. Aitäh, karjaõnne kõigile ja rõõmsa kohtumiseni järgmisel aastal!

Liilia

Leilil sündisid täna kutsikad! Nende elu mõtteks on saada üleriigilisteks hundivastasteks salarelvadeks lambakarjades. Meie  Leili (originaalis slaavi juurtega Leila) on kesk-aasia lambakoer, kelle tõupuhtast  "esimesest abielust" sündinud kutsikad valvavad juba mitmeid Eestimaa lambakarju. Tänavune tõsine hundiprobleem sundis meid jälle tegudele. Seekordne pesakond on tõhusama tulemuse huvides hoopis kahe tõsise karjavalvetõu ristumiskohas. Kutsikate isaks on puhtatõuline ungari komondor, kes valvab  Porkunis Matthew lambakarja. Tervised ja tänud siinkohal Porkunisse! Lisan pildi õnnestunud mesinädalatest sealses lambalaudas, kus sel perioodil oli lausa kirglik topeltvalve.

Tundub, et peale ööpäevast meeleolukat poegimismaratoni on kutsikate arv 12 peal pidama jäänud. Kaks on Leili suguvõsast mustakirjud, aga ülejäänud valged, suurem osa isased. Tugevad ja toimekad on nad juba praegu meie toanurgas ema nisade pärast rüseledes ja õige pea kolivad nad üle ukse lambalauta, kus saavad lammaste keskel oma lasteaia. Seal saab Leili neid imetamas käia ja kogu kutsikate lapsepõlv möödubki lammaste keskel, et nad kasvaks karjaga kokku ja kulgeks edaspidi karjamaalt karjamaale lambakarju saates.  Pistan siia pildi meie esimese pesakonna muhedast "assimileerumisprotsessist" meie laudas kolm aastat tagasi. Kaisusmagamine.

Kaotasime sel suvel jälle hundirünnakutes mitukümmend lammast, Hallimäe kari ka üle kümne. Paljudes karjades üle Eestimaa oli paraku samamoodi hulganisti hundihäda. Loodame seetõttu kevadel karjaminevatest kutsikatest palju, koerast paremat kaitsevahendit tõenäoliselt polegi. Aastatuhandeid on ju suured tugeva kaitseinstinktiga koerad lambaid kaitsnud. Näiteks mastifid, kaukaasia ja kesk-aasia lambakoer (ka sage-koochee), lõuna-vene lambakoer, komondor, maremma, podhalan, pürenee karjakoer ja paljud-paljud teised tõud on ju algselt ainult karjakaitsekoerteks aretatud ja alles tänapäeval lemmikuteks ja näitusekoerteks saanud. Nende väärt iseloomuomadused on aga paljuski alles ja vajavad jälle kasutuselevõtmist. Vaprus, iseseisvus, analüüüsivõime, lojaalsus, mõnetine umbusklikkus ja vahel keerukavõitu sügav loomus viitab kunagistele kohustustele. Lihtsalt kiskjate kadumine paljudest riikidest on karjavalvekoerad koju kotile või näituseringi ajanud. 

Aga Eestimaal on ju täiskomplekt lambarappijaid olemas - hulkuvad koerad, hundid-ilvesed-karud, kahejalgsed karjavargad ja rebased-rongad. Tuleb kunagiste karjavalvurite hulgast parimate omadustega isendid jälle töösse võtta. See nõuab muidugi veidi teistsugust lähenemist kutsika kasvatamisele, mina nimetan seda asotsialiseerimiseks, mis kõlab veidi jõhkralt, aga iseloomustab iseseisvumise protsessi. Koer peab inimest jäägitult tunnustama liidrina ja tundma põhikorraldusi, aga tavapärane kutsikaga hullamine, kaasasvedamine ja mängimine jääb paraku ära. Koer läheb kutsikana karja ja jääb sinna. Liigub, magab ja elab koos loomadega. Probleem on söötmisega, sest see võib tekitada koeras soovi oma toitu lammaste eest kaitsta. Igasugust tülipõhjust lammaste ja koera vahel aga tuleb igal juhul vältida. Näiteks sööta koera eraldi või inimese juuresolekul, mitte jätta sööki ette. Kutsikal peab olema võimalus lammaste juurest oma turvalisse aedikusse pääseda, aga alati jälle vabalt tagasi minna. Hiljem tuleb aedikud lihtsalt ära võtta ja jättagi koerad lammaste vahele. Talvine kutsikate karjapanek on selles mõttes väga hea ajastus, sest uttedel pole veel tallesid ja koer ei kujuta neile mingit ohtu - tülivältimise kuldreegel. Kevadiseks poegimisajaks on uted kutsikatega harjunud ja edasi siirdutakse juba koos karjamaale - koera kari on nüüd lambad, mitte enam inimene. Ilmselt otsib koer igas koplis endale lemmikkoha, kust ta karja kõige paremini jälgida saab.ja lambaid luurav kiskja valib sellist karja kohates lihtsama tee - läheb pigem püüab ilma ihukaitsjata metskitse kui hakkab tüli norima koguka ja valvsa karjavalvuriga.

Eelmiste kutsikate koolitamise ajal saime nõu ja abi raamatust "Guarding Dogs". Traditsiooniliselt töötavaid karjakoeri kohtasime mullu Lõuna-Prantsusmaal meriinosid ostmas käies, kus pürenee karjakoerad lähevad kevadel karjaga mägedesse ja tulevad hilissügisel tagasi. Eestimaal on ju ka juba mitmete tõugude esindajad karjades toimetamas. Muidugi tuleb nii erilise ametiga koerte koolitamisel ette tagasilööke, aga proovima peab. Kui teha endale selgeks hierarhiaküsimused, rivaliteediprobleemid ja stressifaktorid, siis ongi lambakari kaitstud. Igatahes ei jää me käed rippu pealt vaatama, kuidas kiskjad jätkuvalt meie lambaid murravad, vaid saadame kevadest oma hambulised vasturelvad karjamaale. Jaksu kõigile, kes samade küsimustega ametis.

Liilia

Nüüd, kus mardijooksmised joostud (ise ei jõudnud, aga mu ruuduline pintsak käis ausalt marti jooksmas:) on aeg kompsud kokku pakkida ja pealinna poole teele asuda. Nimelt on 11.-13.novembril Saku Suurhallis taaskord aset leidmas Mardilaat. Ja nagu juba tavaks saanud on ka Maavillased Mardilaadal kohal - seekord meistrite telgis.

Ai sa r...sk... tahtsin siia panna linki Mardilaada kodulehele ja avastasin alles nüüd, et laat algab juba homme!! Aaaa! Nüüd hakkas kiire, aga homme Mardilaadal kohtume!

Oll

P.S. Tooge meile kanget musta teed ja kohvi, palun.

Täna hommikul seadsid Mats ja Lilian Maavillase laialenksulised stardijoonele ja alustasid lambakasvataja aasta olulisimat sõitu. Meriinod asusid kurvilisele teele uttede juurde.

Oma võimeid ülehinnanud võistleja on paremkurvis selgelt hädas liiga võimsa kubatuuriga.

Treilerisse aidates annab Mats Henrile veel viimased juhised, kuidas ja mida teha. Kas Henri (loe: Anriiii)kõigest ka õieti aru sai, on näha finishis - aprilli algul, kui meie karjades hakkavad sündima teise põlve meriinoristandid. Lihtsamalt öeldes juba kolmveerand Arles meriinod - veel peenema villaga!

Kuna need haruldased  jäärad on meil kolme talu peale ühised, siis on ühised ka paaritusgrupid - kolme talu sobiva põlvnemisega uted (Robert`i tütred jt) Henrile ja vastavalt teine ühishaarem Robert`le (loe: Robääär), üks töötab Mähklis ja teine Hallimäel. Rõõmule jäävad tööle ainult dorperi jäärad, kellel ka täna tähtis esimene päev. Ei teagi kohe, mida peaks sellisel puhul teele kaasa soovima :)
 

Liilia

otse raja äärest

Nädalavahetusel käis Rõõmu talu rahvas oma karjakoertega abis Tsura talu rahval, et kinni püüda ja ära tuua Tsura noorlambad Hiiumaa külje alt Kaevatsi laiult. Võõrutatud noored jäärad kosusid Kaevatsil juba juunikuust ja pidid nüüd suvitushooaja lõpul tagasi Otepää lähedale koju kolima. Mandri rahvas sõitiski siis  praamiga Hiiumaale ja sai seal kokku hiidlastega, kel on ka omad lambad Kaevatsil. Kohalikud mehed olid juba pinnukoorma kogumisaedade parandamiseks koormasse laadinud ja jäi üle ainult teha välknõupidamine enne lainetesse sukeldumist.

Panime pakid vööri ehk lapsed, koerad, magamiskotid ja toidutagavara koormasse ja sõitsime kadakatega tähistatud "veeteed" pidi laiule. Traktor on praeguse veeseisuga parim vahend, et pool kilomeetrit läbi madala vee Kaevatsile sumada. Dzhiibi jaoks oli vesi veidi liiga kõrge ja paati ei mahu kuigi palju lambaid. Ega inimesi. Uhke oli see teekond küll, käruported muutusid vette sõites parrasteks ja roolis istujale sigines silmi kapteni kullipilk.

Hiidlased tegid laiul aastaid tublilt teeninud kogumisaia jälle lammastpidavaks ja läksid ära koju. Et valmistuda põhjalikult järgmise päeva lambaajamiseks. Kohalike jutu järgi on Kaevatsil ikka lambaid peetud ja nende kokkukorjamiseks kulub sügisel nädalaid...  Tsura lambad olid sel aastal siin esimest korda ja muidugi tahtsime meie tulipäiselt kõike uutmoodi teha, pealegi polnud meil aega rohkem kui üks nädalavahetus. Kasutasimegi järelejäänud päeva lammaste kokkuajamiseks, et järgmisel hommikul traktori saabudes saaks hakata kohe loomi ära vedama.

Kaevatsi on pea kolm kilomeetrit pikk ja kõige kitsamast kohast mõnisada meetrit lai. Seal, looduslikus püünisepaigas, on laidu pooleks jagav aed koos kogumisaedikuga. Hargnesime tihedas kadastikus ahelikuks ja ajasime loomi enda ees aia poole. Näha polnud suurt midagi ja kohati oli kadastik nii paks ja läbipääsmatu, et tuli tagasi minna ja uuesti trügida. Lagedamal oli jälle tunne nagu Tallinfilmi kullafondi kuuluvate filmide võtetel - Priidik, uuuuu...

Kogumisaia juures oli põhiraskus Antsul ja koertel, et sadakond lammast õigesse kohta suunata ja mitte lasta saare teise otsa poole plehku panna. Kallel ja Velil oli abiks Tsura talu Loore ja kolm koera ei andnud lammastele eriti palju valikuid.

Kogumisaias nägime esimest korda õieti, kuidas suvitamine saarel loomadele mõjunud on. Tsura tekseli ja dorseti veresusega noorloomad olid ekstensiivsetes tingimustes suurepäraselt kosunud ja loomakasvatajad tulemusega rahul. Kohalikud lambad olid samamoodi heas vormis. Parasiidiprobleem pole laiul märkimisväärne, sest karjatamiskoormus pole kuigi suur ja põhilised söögikohad lagedal rannakarjamaal uhatakse  veeseisu muutudes perioodiliselt soolase veega üle. Ja mis eriti tähtis - üks ilus laid on parimal võimalikul moel, loomi karjatades, hooldatud ja puhas. Jaguks aga rohkem lambaid laidudele ja rannakarjamaadele hooldustööd tegema.

Igav jääradel saarel ka kindlasti  ei olnud, sest kogumisaias oli näha, et kohalike lammastest oli suur osa igas vanuses uttesid. Nii et geneetika on Hiiumaal tulevast kevadest tõusvas joones lihatüübiline... 

Loomad ööbisid aias, meie sealsamas lähedal mõnusas vanas majas - mälestus ajast, mil Kaevatsil mitu taluperet elas ja loomi karjatas.

Aga järgmine hommik oli vihmane ja kolmandik lammastest veel leidmata. Ja see kolmandik oli kõik üks-kakshaaval veest tilkuvate kadakate vahel laiali. Turvaline pikaajaline viibimine ühel ja samal territooriumil muudab kokkuhoidvad karjaloomad iseseisvateks. Väänasime varrukatest sorinal vett ja kammisime kadakaid. Siin pildil on näha, kuidas Siiri parajasti ühe pundiga kogumisaia poole jalutab. Lambad ei olnud õnneks metsikuks läinud ja lasid ennast üsna tasakaalukalt suunata.

Mõnega kõnniti pikemat maad, kiviaialt leitud võrguköis korgiga oli Merlel elegantselt jalutusrihma eest.

Koorem koorma järel ujus üle vee Hiiumaale ja jagati seal kaheks - mandri loomad oma liikuvasse lauta - treilerisse, kohalikud lambad jaotati kolme tallu oma kodudesse. Ja niimoodi pimedani välja. Järgmisel päeval laaditi  peale viimane poolik koorem. Ell oli paar korda isegi meres lammaste järel käinud, aga pani muudkui järgmised kuivad riided selga ja naeratas ühtviisi säravalt nii Hiiu aristokraatiale kui Aasta Põllumehe tiitli kandidaadile.

, 

Sinna mahtusime meie ka - pakid jälle vööri ja kogu seltskond viidi Hiiumaale tagasi.

Seal sorteeriti viimased lambad lahku.

Ja meid autodesse. Siis juba praami peale ja sealt Lõuna-Eesti poole tagasi, lambad tukkumas treileris ja väsinud lapsed-koerad autos.  Aitäh mõnusa seikluse eest Tsura rahvale ja sõpradele - järgmisel aastal purjetame jälle!

Liilia

Reedel, 28.oktoobril, toimub Setomaa piiri lähedal Lindoras laat. Tegemist on laadaga, mille ajalugu ulatub möödunud sajandi algusesse ja see on traditsiooniliselt toimunud igal aastal just 28.oktoobril, nädalapäevast sõltumata. 

Käesoleval aastal paneb Maavillane ka sellel laadal oma putka püsti. Nii et tulge juttu puhuma ja kaupa valima!

Teate edastas Olivia

Alates ajast, mil vildivabrik Hallimäe talu õuele laekus ja oma hallide plaatide vahelt vildipalakaid välja hakkas ajama, on peas ikka ja jälle keerelnud mõte: kuidas selle naturaalse materjali soojust viia lasteni? Aja jooksul on maavillased ajusid ragistanud ning üht-teist ka välja mõelnud ja soovijatele pakkunud - vildist mähkmepüksid, mis on mõnusad kasutada ja kergesti pestavad; vildist madratsikaitse hoidmaks väikelapse madratsit kuivana ilma kilekrabinata; vankritekid, kelgualused, vildist mängurotid... 

Meie sõbrad Laura ja Mari on välja töötanud imikutele vildist kookoni, et külmemal ajal sündinud lapsed saaksid turvalises soojuses harjuda põhjamaa karmi kliimaga. 

Sooja voodriga kookonit on mõnus kasutada vankris, kelgul. Pikk lukk võimaldab last sinna vaevata sisse asetada kusjuures õueriietest tuleb selga panna vaid müts:)

Pikema õues viibimise korral on imikut kookonist välja võtmata võimalik imetada - vilt on materjal, mis palja ihu vastu pannes  on kohe soe s.t. laps saab süüa ja ema ei pea külmetama, sest last ümbritsev vilt soojendab ka ema (katsetatud -12C juures). 

Olles oma noorima lapse esimese talve vildist "muhviku" kaasabil väga ilusaks (mõnusaks:) teinud, julgen Laura ja Mari valgusaasta võrra kenamat kookonit soojalt soovitada:) Nii et võtke ühendust Mariga 5343 3346 või Lauraga 522 3121.

Olivia

Saaremaa maavalitsuse ruumes peetud kõnekoosolekul lambakasvatuse üle asuti seisukohale, et Saaremaal tuleb lambakasvatust arendada kahes sihis:  Põllul Schopschire lambad ja looduslikel karjamaadel arendada eesti maalammast (Päevaleht 1937)

Niisama kui suvel selle eest hoolt kanda tuleb, et vill lamba seljas mitte vihma, tolmu ja väga suure päikese palavuse läbi keskpäeval rikutud ei saaks, niisama tuleb seda ka talvel kõikide kahjulikude muudatuste eest hoida. Talvel tuleb pearõhk selle peale panna, ja selle järele vaadata, et lamba laut mitte liialt soe ei oleks. Ta piab korralikult tuulutatud saama, kus juures aga mitte kõige vähemat õhu voolust ette ei tohi tulla. On lamba laudas 6,5 ^oC sooja, siis on see juba mõjuw, üle 12 ^oC ei või soojus kunagi olla.

Värskemaid teadusuudiseid vahendas Lilian Ala-Mähklilt.

Põllumehe elu on arusaadavatel põhjustel väga maine - oad, kartul, hein ja isegi lambad vajavad kasvamiseks maapinda. Võib öelda, et maa on põllumehele lausa argipäevane nähtus. Asjad, mida me igapäevaselt näeme (ja millest sõltub meie leib!) võivad mõnikord tekitada ka väsimust. IT-spetsialistil on linnakeskkonnas tänapäeval küll üsna raske pääseda arvutite küüsist, kuid see on siiski võimalik - ta võib ju sõita maale puhkama, unustades mõneks õndsaks hetkeks arvutid - aga kuidas saaks põllumees maast puhata?

Imelihtne! Tuleb võtta ette lodjasõit mõnel suuremal (sise)veekogul. Sest ega põllumehel päris kõrini maast ikka ei saa - silmapiiril võiks teine ju ikka paista, et saaks päikseloojangul lodja mastist õhata: "Maa..."

Põllumehed veendumas, et vaatamata suurele veele maa siiski paistab.

Lapsed hoidsid samuti maal kindlalt silma peal.

Kontrollimaks julget väidet:"Maakera on ümmargune" ronis Mats masti. Väide kinnitust ei leidnud. Maa on endiselt tasane (Lõuna-Eestis on siiski teatavaid ümarusi näha).

Nii et põllumehed - lodi on puhkuseks sobiv koht! Vaata lähemalt www.lodi.ee

Olivia,

algaja madrus

Meil on jääramüük parajasti käimas - paaritushooaeg läheneb kiiresti või on mõnel pool juba käes ja häid jäärasid otsitakse hoolega. Seoses sellega tuleb meil ikka aeg-ajalt vastata küsimusele, mis on ajendatud kunagisest ekslikust Maalehe artiklist - kas tõesti sünnivad dorperi talled paljalt nagu põrsad?

Vastus on lihtne - EI SÜNNI!

Dorperi talled sünnivad täiesti tavaliste villastena, nende kasukas on sünnihetkel võrreldav näiteks suffolki omaga ja edasi hakkab see jõudsalt kasvama nagu mistahes muud tõugu tallel. Karvase liini esindajal on sündides seljas lausa pikk karv. Külmaga hätta ei jää neist Eestimaal küll keegi, meil on juba kaks aastat  aprilli algusest dorperiristandeid sündima hakanud ja külmlaut tundub olevat neile vägagi mõnus kodu.

Kõnelesin Külliga lambaseltsist, kelle suhu artiklis vale väide oli pandud. Külli oli ise ka ehmunud ja arvas, et kontekstiväline lause rebiti välja jutuajamisest, kus kõneks hoopis enneaegselt sündinud talled. Joodipuudus noortel lammastel võib tõepoolest põhjustada enneaegseid sünde ja puudulikult  välja arenenud villakut ehk siis sünnibki paljas tall, kes on küll elus kuid karvutu ja elujõuetu.

Normaalne õigel ajal sündinud dorperi tall on kenasti villaga kaetud ja väga kraps esimestest eluhetkedest peale. Madalama villaga dorperitittedel võib peale sündi ka roosa nahk lühikeste villakrusside vahelt läbi kumada, aga - nagu kõikide tõugude puhul - kui vill on kuivanud ja kõht täis, siis pole külmast sugugi lugu.

Kahju, et sellised ajakirjanduslikud ebatõed loomapidajaid teenimatult kollitavad. Samas saan ma aru, et iga uue asjaga käivad kaasas hirmud ja kuulujutud. Uus on dorper siinmail ju tõepoolest ja seepärast olemegi alati valmis kõigile küsimustele selle tõu kohta vastama, et eelarvamused kripeldama ei jääks. Tore, et teadlikku jääraostjat õnnetu artikkel siiski ära kohutanud pole ja dorperit osatakse Eestis järjest rohkem hinnata. Väga hea, et ka Lätis dorper tõsiselt kanda on kinnitanud ja endale seal nende keskses jäärade tõujaamaski juba koha leidnud. Tõime ka ise tänavu Saksamaalt juurde kolm uut võimsat jäära, kes novembris meie utekarja pääsevad.

Parimad tervitused kõigile dorperisõpradele üle Eesti ja jõudu nii mullustele kui tänavustele "meie poistele", kel juba tähtis paaritamistöö käsil. Viimati vuras üks noor jäär meie karjast uude koju lausa mõni tund tagasi hilisõhtul - edu ja jõudu!

Liilia

Foto: Liina Lehis

Seoses lambakasvatajate andmebaasi koostamisega on meie kõrvu jõdnud kuuldus Wendsleydale lammaste jõudmisest Eestisse. Äge. Kunagi sai isegi kaalutud selle tõu toomist aga siis valisime ikka Meriino... 

Nagu pildiltki näha võib, on tegemist imeilusate lokkidega lammastega. Samuti võin öelda, et selle tõu esindajad kannavad enda seljas väga läikivat villa - nii et väga ilusad läikivad lokid on jõudnud Eestisse! Targemad on kirjutanud, et Wendsleydale-lamba vill kasvab aastaga 20-30cm pikkuseks ja pügamisega saadav villak kaalub 6-9kg. Aretatud on sellised loomad ülemöödunud sajandil Inglismaal. 

Need pikavillalambad asuvad Tartumaal, täpsemad kontaktid leiab maavillase lambapidajate rubriigist.

Teate edastas Olivia

 Ala-Mähkli

Hundid söönud, Lambad söödud

Rõõmu/Hallimäe

No vähemasti said metsaloomad söönuks - kui hulkuvad koerad lambaid lõhuvad läheb hing ikka viha täis...

mats

NB! Meie müügijäärad ja põhikarja jäärad on kenasti alles ja hoitud!

Mihklikuu teises pooles ehk siis 20-21. septembril oleme Kuusalu kandis Iisaka talus loengut pidamas. Räägime koledatest ja vähemkoledatest lamba- ja kitsehaigustest, parasiitidest, ilusatest ja õnnelikest lammasteset ja kitsedest jpm. Koolitusel osalemiseks on vajalik eelnevalt registreerida Avatud Ülikooli lehel. Samalt lehelt leiab täpsema (ja akadeemilisema) päevaplaani ja muud vajalikku infot.

Olivia

Haval oli neljapäeval ESIMENE ESIMENE SEPTEMBER ja tänu sellel me üldse Saaremaalt-Läänemaalt kolmapäeva hilisõhtul koju jõudsime. Muidu oleks ehk hulga kauemaks jäänud, sest hiiglama huvitav oli. Pühapäeval ja esmaspäeval lugesime Olivia ja Antsuga lambaloenguid. Vihmane teisipäev kulus karjavisiitidele ja kolmapäeval püüdsime karjakoertega Sõmeri poolsaarel suvitanud lambaid, kes vabatahtlikult koju minna ei tahtnud.

Reisiseltskond oli meil algul väga kirju - lisaks kolmele inimesele sõitis meie autos üle mere ka kolm looma. Pühapäeva hommikul loengule kihutades andsime Saaremaa "väraval" uutele omanikele üle Karulas sündinud-kasvanud meriino  ristandjäära. Meil on väga hea meel, et ka Saaremaa teadlik lambakasvatajate kogukond Maavillaselt endale meriino valis. Noor loom on tõepoolest ilusa villaga ja kaksiktallena väga hästi kasvanud. Kõike head nii jäärapoisile kui omanikele!

Borderkollid Kalle ja Veli jäid meie kampa muidugi edasi. Lambatööd tehes on nad meil enamasti kaasas, sest kunagi ei tea, millal on vaja kedagi kokku või lahku ajada või kinni püüda. Lisaks olid nad oodatud kolmapäeval Sõmerile ja seni tegid aega parajaks koolitusel osalejate kohvipause ja huvitavaid kuluaarivestlusi  füüsiliselt aktiivsemaks muutes. Koolitusel osalejad olid tegelikult niigi väga aktiivsed. Kuigi meil oli lektoritena vedada loenguosa, lõid kuulajad hoogsalt kaasa, küsisid, arutasid, kommenteerisid. Olid tõeliselt tihedad ja mõnusad kaks päeva, saime väga palju huvitavat teada nii Saaremaa lambakasvatusest kui kasvatajate kogemustest. Väga tore, et lisaks pikaaegse kogemusega lamburitele oli tulnud ka huvilisi alustajaid. Saaremaa on väga arvestatav lambakasvatuspiirkond. Ja väga perspektiivikas. Ainult need hundid...

Koolituse organiseeris Avatud Ülikool ja võõrustas Saaremaa Ökoküla nii seminariruumi kui lambafarmiga. Hubases külalistemajas tekkis kohe algul väga hea kontakt auditooriumiga  (kui koduse olemisega ruumi kohta nii koledas kantseliidids saab öelda). Olivia loeng tutvustas villa ja kõike sellega seonduvat. Erinevaid põnevaid kiude ja materjale said kõik ise käega katsuda ka.

Mina rääkisin ja näitasin kohvrist, mida lambakasvatuses tarvikutest vaja läheb - sõrakääridest ussirohudosaatorini, emakafiksaatorist märkimisspreini. Põhikoormus oli muidugi Antsu peal, kes võttis läbi haigused ja lambamajandamise mitme kandi pealt. Lisaks näitas teisel, praktilisel päeval, kuidas käib lamba kliiniline läbivaatus, mida selle juures tähele panna ja kuidas looma käsitseda.

Ja kuidas koguda proove laborisse saatmiseks.

Kolmapäeva hommikul kihutasime Sõmeri poolsaarele, eriliselt ilusale merega rinnutsi maakillule, kus meid ootas juba "merelammaste" pererahvas ja Helena oma borderi Roxyga. Nemad olid metsikutest lammastest osa juba kätte saanud, Jaani talu karjakoerad olid ka suure pundi aidanud kinni püüda ja täna oli meid appi vaja, et viimased jooksikud kätte saada. Lambad olid otsustanud küll, et nad ennast elusalt kätte ei anna, aga Ants sai nad enne lainetesse viskumist ikka kätte. Helena rääkis, et eelmisel korral oli olnud soojem ja tuulevaiksem päev ja lambad olid tõepoolest vette hüpanud ja koera eest ära ujunud.

Ka seekord murdsid kaks kõige ägedamat piiramisrõngast läbi ja kadusid piirideta roostikku (karjaaeda hiiglaslikul rannakadastikul-roostikuväljal polnudki). Aga üheksa saime kätte ja sidusime punti treilerit vedavat traktorit ootama.

Päris kivideni see ju sõita ei saanud ja siis oli ürgmeeste kord.

Niimoodi mindi koju talvituma. Ja meie pöörasime nina Lõuna-Eesti poole tagasi, Järgmised seiklused ootavad meid juba Põhja-Eestis, kus septembri teisel poolel sama koolituse teeme. Vaevalt siis enam lainevahus lambapüüdmist ette tuleb, aga nagu eelmisest korrast teada, on sealgi ootamas väga toredad lamburid. Kohtumiseni Kuusalus ja tänud-tervised saarlastele!

Liilia

Moosiõunu korjama minnes otsustasin muuseas ka karjamaalt läbi käia, et utekari üle vaadata - kas kõik loomad on alles ja ega kellelgi mingeid kaebusi pole jmt. Käisingi karjamaa risti-põiki läbi, aga mida polnud seda polnud ja nendeks mittekarjakoplisolijateks olid lambad. See oli siis esimene avastus. Võrkaiale ringi peale tehes jõudsin teise avastuseni - pehkinud lepp oli aiale peale langenud ja selle maadligi surunud. Ja sealtsamast läks lammaste kiirtee otse metsa. Olgu siinkohal öeldud, et elame rahvuspargis, mis tähendab muuseas ka seda, et mets ei ole läbiraiutud puupõld vaid ikka korralik METS, kus lamapuitu ja tihedat lodumetsa ja harvendamata segametsa jmt. Lisaks on see metsamassiiv üks Lõuna-Eesti suuremaid ja minu kuplite vahel orienteerumise oskus siiski veel kaheldava väärtusega... Hirm tuli nahka küll - mine sa tea kuhu mu kallid lambad nüüdseks matkanud on! Nii et järele neile!

Sain aru küll, et poolpaljad sääred ja õlapaeltega pluus pole just õige riietus selliseks ettevõtmiseks, sest metsalagendikel leidus rohkesti nii rinnuni ulatuvaid kui ka (lammaste poolt) mahatallatud kõrvenõgeseid. Mäest üles ja alla jälle üles ja alla ja üle mägedevahelise lontsiku - õnneks on siin lamapuitu mahalangenud kaskede näol, mida mööda saab üle lontsiku minna. 

Nojah, tegelikult leidsid siiski lambad lõpuks mind üles, mitte vastupidi. Tulid teised tervitades minu juurde, kui neid seal kuskil mägedevahel hõikusin. Võtsin neid siiski natuke noomida, et mis see siis olgu, et karjamaal ei püsita kuigi seal süüa küll! (Mulle tundus, et mõni neist ikka natuke häbenes ka). Olles mu etteheited ära kuulanud võtsid lambad jalad selga ja hakkasid astuma minu arvates täiesti vales suunas. Mul polnud aga soovi enam neid enda silma alt ära lasta, nii et siis järgnesin neile. Väga viisakad loomad - ootasid mind järgi, kui ma tihedas kuusikus maha kippusin jääma. Põhiline minu ootaja oli Mann, meie karja juhtlammas. Ja uskuge või mitte, aga lambad viisid mu kuiva jalaga oma karjaaia juurde tagasi, kusjuures rada oli ka nõgesevaba ja üleüldse madalmurune - viimane oli muidugi matkaliste endi korraldatud, sest eks matka käigus läks neil ju ka kõht tühjaks ning siis sai rajaümbrus lagedaks söödud. 

Aia juurde oli jõudnud ka Rõõmu talu Lill koos karjakoera Kallega, kes aitas lambad aeda tagasi ajada. Seejärel väike aiaparandus koos Lillega - selgus, et Lill siiski ei ole mootorsaeekspert, aga ka vuks ajas asja suurepäraselt ära:)

Aitäh Lillele ja Kallele! Ja lammastele, kes mulle sellise vahva matka korraldasid (kuigi nõgesekupud annavad ennast siiani tunda:)

Olivia

Ilusal vihmasel Eestimaa Päeval tahan kirjutada oma armsast eesti maatõugu lehmast Eedrist. Just. Mis võiks teha veel suurema kummarduse meie omamaisusele kui väikese erilise nudi lehma jonnakas ja õigustatud püsimine meie talus John Deeri traktori, meriino lamba või hiina tenniste kõrval.

(See on pilt täna hommikusest Eedri ja Juta kohtumishetkest, Eedril on veel kaelas nöör, millega ma ta karjamaale viisin ja Juta on oma päitsed peast ära nühkinud.)

Meil on oma piim. Meil on ahju otsas purk oma hapupiimaga. Oleks kohupiima ka, kui me kogu hapupiima Antsuga enne patta jõudmist kinni ei pistaks, sest päris õige hapupiim on osa meie lapsepõlvest. Meil on rõõmsad hommikud, kui unisevõitu laps tuleb lehma lüpsva ema juurde, kassikauss peos ja annab hoolikalt oma kassipoegadele lüpsisooja vahutavat piima otse lehma kõrval. Seegi on osa meie lapsepõlvest, mis nüüd on jõudnud ringiga tagasi meie lasteni ja muutub nende lapsepõlvemälestuseks. Nad teavad, kuskohast ja mismoodi piim tuleb ja kuidas maitseb see piim, mis pole vabrikus osadeks lahutatud ja pärast jälle tehnoloogi suva järgi kokku pandud, vaid jõuab kõige hea ja paremaga OTSE lehmalt inimesele. Sellelt õnnelikult lehmalt, kes kõnnib karjamaal ja valib ise selle hea ja parema, millest piima teha.

Ja meil on ka vabadus tulla ja minna, külas käia ja reisida. Lüpsilehm ei seo meid kodu külge, sest Eedril  on vasikas Juta, kes lüpsab teda siis, kui mina seda parajasti ei tee. Kui ma tulen peale nädala kestnud lambafarmivisiitide maratoni koju, siis on vasikas jälle tublisti kosunud, lehma udar on kenasti tühi ja ma ei pea  muretsema udarapõletiku või asenduslüpsja leidmise pärast. Ja muidugi mitte vasika söötmise pärast. Kombinatsioon ammlehm-lüpsilehm on selle aastaga meie talus ära proovitud ja nüüd julgen seda teistelegi soovitada. Ma ei tea, kas see õnnestuks ka näiteks suurema toodanguga holsteini lehmaga või sootuks lihaveisega. Mina oskan rääkida ainult oma maavillasest maaveisest, kes selle topeltrolliga suurepäraselt hakkama saab.

(Meie kevadine karjalaskepäev Kadri karjalasketantsuga.)

Asi näeb välja nii. Lehm koos vasikaga elab koos parajasti kodus viibivate lammastega (kõige kindlam seltskond on sugujäärad, kes on alati kodus, aga praegu ka näiteks võõrutatud noored) lauda kõrval elektrikarjusega piiratud koplis. Õhtul heidab vasikas lammaste sekka magama (kahtlustan vahel, et ta peab ennast oma hoidjate hoole all lausa lambaks) ja lehm sätib ennast lootusrikkalt aiavärava lähedusse ootama. Mul tarvitseb ainult viljapang lauta panna ja lehm aiast tulema lasta ja tasapisi järgi kõndida, et vilja vitsutava lehma järel laudauks kinni panna. Kogu trikk. Hein ja vesi on tal öösel ees ja piimakonkurendist vasikas eemal hoitud. Hommikuks on udarasse kogunenud 5-7 liitrit piima, millest meie perele, maja ehitavatele töömeestele, suvekülalistele ja niisama läbi astujatele päevaks täiesti piisab. Päris tühjaks ma udarat lehma heaolu nimel ei lüpsagi, sest vasikas ootab õues, et ise sõõrutama hakata. Lehm saab hommikul vilja, loovutab oma piima ja läheb tagasi karjamaale vasika juurde, sisse lasen ta jälle õhtul, kui tahan järgmisel hommikul piima. Muidugi võiks soovi korral lehma lüpsta kaks korda päevas ja saada nii hulga rohkem piima. Meie Juta ongi väga paks ja rahulolev, sest joob ära umbes kaks korda nii palju piima kui meile jääb.

Miks ma sellest nii täpselt kirjutan, ikka selleks, et julgustada kõiki võimaluse korral ise lehma pidama. Lehmapidamine ei ole enam sõnnikulõhnaline orjus piimapuki ja looma ketitamisega, mis su terveks päevaks kinni paneb. See on valikuterohke meeldiv aseaine masendavale piimapakkide kojutassimisele, pakendipesemisele ja poepiimale üleüldse. Ja suures peres on piim kogu aeg kapist otsas. Või halvimal juhul - lastel puudub üleüldse harjumus piima juua. Miks siis mitte ühendada meeldiv kasulikuga ja ise lehma pidada. Mõnusaid helepruune isikupärase olemisega nudipäiseid maaveiseid leiab Eestimaal õnneks veel küll. Ja parimad ideed sünnivad selle lühikese meditatiivse aja jooksul, mil piim ämbrisse soriseb ja mäletseva lehma soe külg su põse kõrval rahuliku hingamise taktis liigub. Ainult lüpsikuid pole enam kusagilt saada :)

(Mind pole keegi veel lüpsmas pildistanud, sestap leidsin siia pildi meie tublist Manast, kes kevadel peale Juta sündi tahtis ka jälle üle hulga aastate lüpsmist proovida, aga kelle haiged käed paraku enam seda tööd ei kannata. Õnneks kasvab mulle abiväge hoopis mujalt juurde nagu Loo osavõtlikust olekust näha. Ja Hava hoidis sel ajal vasikat)

Ärgu maatõu lugupeetud hoidjad-arendajad peljaku, kindlasti ei propageeri ma maaveisest päriselt ammlehma tegemist. Püüan lihtsalt tema vastupidavusele ja universaalsusele toetudes anda lehmapidamisele Eestimaal uusi võimalusi. Piimalehma kasutamisel ammlehmana on just udara tervise seisukohalt tähelepanu vajavaid nüansse. Näiteks peab lehma kindlasti korrapäraselt lüpsma peale poegimist, kui väike vasikas veel ei jaksa kõiki veerandeid tühjaks imeda. Ja muidugi peab ka muul ajal kogu aeg jälgima, et vasikas oma "tööd" korralikult teeks. Näiteks sõi meie vasikas koos võõrutatud talledega ristikule siirdudes nii palju valgurikast ädalat, et piima enam palju sisse ei läinud ja siis oli mõne päeva jooksul vaja Eedrit ka õhtul lüpsta. Sellistel perioodidel pikalt kodust ära minna ei saa, see on tõsi. Aga muul ajal on elu lihtne. Näiteks oli väga tore viia lehm naabrite pulli juurde, vasikas kaasas. Panime lehmale pulmade puhul lehvi saba otsa ja lilled kõrva taha ja vantsisime lastega poolteist kilomeetrit Henno ja Kaidi karjaaeda (pikemal teel oleks kindlasti abiks hobusetreiler). Sedakorda Silveri karjast pärit punase anguse pulli juurde. Mitu päeva hoolitses vasikas ise piima eest ja mina olin lüpsmisest prii, aga paraku ka ilma piimata... Loodetavasti lisandub selle mesinädala tulemusena järgmisel aastal lisaks muudele lehmast saadavatel hüvedele meie karjamaale ka lihatõugu loom, kelle me tänulikult lihtsalt pärast ära sööme. Vägagi mahe ja muhe. Piimalehm kasvatab ju lihaveise vasika eriti kiirelt eriti ümmarguseks, ise nõtkelt veel samal ajal meie lapsed oma piimaga terveks ja tugevaks kasvatades.

Ja veel üks tähtis asi, mis mul ennist meelest läks - kevadel kasvatasid meie lapsed oma kaks lutitalle üles justnimelt Eedri piimaga. Me ei lisanud sinna mitte midagi, sest maatõugu lehma piim on väga rammus ja nii saime otse lehmalt lutipudelisse lüpstes  lambapiimale lähedase rasvasusega parajalt lüpsisooja kõhutäie. Talled sõid mõnuga ja kasvasid tublideks loomadeks. Ei piimapulbriga mässamist ega piimasoojendamist.

Niisugune armas viis siis Eestimaad oma kätega veel paremaks teha. Olgu veel öeldud, et maatõugu lehm sööb karjamaal mõnuga võsa ja neid taimi, mida lambad ehk välja praagivad. Ja ilus maa saab veel ilusamaks. Ja ei pea kurtma, kuidas poes toiduainete hinnad tõusevad, vaid võib kapist võtta täiesti ilma rahata purgi eriti head oma lehma piima. Jõudu tööle!

Liilia

Eile hommikul suundus Maavillase delegatsioon Lätti Ruhja (Rūjiena) kanti lambapäevale. Läti Lambakasvatajate Ühing korraldas seal jäärade hindamist ja oksjoni. Eelmisel päeval toimus ka hulk seminare, aga maavillased sinna ei jõudnud, sest Rõõmu talu uus kemmerg oli vaja sisse õnnistada. Teine suur põhjus Lätti sõita oli meie kauaplaanitud käik Ruijena lähedal asuvasse enam kui kahesaja aastasesse Konu villaveskisse.
Igatahes oli eestlasi Ruhja kogunenud nii Harjust kui Saarest, ja eks see Ruhja meile muistsel ajal ka kuulus:)  Sakalamaa piir vastu liivlaste alasid kulges arvatavasti  mööda Asti (Burtnieki) järve põhjakallast ning ida pool mööda järve suubuvat Säde (Seda) jõge. Võta nüüd kinni, kas sai väljamaal käidud või mitte.

 Ja kuna me sinna lambapäevale ikka lambaid vaatama läksime, siis ka lammastest keda seal nägime.  Põhiliselt oli väljas ikka Läti tumedapealine, Oxford Downi on ka Lätis vist päris palju kasutatud. Veel oli Romanovit  ja Saksast toodud lihameriinot; Rõõmu rahva rõõmuks ka Dorper.

Tore oli näha ka Jakobi lammast e. nelja sarvega lammast. Teda on peetud pikka aega Inglismaal, aga tegelik päritolu on vist segane. Arutasime Matsiga, et mis on sellise looma kasvatamise eesmärk - atraktiivne lemmikloom-muruniiduk? - tõenäoliselt see nii ongi. Tallede vill paistis küll pehmepoolne, aga jäär, mida katsuma küündisin, oli vana karm nuustik ise. Pärast lugesin internetist, et nende vill on käsitsi ketrajate poolt hinnatud, võta sa nüüd kinni. Igatahes vana jäära villa põhjal ei tasu arvamust kujundada.

Selle 100% Läti tumedapealise üle olevat nad väga uhked. Kõrval pildil Romanov.

Alumisel pildil üritatakse oksjonil müüa lihatõugu Meriinot. Kuuldavasti oksjonil nad kaubaks ei läinud. Ei Eestis ega ka Lätis pole oksjonil kauplemine harjumuspärane. Pigem ikka minnakse ise farmi kohale ja valitakse jäär välja.

Rõõmu talu jäi veel lambajuttu ajama, kui me Hallimäe rahvaga villaveski külastuse ette võtsime. Villaveski uksed olid avatud, aga esimesel ringkäigul ei suutnud me tuvastada ei villavabriku olemasolu ega ka pererahvast. Olime päris nõutud - turiste liikus küllaldaselt ringi, aga kus siis on need villahunnikud ja "Reet" kes roomaks ringi vanade masinate vahel...? Lõpeks leidsime külalistemaja köögist ühe proua, kes saatis meid lätikeelsele ekskursioonile sappa. Jutust suurt aru ei saanud, aga lõpuks avanesid ka need uksed, mis meid huvitasid. Tegemist on ainsa veskiga Lätis, mis töötleb nii teravilja kui villa ja seadmed, mis seda  tööd teevad, on enam kui 100 aastat vanad. Tegutsevad nad aastaringselt, st et saaks ka talvel oma villakotiga sinna sammud seada. Nende kahjuks räägib see, et teevad vaid ühekordset lõnga ja villavatti. Teenuse hinnad on vastavalt 5 ja 3 latti, kui ma nüüd ei eksi. Ühekordne lõng paistis päris ühtlane olevat. Miinimum kogus on kaks kilogrammi. 
Ise nad kasutavadki peamiselt villavaipa, millest õmblevad tekke ja patju.

http://konudzirnavas.eclub.lv
http://www.konudzirnavas.lv

Ei saa me läbi Lätita e. järgmisel aastal võiks uuesti minna ja loomad ka kaasa võtta.

Lilian Ala-Mähklist

Loodetavasti Hallimäe ja Rõõmu rahvas lisavad täiendusi.

 Kui kasvatad lambaid eesmärgiga saada head villa (ehk siis villalambaid), siis on väga oluline tagada villa puhtus. Villa aga rikub peamiselt kõiksugu taimne praht, mida lammas kogub oma villakusse talvesöödast ja suvisel ajal karjamaalt. Nii ongi suvine villalammas lopsakal looduslikul rohumaal tihti maru keeruline pidada. Meiekandi peamised vaenlased villale on Harilik maarjalepp (selle auks on ka meie ettevõtteks OÜ Maarjalepp) ja Villtakjas.

Mõlemad on ikka tõelised nuhtlused - kui aga villakusse kargavad, siis nemad ka sinna jäävad ega taha miski valemiga enam villast eemalduda. Palju aitab küll villa tugev kraasimine (noppimine on paarisaja kilo villa puhul suht lootusetu ettevõtmine) aga ka Süvahavva Reeda kannatus katkeb ükskord... Kui tahta teha aga vilditud täisvillakut, siis seal ei või olla kumbagi kurja seemet...

Ja sellel aastal on takjasaak suurepärane - osad karjamaad on muutunud nagu takjapõldudeks kohe... Seet teeb eriti nõutuks kuna olen takjatega aastaid karmilt võidelnud - kaheaastase taimena temast korraga lahti ei saagi. Nimelt kasvatab takjas esimesel aastal ainult lehed, õievarre aja püsti aga teiseks aastaks. Õievarre lõikamine/söömine takjat õitsmast ei takista - esimesel aastal kasvatatud juur on väge täis ja ajab kohe terve pundi madalamaid õievarsi välja (sama teeb muide ka maarjalepp). Nii olenga ma peamiselt lootnud kogu taime koos juurega välja kiskumisele - ootad vihmajärgset päeva ajal kui õievars on juba tugev - sasid taimest kinni ja tõmbad reo välja. Teoreetiliselt peaks kaheaastasest taimest nii kahe aastaga jagu saama aga... Nüüd olen kolm suve võidelnud - tulemuseks takjauputus. Kust kurivaim kõik need takjad ennast sinna on sokutanud??? Aga see ei ole üksnes minu karjamaal nii - ka kõi ümbruskond on sellel aastal tihedalt takjat täis - takjas on silmatorkavalt rohkearvulisem kui muidu. Miks - ei tea...

Maarjalepaga on senini vähe paremini edenenud. Sellelgi ei aita mahalõikamisest/närimisest (lammas sööb nii takjat kui maarjaleppa, viimast isegi meeleldi), kuna seepeale kasvab juurest lihtsalt uus vars ja õisik. Siiski on Maarjalepp võidetav kui lihtsalt sõrmedega piki vart libistades õied ja seemned ära tõmmata. Maarjaleppa mu karjamaadel väga palju ei kasva, ja seetõttu on senine võitlus suht tulemuslik (vähemalt nii näib...).

loodus on kiuslik

Looduslikel karjamaadel loomade pidamisele mõeldes sai villalamba tõugu valides välditud ka pikkavillalisi tõuge (kuigi nad on kohati maru atraktiivsed), sest pikk rippuv vill läheb ilmselt takjaga eriliseks pulstiks, millega suurt midagi pääle hakata ei ole. Eelistasime lühikese, kuid peene ja väga tiheda villakuga meriinosid. Eks näis...  Eks palju aitaks nende taimede vastu ka portsjonhaaval karjatamise asendamine püsivalt kasutatava ja tiba ülekarjatatud madalmuruse kopliga, kus lammas terve suvi pidevalt peal sööks, samas toob see kaasa rohkem parasiidiprobleeme ja keerukama söödajaotuse karjatamise perioodi lõikes (kevadel palju rohtu, vähe lambaid, sügisel jälle talled suured aga rohi enam suurt ei kasva..). Igatahes mõtlemisainet siin on.

Eile aga istus koos Maavillase lambakomisjon (va Lilian, kellel oli põhjusega puudumine) ja valis välja sellel sügisel müüki minevad Dorperi ja Meriino ristandjäärad. Meriionode puhul jälgisime peamiselt: a) head peent villa; b) kena keha ja lihavormi; c) põlvnemist välistamaks emapoolset pealiskarva pärandumist. Dorperitel oli peamiseks muidugi kena lihavorm ja kiirem kasv (aga ka kaunis välimus - need lapilised on ikka ilusad küll). Nüüd on siis müügijäärad võõrutatud ja omaette karjas, kust saab tulla enesele tulavas(t)eks aasta(te)ks sugulooma valima. Ka tallede juurdekasvule sai eile mõõt peale visatud ning pole laita - ilma lisasöödata (vaid looduslikul karjamaarohul) on talled kosunud 2,5 - 3 kuuga 25 - 35 kiloseks. Sealjuures peab kiitma, et Meriino ristandid ei ole kasvus mitte viletsamad vaid on suured nagu mürakad! Igatahes on müügikari silmale lausa lust vaadata.

Loomulikult hõivasid noored jäärad meie talu "väliköögi". Vaadet sealt alla õuepoole võid aimata siit. Pruunid ja lapilised jäärad on 1/2 ning 3/4 dorperid, valged 1/2 meriinod.

 3/4 dorper ja poolevereline meriino kõrvuti logelemas.

Tulevane villaparandaja päikeselaigus.

Homme olen Voki külas Võromaal ja näitan Võrumaa põllumeeste päeval kuis lammast pügada ning osalen ka vastaval võistlusel. Loodan, et hommikul kõik klapib ning ma saan ka mõne voonakese näitamiseks kaasa haarata. Suurem osa lamburite mõtteid on aga nädalavahetusel seotud hoopis Lätimaaga, kus Ruhjas saavad toimuma läti lambakasvatajate päevad - kaks päeva, palju lambaid ja jääraoksjon. Ehk jõuan pühapäeval ka sinna.

hääd und

mats

ei kurda üldsegi suurte kiskjate üle - rahu valitseb karjamaadel (kaugelt vaadates). lähemalt vaadates aga ilmneb, et lammaste ümbrus on täis kõiksugu pisikiskjaid, kellel on kange himu paar piiskagi verd lambast kätte saada. Käisin täna vaatamas oma kodust kaugemal olevat uttede punti - no ja pea-aegu ei saanudki vaadata, lambad kimasid närviliselt minema, tiivulised kurjad putukad kannul. Siiski olid kõik uted alles ja süüa neil veel jagus... Alles närisid va mutukad ühe jäära kotti nii, et see üles paistetas - rohud õnneks aitasid. Ja veel aitavad selliste hädade vastu metsaloomad. Või õigemini linnud.

Kusagil meie kauni peldiku laepeal on ennast sisse säädnud tubli linavästriku pere ja need muudkui istuvad lammase juures ja lasevad hää maitsta. Kena kohe vaadata! Lisaks on muidu passinud ka kuldnokad, kuid nüüd kui peenem pere on pesast lahkunud on need läinud suurematele põldudele jõlkuma - Hallimäe talu metsavahelised karjamaaribad jäävad sellele suurele seltskonnale ikka kitsaks. Aga kärbsenäpid see-eest armastavad puude-põõsaste lähedust ja käivad samuti lammaste juures "korjel".

Nagu näha on Maavillase meriinode pooleverelised kenasti kosunud. Enamus on täiesti "isa suust kukkunud", paljudel on juba ka isalt päritud sarved kasvamas. Ja vill on kah isalt, peenike ja valge... Lisaks, mis siin salata, pole ka kehakasv kurta - kasvavad mis mühin. Ise olen küll rahul.

Täna tegin jaanipäeva eelset veretööd ja mõõtsin uue toreda tulemuse maalammaste rindelt: nati üle kolme kuu vanuse lamba lihakeha kaalus 19 kg. Lisasööta pärast karjamaale minekut saanud ei ole - lihtsalt karjamaarohi. Põlvnemine 75 % maalammas 25 % Gotlandlane. Karajmaagi pole midagi erilist - peamiselt looduslik niit aga seda on palju - lammas saab süüa just seda, mis kõige maitsvam tundub. Lambast peab ikka hoolima ja küll ta siis ka kasvab.

Viimane päev Hannoveris enne suvevaheaega möödus hommikupoolikul jätkuva söötmisinstituudi proffessorite jälitamisega. Söötmisproffessorid oma instituudis on nagu räägud heinas. Sa tead, et nad seal on, aga näha neid pole. Ei telefonitsi, ei kohapeale minnes pole neid võimalik lihtsalt tabada. Kui tahad neid kätte saada, tuleb maja maha lammutada ja siis viimaste telliste vahelt panevad nad putku, taskud täis söödaproove. Igatahes seekord jäid nad mulle tabamatuks, ehk sügisel, pärast pesitsusaja lõppu on nad tabatavamad.

Lennukipilet on välja trükitud ja ootab, et homme hommikul usin käsi tal tüki küljest rebib ning seeläbi mina õnneliku reisijana Tallinna poole vihisen.

Koolilõpu piduliku sündmuse puhul tõttasin poodi, et osta vein. Julge inimesena otsustasin saksa veini kasuks ... niikauaks, kui poodi jõudsin. Siis sai loomupärane alalhoiuinstink minust võitu ja ikkagi tulin tagasi õnnetu prantsuse veiniga. Lõpuks aitasid Rollmöpschenid, heeringast keeratud, mind hädast välja.

Tuhnisin oma raamatu ja paberihunniku enam-vähem ühtlastesse virnadesse. Vajalikud asjad seljakotti. Viimased pilgud armsale kivimürakale ja teele ...  saatjad lennujaamas olid sedakorda kuidagi kummalised

Järgmine postitus minu poolt tuleb juba sügisel ;)

Kohtumiseni

Ants

Et Lill, Kadri ja Ants on edukalt sooritanud kitse- ja lambakasvatuse konsulendi eksami. Nüüd ootame veel ametlikku paberit ja registrisse kandmist. Juuni lõpust või juuli algusest alates on siis oodata invasiooni karjadesse. Kel veel huvi, palun ühendust võtta, muidu tuleme ise!

Head silo-heinaaega kõigile!

Ja head karjakasvu!

Tulevased konsulendid, IV aste

Meest sõnast. Täna hommikul kell kuus ärkasin traktorimürina peale. Uve ja Mats läksidki loogu võtma.

Mehed on meil kõvad, midagi pole öelda. Juhin tähelepanu traktorite kaldenurgale, selline maastik pole naljaasi. Ilus ja salakaval, väljakutse ja mõistatus.

Jõudu, mis muud!

tänulik kollektiiviliige Liilia

Eile sai tehtud kiire lõpmäng sellekevadiste lambapügamistega. Olin küll arvestanud, et läheb nii laupäev kui ka pühapäev aga poolest päevast ei pidanud närv ikka vastu ja lasin kuni päikese loojanguni, et saaks aga kaelast ära... Viimase lamba pügasin tohutus sääskede-kihulaste parves pooleldi käsikaudu - oli päris hämar (kell oli 11 läbi) ja toss väljas. Aga tehtud ta sai,  öösel kell 2 kobisin voodisse ja olin rahul - pügamised tehtud!

tegelikult ei tohiks veel lõpetada - nüüd kus vorm hea. Kui veebruaris pidulikult pügamishooaega alustasin, siis esimese päeva esimese 26 lammast võtsid kehalt kõik - praktiliselt ei suutnud lõpuks enam püstigi püsida - kogu jõud oli otsas ja selg lõi tuld välja. Eile pügasin kokku 73 lammast ja jalad olid lõpuks ikka väsinud - seljal aga polnud viga midagi... Kuis sa lõpetad kui vorm hakkab just ilmet võtma. Samas tuleb ikka tunnistada, et muud tööd ootavad... Ja tegelikult ei loo ma erilist kujutelma endale, et suvel keegi hädaline ei helista ja pügama ei kutsu - küllap ikka juhtub... Terad tuleb hoida teravana.

Sellised pool-suvised pügamised on tegelikult vastikud - kutsun üles - pügage oma lambad märtsi lõpp-aprill-mai esimene pool. Arvan, et lambale on parem kannatada need paar jahedamat ööd, kui kogu jama, mis kaasneb suvise püguga. Eilegi olin kohati hädas lammastega, kelle keha ei pidanud suure kuumaga pügamise väntsutustele vastu - väga halb on pügada kui pead muretsema, kas lammas seda üldse üle elabki... Paks vill seljas, palav päev, kõht tihedat ristikut täis, siis pannakse istuli ja hakatakse pügama = lugev lõõtsutamine, suu vajub mingil ajal lahti, tatt paks, keel ripakil, silmad pahupidi... Kui õigel hetkel tähele ei pane (kogu pügamise lambale näkku ei vaata), siis võib lammas vaikselt äragi surra... Lisaks veel suvisese pügamisega see, et villa eemaldamine avab mõnusa söömalaua igasugu vereimejatele. Ning suvisesed sisselõiked võivad väga kergesti muutud õige pahadeks. Ei - suvi ei ole pügamise aeg.

Sügisel - septrembris asun aga jälle pügama - suvine vill on ikka see kõige parem.

Nüüd panen pügamismasina kohvrisse ja kinnitan niiduki traktori külge. Homme läheb me holhoos lippude lehvides silo lõikama.

rääk pakki

mats

viisid mind seekord frankide maale. Seal kasvavad lisaks veiniviinamarjadele (pildil on need õndsad põllulapid näha lõunapoolset mäekülge kaunistamas; õnnestus ka kohalikku veini maitsta) mitmed väga toredad dorperi tõugu jäärad. Euroopa üks parimaid materjale. Dorper on selles mõttes tülikas tõug, et ta on Euroopasse jõudnud peale igasuguste kitsenduste rakendamist, seega ei saa massiliselt uusi loomi juurde tuua. Peamine sissevedu käib Shveitsi kaudu, seepärast on neid ka Saksamaa lõunaosa liidumaades rohkem. Shveitsi tuleb uus materjal jällegi sperma vöi embrüo kujul, et siis seal üles kasvada ja edasi mööda loomulikke teid levida. Ka Saksamaale tuuakse vahel materjali Löuna-Aafrikast sisse. Pisut oli mu seekordne käik seotud ka kunstliku viljastamise erinevate etappide rutiini väljatöötamisega Saksamaa dorperiaretuses.

Professor Seager osutuks selliseks muhedaks ameeriklasest vanameheks (pildil vasakul, paremal on talu peremees), kellele põhjustavad suure osa tööst tema enda sõnul sõjad ja maavärinad - mõlemad tekitavad inimestel palju halvatuse juhtumeid. Ja sel korral on elektroejakulaatoriga spermavötmine olulisel kohal nende noorte inimeste edasise pereelu kvaliteedi tagamisel. Oma hariduselt on ta loomaarst ja tööd alustas ta ka loomadelt sperma vötmisega EE meetodil ning on seda palju edaspidigi teinud, iseäranis metsloomadelt spermavõtmisega on ta mööda maailma ringi rännanud-õpetanud. Viimasel ajal tegeleb ta ka lindudelt sperma võtmisega. Põhitööks ikkagi inimene.

(Kolm selle talu viiest sugujäärast)

Üks oluline põhjus, miks ma nii kaugele sõitsin, oli muidugi ka Rõõmu lambakarja aretus, sest juba sügisel on meil vaja uusi jäärasid ning on viimane aeg jääratoomiseks ettevalmistusi tegema hakata. Kui ma kohale jõudsin, olid masinad juba valmis ja läks spermavõtuks lahti, lisaks tuli siis saadud materjal külmutada ja osaga mõned uted seemendada ja nii kulges päev vaikselt hilisesse õhtusse. Vaid töö kõrvalt sain neid loomi ka aretaja pilguga kaeda. Kuigi aastad on õpetanud, et looma ei tohi vaid silmaga osta, siis seda materjali nähes seal kippus mõistus ikkagi tuhmuma. Väga ilusad lihavad lojused. Muidugi peab teadma, et sakslane kasvatab oma jäärasid oksjoni jaoks omamoodi. Mitte just väga vähese jõusöödaga ja koresöödaks on ka lutsernisilo. See selleks.

(Siin pildil on üks müügijäärade punt, kelledest kaks loodetavasti varsti Eestisse rändavad)

Teisel päeval jõudsime siis ka lammaste müügi - ostuni. See oli päris pikk protsess, mitu korda lauda ja kontori vahet jooksmist. Müügiloomade ülevaatus vaheldumas isade ülevaatuse ja paberites tuhnimisega ema sigimistulemuste kindlakstegemiseks. Lõpuks kulus meil üle poole päeva kolme eriliini looma leidmiseks, kelle emade sigimistulemused ka ostjat rahuldaksid. Ja sinna juurde muidugi kibe hinna vähem- ja enampakkumine. Igatahes jöudsime sinnamaale, et nende kolme looma numbrid üles said tähendatud, hind kokku lepitud ja lõpetasime jutu sellega, et nüüd tuleb ka naiselt luba saada oma kalli hobi elluviimiseks. Kui veterinaarametitega paberid korda saavad ja naiselt loa saan, siis sõidame juuni teises pooles neid loomi ära tooma. Väga üllad loomad - ütleks me naaber.

(Sellel pildil on ühe väljavalitud noorjäära isa, kahjuks pole mõõdupuud kõrval)

Ants

Hannoverist

Kunagi hallidel aegadel tekkis Karula kihelkonna kaguotsa lambakasvatajatel/käsitöölistel talunikel tunne, et oleks vaja kodulehte - sellist virtuaalset visiitkaarti, kus oleks näha seda millega me tegeleme ja kust eksinud saaksid meie kontakte leida. Istuti maha ja arutati, otsustati ja nii tehtigi. Paraku puudus raha (nagu alati) ja ka IT asjatundja kes oleks lehe valmis teinud, aga ei sest hullu olnud - on olemas internet lõputute teadmistega, programmid, ja HELP failid. Nii põlveotsas saigi esimene leht valmis tehtud - HTMList ja muus ei tea ma siiani midagi aga koduleht on kord kiiremini, kord aeglasemalt ikka edasi arenenud. Kodulehele sai nimeks pakutud maavillane.ee - et oleks nagu maalt ja villaga seotud ja samas ka natuke maavillane, isegi ei mäleta kui palju nimeüle sai arutletud - keegi vastu ei olnud... Hiljem sai see seltskonna üldnimetajaks, siis sai loodud ka sama nimeline MTÜ.
Päevaraamatu nimelise uudisteveeru ilmumahakkamine on dateeritav - see juhtus 06.12.2007 20:30:50. Esialgu kirjutas sinna peamiselt Hallimäe talu rahvas (siis kull veel Sarik-Siimani talus elades), IT alase mõtte arenedes sai mõne aasta pärast leiutatud ka selline lahendus, mis sidus meie veebi ja bloggeri - nii said kõik talud oma märkusi rahvale avaldama hakata. Päevaraamatu esimene arhiiv on siin edasine aga juba loetav www.maavillane.ee/vanaleht.html.

Nüüdseks on koduleht oma võimalustega väikseks jäänud - maavillane on kasvanud nagu pärm soojas kohas ja olemasolev veeb seda enam mahutada ei suuda, tegelikult ei ole suutnud mahutada juba paar viimast aastat. Lihtsalt kõik teemad enam ei mahu lehele ja haldaja (st mina st. mats) ei saa hakkama kohu materjali hulga majandamisega. nii saigi arutletud ja disainitud ja mõteldud ning uus maavillase koduleht idanema pandud. Selle aasta kodulehe haldamise passiivsus ongi paljuski tingitud pühendumisest juba uuele lehele.

Nüüd on seeme tärganud ja uus koduleht kohe-kohe valmimas! No päris valmis ei saa seegi ilmselt kunagi aga põhi on olemas ja vaba ruumi arenemiseks küllalt. Paari päeva pärast läheb see leht lõplikule puhkusele ning töö võtab üle uus ja noorem.

Uus leht asub hetlel siin. No eks ta alul veel ligiseb-logiseb kuid pideva tööga saab ta ehk peagi töötama nagu õlitatult. Ifot ja materjale aga lisandub sinna üha juurde - nii nagu muud talutööd lubavad veebile pühendumist.

mats
isehakanud veebimees
pügamisjärg - Tartumaa

Teedevalitsuse sahad lükkasid tänavuse talve lumeuputuses Rõõmu talu karjaaiad põhjalikult sodiks ja nende kordategemine võtab kõvasti aega ja vaeva. Nii saigi esimene aed lammastpidavaks alles eelmisel nädalal ja seni lauda ümber kügelenud kari sai elu hiliseima karjalaskepäeva. Eelmisel aastal ennast õigustanud treileritehnoloogia oli ka tänavu asja eest, sest paarsada väikest talle koos uttedega pooleteise kilomeetri kaugusele "suvistele mägikarjamaadele" ajada on võimatu - paiskuvad laiali kui molekulid.

Niisiis - kõigepealt head sõbrad appi. Siis kogu lambakari lauta kinni ja kaks treilerit stardivalmis. Siis juba ühisel jõul talled uttede vahelt kiiresti treileritesse korjata ja kähku ees karjamaale. Ja uted koerte abil järgi ajada. Kõlab päris lihtsalt, aga on hulgale inimestele päris tõsine tegemine. Ja teha tuleb kiiresti, et talled üksteist treileris ära ei tallaks.

Kõik lapsed olid ka muidugi tublisti abis ja tassisid tallesid. Siis kappasid karja kannul teele, koertel polnudki peaaegu midagi teha - rahvast oli karja ümber nii palju.

Vanade uttede etteotsa asus kindlalt Aale lutitall Lutikas, kes oli otsustanud minna sinna, kuhu perenainegi. Loomulikult ei jäänud ta aktsiooni lõppedes karja juurde, vaid sõitis Liliani bussiga koos laste ja koertega koju tagasi, lutipudel jäi ju sinna...

Raputamine ja uttede ootamine oli teinud muidu hakkajast noorkarjast treilerisse natuke ehmunud mütsaku. Aga taipamine tuli ruttu ja siis juba lipati.

Ilm oli küll hirmus, aga kõik muu läks väga hästi. Aitäh!

Veel talleootel uted jäid karjale kadedalt lauda juurest järgi hõikama. Üks väike treileritalgu tuleb neilegi teha, kui talled käes (käisin praegu laudas väheseid kojujäänuid vaatamas - kargesse hommikusse on jälle neli uut vahvat musta dorperiristandit sündinud).

Ja lõppu panen ilusa pildi meie lehmade isiklikust väikesest karjalaskepäevast mõni päev hiljem. Kadri abiga said nad sinnasamasse lammaste juurde koplisse, koos uttedega võilillepiima tegema. Ja jooma.

Baden Württembergi liidumaa ootas sel aastal 11. ja 12. mail kokku lambaarste. Toimus Saksamaa lambaarstide igaaastane kokkusaamine konverentsi näol. Lisaks sakslastele olid kohale tulnud muudki maalised, osalejaid oli veel Austriast, Shveitsist, Belgiast ja üks Eestist, kokku umbes 100 osavötjat. Hannoverist on Freiburgi ikka pikk maa. Hakkasime hommikul vara söitma ja keskpäevaks olime kohal. Önneks pole Saksamaa nii pikk kui Poola lai on, vähemalt kiirem on söit ja politseinik ei peata sind. Otsisime siis üles oma hotelli ja panime pakid tuppa. Seejärel töttasime hoonesse, kuhu meid hotelliteenindaja juhatas. Kohale jöudnult - Esta jöudis veel vahepeal supelda Freiburgi ühes arvukatest tänavakanalitest, küll kogemata, - selgus, et see siiski ei ole öige hoone, on küll sama nimega, aga vale koht. Aga önneks oli selles hoones paar söbralikku teejuhatajat, kes kiiresti meile mingis keeles (hiljem selgus, et siiski saksa keel olevat olnud, lihtsalt tugeva Saaremaa aktsendiga) seletas, et me peame trammiga söitma kuhugi suunas. Kuna ilm oli ilus, siis jalutasime. Päris pikk maa oli. Freiburgi linnasüda on autodest puhtaks tehtud, ainult trammid söidavad. Päris tore.

Konverents ise oli ka huvitav:

Esimene päev kulges kuupalaviku tähe all (Q-fever). Tegelikult ei ole tegemist ei taevakeha ega lehma palavikuga nagu saksa keeles kostuks, lihtne bakteri poolt tekitatud haigus. Aga päris tösine inimestele ohtlik väikemäletsejate töbi ja seetöttu pööratakse Euroopas talle suurt tähelepanu.

Teisel päeval köneldi paratuberkuloosist, pseudotuberkuloosist, söramädanikust ja veel üleskerkinud teemadel.
Teise päeva hommik muidugi oli veidi udune. Ilm oli lihtsalt pööranud, arusaadavalt ei olnud sellel midagi pistmist eelmisel öhtul vanalinna restoranis toimunud meeleoluka koosviibimisega, kus vöörustajaks oli ussirohtu müüv firma. Ainult ussirohtu ei pakutud. Kuna hommik udune oli, siis olid sinna asetatud ettekanded lambapidamisest Tshiilis ja kiskjakahjudest Eestis. Ühe neist kandsin mina ette. Lisaks oli meie kooli poolt kolm suurepärast posterit üles riputatud. Minu suurepärane taies teiste seas. Selle teemaks oli väikemäletsejate mesotelioomid.

Oli igatahes väga pönev kohtumine. Sai kuulda saksa keelt kaunites variatsioonides: Baierimaa, Shveitsi, Austria, Belgia ja veel paljusid huvitavaid. Enim jäid meelde kolm toredat shveitslast, kes igaüks rääkisid eri keeles saksa keelt, nendega istusime öhtul ühes lauas. Neil on ka hunte seal.

Ühe toreda meesterahvaga Baierimaalt sain ka tuttavaks. Tema kasvatab dorpereid ja fuchsschaf töu esindajaid. Loomaarst muuhulgas. Kutsus külla, sest neil kunstliku viljastamise plaanid ja tahavad oma lambaid siis Hannoveri tuua, sest siin on Saksamaa ainuke rahvusvahelistele nöuetele vastav sertifitseeritud kunstliku viljastamise üksus. See luba tuli meile veidi rohkem kui aasta tagasi. Olen siin ninapidi juures olnud. Seepeale siis kutsuski külla, muidugi soovib ta ka paar jäära müüa ;). Aga huvitavam osa on see, et tuleval nädalal tuleb talle külla ka prof. Seager Ameerikamaalt, kes on omanimelise elektroejakulaatori autor ja esimene, kes sel teel saadud spermaga koera viljastas 1969. aastal mäletamist mööda. Ta on üle maailma EE teemal ka öpetust jaganud. Peamiselt kasutatakse seda meetodit inimeste ja metsloomade puhul. Aga millegipärast nüüd teeme seda dorperi lammastel. See on puha laiskus, sest nii ei pea jäära kargama öpetama. Igatahes, kui köik kenasti kujuneb, siis saame tuleval nädalal Nürnbergi lähistel farmis kokku ja loodetavasti on seal palju öppida.
Sealt tuiskan Saksa Raudteega tagasi Hannoveri, siis asjad kokku ja Bremenisse lennuki peale, et jöuda korraks koju käima. Pere vajab kallistamist.

Tervistega
Ants
Madal-Saksimaalt

Igast otsast paistab, et kevad on tulekul... Ükspäev just tulin puukuurist ja mõtlesin (päiksesesäras), et mis nüüd viga, mõned koormad veel tuppatassida ja ongi kõik. Kui aga ümbrust vaatasin, siis pidin tõdema, et ega ikka ei ole miskit märkigi, et see lumemass kavatsesks kunagi ka ära sulada... aga küll ta läheb, pääsu ei ole! Ja teed on sellised, noh nagu glasuuritud kohe - pane uisk alla ja mine kihutama.
Aga kevadet ei kuuluta lambakasvatajale mitte tihane ega päikesesära, vaid tallekisa ja pügamismasina surin. Seda esimest juba külapeal siit sealt kuulda on (endal läheb ikka veel aega aprilli keskpaigani) aga pügamismasin tegi juba ühes laudas puhta töö... Oli soe laut ja aeg küps. Nüüd on esimsed 60 lammast pügatud ja esimene kole kondivalu sees - aga küllap see oli hea soojenduseks - ca 2-3 nädala pärast läheb alles õigeks pügamiseks ja selleks peab keha valmis olema.
Ja mis siin salata - esimene heledama pealine kari andis ka esimese koorma valitud tallevillasid, millest peavad saama mahevillaviltmaterjalid, mähkmepüksid ja muu peenem kraam. Head eestimaist (ja mahedat) peenikest villa ikka kohe napib, seetõttu ongi hea ise pügada, saad joonelt ka villa valida ja kvaliteeti kontrollida. Sellest karjast peaks umbes 50% tallevilladest olema küll täiesti peened ja head, teine pool aga kõlbab vaibaks ja vähem nõudlikuteks viltideks. Nii selle va villaga meil siinmail on - ühest küljest on teda justkui palju ja üle aga kui tahad ikka seda va õige peent ja head, siis on igatahes kõvasti puudu.
Loodan, et me meriinod seda olukorda tibakese parandavad.

Ja kuna ma ei oska endast sirge käega ja igast asendist rate ja facebooki jaoks pilte teha, siis jääb pügamise pilt siia lisamata. Ausõna keskendusin pügamisele. Aga üks talvine villaloomade pilt ikkagi - need välilambad ei lähe küll enne pügamisse kui päike soojem ja lumi sulanud on. Senikaua peab meie peen meriinovill hoidma soojas oma lambakehasid.

mats