Käes on aeg kus teeme viimaseid sügisesi silolõikuseid ning tassime suve jooksul varutud sööta lautade juurde. Meie maastik on piisavalt järsk ja keeruline, et talvel lumiste-jäiste teedega enam rasket silokoormat vedada ei saa...
No ja kui liigud põlule, siis kohtad ikka midagi mis märkimist väärib. Tänane lugu on mõmmikutest ja nende lustitegudest.
No ja kui liigud põlule, siis kohtad ikka midagi mis märkimist väärib. Tänane lugu on mõmmikutest ja nende lustitegudest.
Hommikul sõitsin traktoriga kaugemate põldude poole, seekord küll mitte silo järgi vaid suviste karjatamiste jääke kokku koristama. Äkki vaatan - suured käpa jäljed teepeal. No öösel olid kaks noort karupoega mööda teed marssinud ja töllakusi teinud. Kord olid jäljed rõõmsalt kõrvuti, kord oli müratud. Lustlik kamp. Selline kena vaatepilt teeb ka enesel meele heaks.
Pärastlõunal oli minek naabrimehele appi silo kiletama (veel kaugematele põldudele) ja mis sealt leiame - eelmise siloteo pallidel on samad otid oma mänguraja üles seadnud. Lustlikult on karatud pikki silopalli rida pallilt pallile. Noh aga pall on ju libe ja siis on ka küüned pidamisele appi võetud. Ja vahel tuleb ju pallile otsa ronida. Ikka võidu.
Eks ka pätsud on pallimänguhuvilised ja neile on jõukohaseid palle tarvis.
Palli panime küll ise küljeli - see sai üle kiletatud. Ja pallide otsas olid mudased käpajäljed, et ei tekiks küsimust "kes on minu silopallikest räsinud"...Maša see ilmselt ei olnud...
Rääkisin ka naabrimehele hommikul nähtud jälgedest - need olid ca 6 km eemal aga eelmisel nädalal tegime just seal silo. Naabrimees läks ja vaatas järgi - loomulikult olid pallimängu huvilised mõmmikud tatsanud värskeid mänguasju otsima. Rõõmu talu Ants teatas seepeale, et ka tema silopallid (ca 10 km eemal) olid mõmmikutele mäguasjadeks saanud.
Siit moraal - pall on ikka pall (olgu ta või 600 kg raske silopall). Võimekaid mängijaid leidub igale pallile.
Kahju vaid, et niigi vähene silo sedasi rikki läheb... Ei tohi palle pilla-palla laiali hoida:)
Mats
Pärastlõunal oli minek naabrimehele appi silo kiletama (veel kaugematele põldudele) ja mis sealt leiame - eelmise siloteo pallidel on samad otid oma mänguraja üles seadnud. Lustlikult on karatud pikki silopalli rida pallilt pallile. Noh aga pall on ju libe ja siis on ka küüned pidamisele appi võetud. Ja vahel tuleb ju pallile otsa ronida. Ikka võidu.
Eks ka pätsud on pallimänguhuvilised ja neile on jõukohaseid palle tarvis.
Palli panime küll ise küljeli - see sai üle kiletatud. Ja pallide otsas olid mudased käpajäljed, et ei tekiks küsimust "kes on minu silopallikest räsinud"...Maša see ilmselt ei olnud...
Rääkisin ka naabrimehele hommikul nähtud jälgedest - need olid ca 6 km eemal aga eelmisel nädalal tegime just seal silo. Naabrimees läks ja vaatas järgi - loomulikult olid pallimängu huvilised mõmmikud tatsanud värskeid mänguasju otsima. Rõõmu talu Ants teatas seepeale, et ka tema silopallid (ca 10 km eemal) olid mõmmikutele mäguasjadeks saanud.
Siit moraal - pall on ikka pall (olgu ta või 600 kg raske silopall). Võimekaid mängijaid leidub igale pallile.
Kahju vaid, et niigi vähene silo sedasi rikki läheb... Ei tohi palle pilla-palla laiali hoida:)
Mats
Lisa kommentaar