header
           

Avaleht
joon
Meist
Avatud talud 2017
MTÜ Maavillane
Inimesed
Rõõmu talu
Hallimäe talu
Ala-Mähkli talu
joon
Lambad
Dorper
Meriino
Lleyn
joon
Teenused
Viltimisteenus
Pügamisteenus
Karjakonsultatsioonid
joon
Müük
Lambanahad
Titekaup
Vildid
Lambad
Meriino lõng
Valge lõng
joon
Koolitused
Käsitöö ja villakoolitused
Lamba- ja kitsekasvatusalased koolitused
Loodusretked Karulas
joon
Karjatervis
Tekstid karjatervisest
Loengumaterjalid
joon
kasulikku
villavabrikud
pügajad
lambakasvatajad
parkalid
köösneritööd
joon
villanõukoda
villa omadused
pügamine ja sorteerimine
villa töötlemine
villatüübid
villalambad
joon
Kontaktid
joon
Uudiste arhiiv
2013
2012
2011
joon
© Maavillane 2011-2014
 
parkalid
sisujoon

NAHKA TÖÖTLEVAD ETTEVÕTTED EESTIS:

* OÜ Skineks asub Jõgeval - pargib lambanahku ning metsloomanahku, kunstnike tarbeks pargib nahka taimedega

Jõgeval alustati nahkade parkimisega 1913. aastal. 2003. aastast jätkab Jõgeva Nahavabrik OÜ Skineksi nime all. Lambanaha parkimine maksab 18 euri.

Aadress: Suur 49b, Jõgeva Tel: 7 762 190 GSM: 5058681 skineks@skineks.ee www.skineks.ee

 

* OÜ Eurotann asub Keila vallas Karjakülas - suurim karus- ja jahiloomade nahkade parkija Eestis. Keila tee 2, Karjaküla, Keila vald, 76602 KEILA

Tel. 6790290



KODUNE NAHAPARKIMINE

Sissejuhatus

Selle kokkuvõtte on kirja pannud Aune Veersalu ja tema lahkel loal riputame selle üles ka Maavillase kodulehele.

Kasutatud kirjandus: Jul. Aamisepp (1920)"Kodune nahaparkimine”; ERM kogude materjale; K.Jomppanen "Lapin käsitöitä", WSOY,1982) jm.

Mingit selget ja ühest karusnaha parkimisretsepti siin kirjas ei ole - eri viise ja nõkse on palju, igaühel oma, ju igal jutustajal on midagi ka rääkimata jäänud, aga katsetamisteks saab ehk mingi üldpildi kätte ja igaüks võib valida viisi, mis talle sobivam tundub. Põhietapid lühidalt on järgmised:

1. nülgimine

2. rasvadest puhastamine (noaga)

3. kuivatamine või soolamine, kui kohe ei pargi.

Kuivatamine: Peale nülgimist jahedasse kohta, varju, ümmargusele latile pikisuunas sirgelt kuivama (karv alla), servad/koivad võib venitada sirgeks õhukeste laastudega/puutikkudega, et kuivamisel kortsu ei tõmbuks. Võib ka seinale naelutada, aga mitte väga venitada!

Soolamine: Niipea kui on jahtunud peale nülgimist. Ühtlaselt kaetakse kogu nahk - jälgida reite otsi ja naha ääri, mis keerdu kipuvad kiskuma ja soolata jääma. Parim peeneteraline meresool (tera suurus 1-2 mm). Kui sool pole puhas või on nahal sõnniku ja vereplekke, tekivad sinna kohta plekid, mis jäävad ka peale parkimist näha, ka hoiduda nahkade pikemast kokkupuutest rauast esemetega. Soolaplekkide teket vähendab, kui soolale lisada kaltsineeritud soodat 3-5%. Soolatud nahad laotakse hunnikusse nii, et soolvesi saaks välja nõrguda. Lambanahad võtavad sooldumiseks nädala (Kirs & Randma) . Kangro järgi toimetatakse paari päeva pärast, kui enamik veest nahast välja imbunud, veel järelsoolamist, ja siis seotakse nahad puntrasse (müügiks ja transpordiks). Kodusest nahaparkimisest kirjutav Aamisepp soovitab seevastu nahad peale läbisooldumist samuti kuivama riputada kui kuivatatavad nahad. Hästi sooldunud naha pind on ühtlaselt hele.

4. leotamine, pesemine, kilede kaapimine

Leotamine parim pehmes vees või voolavas vees, soojas vees läheb rutem, aga peab sagedamini vahetama – roiskumise oht. Soolatud nahad ligunevad pehmeks 2-3 päeva Kangro järgi, aga ta ei täpsusta, mis looma nahast jutt, Aamisepp pakub lambanahkadele 6-8 tundi leotamist, "Väike käsiraamat"ööpäev. Kuivatatud nahk liguneb kauem sõltuvalt tingimustest, täpsemalt vt. allpool Aamisepa ja ERMi konspektid. Villapool pesti seebiga ja käesooja veega, kasutatakse ka nõudepesuvahendit (Väike käsiraamat). Peale pesu võib nahka pesumasinas veidi tsentrifuugida, villast vesi välja. Nahaparkimisel tuleb jälgida alati, et pesu- ja parkvedelikud poleks liiga kuumad - "kus või sulab, seal nahk põleb"- öeldakse. Kilede kaapimist (tavaliselt vanast vikatist kaabitsaga (saabraud, joon.2), mida hoiti täisnurga all, kumeral pingil, mil jalad vaid ühe otsa all, joon.1) võib teha ka enne naha leotamist, enamasti tehti pärast leotamist.

5. hapendamine(punnutamine, mäitamine) jahukördiga

Kasutati mitmesuguseid jahusid (rukki-, kaera-, odrajahu, nisukliisid jne.). Mõnikord lisati äädikat, kartuleid, vahel kanasõnnikut. Sõnniku puhul vaadata, et tükke sisse ei jää, põletavad nahale augu sisse. Kiirendab parkimist. Ka puhtalt kana või koera väljaheidetega pargiti, väga kiire, aga algajale riskantne. Täpsemalt vt. J. Aamisepp, lk.16) Vanasti pargiti suures laudadega vooderdatud augus (Kangro), aga see oli väga aeglane (külm). ERMi materjalid räägivad juba kõik suurtes puutõrdedes parkimisest. Hapendamise osas on palju eri variante ja nõkse, ühine on, et jahule valati peale soe või keev vesi (mõnikord tehti enne valmis juur (Aamisepp)) ja lasti hapneda. Enne nahkade sissepanemist lisatakse sool. Nahad laoti tõrde, villapool seespool. Mõni ladus vahele veel puukoori. Iga päev liigutada, mitu korda laoti ümber, et ülemised jäid alla ja vastupidi. Kaua kestab, sõltub temperatuurist, naha vanusest, hapatisest jm. Iga päev kontrollida - kui liiga kaua hapatises, tuleb karv lahti. Määramiseks, kas nahk valmis, enamasti katkuti näpuga karva kubemest, kus nahk kõige õhem. Kui karv juba veidi andis välja rebida, valmis. Muid määramisviise: kui kubemest lõi kile lahti või küünega- kui nahal villa pool kõõm lahti, valmis; või lõigati kaelaosast (kus nahk kõige paksem), riba ja lasti kuivada. Kui kuivanult pehme ja painduv ja läbilõige ühtlaselt kobe, valmis. Kui kõva ja läbilõikel paistab hele(klaasjas) vööt, peab veel seisma. Kahjuks on enamik juhiseid suurte nahakoguste kohta, kui üks-kaks nahka, võib hapatist lihtsalt lihapoolele peale määrida, mitu korda uuendada. (Kihnus hõõruti hapatis ka karvasse.) Peale hapatisetõrrest väljavõtmist osa loputasid, osa ei.

5a. parkimine maarjajääga. Juhised A. Tipp, Lehtse (ERM), konspekt, Väike käsiraamat. Kiirem kui jahupark, aga nahk ei tulevat nii pehme ja jäävat rabedam.

5b.Rasvpark. Parkivad omadused on ka kalade ja mereloomade hapendatud rasvadel, rääsidel. Kohest rasvparkimist eestimaistest kirjeldustest ma ei leidnud, küll kasutasid traani-jahukördi segu parkimiseks saamid (toodud lõpus). Siiski kasutati Eestis mitmel pool naha rasvatamist hülgerasva või traaniseguga peale jahukördis parkimist.



6. kuivatamine. Kiiresti, et hauduma ei läheks ja karv lahti ei lööks. Vahepeal peaks venitama, kui on oht, et liiga kiiresti kuivab. Peaaegu kuivana algas

7. pehmendamine, kaapimine. Pehmendati lauaserva vastu hõõrudes ja venitati üht serva jala all hoides või seoti näiteks otsapidi laes oleva penni või redelipulga külge, nii et rippus rinna kõrgusel, ja koogitseti koogurauaga (joon 7), oli ka ragulkakujulisi kooguraudu. Kasutati ka raami – nahk üle lati, teine latt seoti peale, mis kinni hoidis (vt. joon. 6) ja kraabiti käsirauaga (joon. 3). Viimased kiled kaabiti parkimise pingil.

Kui valget või lambavärvi nahka tahta, sellega lõpetati, aga siis võib nahk vett saades kõvaks minna. Mõned rasvatasid naha seejärel veel üle hülgerasvaga (Kihnu) või hülge ja lambarasva seguga vms., kuigi peale parki rasvatamiseks kõlbavad ka taimsed õlid (n. segu taimeõli+vesi+seep (Väike käsiraamat) vm. mittekuivavad rasvad (linaôli ja värnits on kuivavad rasvad, ei sobi), või hõõrusid valgeks kriidiga või jahuga, mis ka kuivatab nahka (Väike käsiraamat – nisujahu+sool). Võib veel liivapaberiga lihvida, kui vaja. Karvad kammiti raudkammiga läbi. Palja (mitte riidega kaetud) kasuka tegemiseks pargiti puukoortega üle, sest ilmastikukindluse annab ainult puukoor.



8. parkimine puukoortega (karv värvub ka pruuniks). Koor tuleks enne tarvitamist kuivatada ja peenestada. Kasutati paju (ERM: välja arvatud halapaju ja remmelgas. Aamisepp: parimad vits-, kõrv- ja vesipaju, millel valge karv. Headuselt järgmine raeremmelgas ja hõbepaju – koor toorelt punakas, siis remmelgas ja raudpaju, mille koor päikese käes õige punakaks läheb, ja kõige halvema väärtusega on madal ja hanipaju). Parim parkimiseks, aga raske saada, on tammekoor (punaseks), enim parkaineid 12-15 a. vanuste tammede koores kevadel. Koreda naha saab noore kuuse koorega (käbid sobivad ka), Lepa koort (punaseks) tarvitati üksinda harva, koos tamme ja pajuga sageli. Kase (kägisejaks) koorel tuleb enne kasutamist valge kiht pealt maha kaapida.. Mainitakse veel pihlakat (paneb lahuse hapnema) ja musta naha saamiseks leesikavarte lisamist (pajule), aga nende kohta pole öeldud, kas ka kasukanahkade parkimisel kasutati. Rohttaimedest nimetab Aamisepp veel mustika varte ja lehtede kõrget parkainesisaldust, kasutatud on ka parkheina (vt. http://bio.edu.ee/taimed/oistaim/parkhein.htm) Männi koort ei kasutata, selles on küll ka rohkelt parkainet, aga ka vaiku, mis parkimist takistab.

Peale hapatusest nahkade võtmist keedeti koortest park, kuhu nahad pandi, sageli lisati veidi punnutamise körti. Koori laoti ka nahkade vahele parknõusse. Mõnikord pandi koored ka külmalt nahkade vahele, kasutati ka kombineeritud parki, kus koored ja hapatis korraga (vt. Õ.Aasmaa, Kõnnu).

9. kuivatamine, pehmendamine

Head proovimist!

 

Lambanaha parkimine kasukanahaks - Juhised kasukanahkade parkimiseks raamatukesest: Jul. Aamisepp "Kodune nahaparkimine" Wiljandis 1920, H. Leoke´se raamatukaupluse kirjastus

Naha säilitamine

Kuigi toores nahk kohe pargituna parim, peab sageli säilitama:

- kuivatamine (varjulises tuulises kohas teibal, lihakülg välja, või seinale naelutatult). Ei või liiga kiiresti kuivatada – niiskus jääb sisse, ainult pealispind kuivab.

- soolamine (peenike sool peale, natukeseks lihaküljed vastamisi kokku, et sisse imbub) ja samamoodi kuivama kui eelpool. Meresool -1/3 naha kaalust, peab natukeseks veel naha pinnale sulamata näha jääma.

- glütseriini ja karboolhappega (90 osa puhastamata glütseriini segatakse 10 osa 5% karboolhappega, määritakse lihapoolele ja laotakse nahad hunnikusse.)

- külmutatult (talvel, laotatakse 1/4 tunniks lume peale laiali, siis selgapidi kokku (karvad sisse) ja pool päeva külmas seista).

Leotamine

Kuivatatud nahkade pehmendamiseks, soolast, glütseriinist vm. konservandist ja mustusest puhastamiseks.

- parim jooksvas vees (ojas)

- tõrres, mitu korda vahetada vett.

Mida pehmem vesi, seda parem (kiirem). Soojemas vees rutem, sõltub naha kuivusest, paksusest, vee soojust, pehmusest, . Ei tohi liiga kaua, kaotab vastupidavuses, aga puudulikult leotatud nahad pole ühetasa pehmed.

Määramiseks, kas paras (kuivatatud naha puhul), võib peale 4-6 päeva ligunemist 2-3 päevaks kuivama riputada, Kui peale seda on ühetasa pehme, paras jagu ligunud.

Toore naha leotamine mustusest puhastamiseks 1-4 tundi.

Soolatud nahk 6-8 tundi.

Rasvakorra ja kilede mahakaapimine

Vaja kumerat pinki (pikuti pooleks tehtud palgijupp, pealt veidi lamedamaks tehtud, jalad ainult ühe otsa all) ja seespoole kõverat nuga (vanast vikatist), mõlemas otsas käepide. Ise seista pingi kõrgema otsa juures, nahk põigiti pingile, lükata noaga. Alustada peapoolsest otsast. Lambanahku peab õrnalt kaapima!

Hautamine

Punnutamise(hapendamise) juur: 10 naela kaerajahu 25 naha kohta, segatakse teises nõus sooja veega ja sooja kohta käärima. Käärimine lõppenud, kui juurele rohkesti vahtu peale on kogunenud.

Kört: Parknõusse: 4 toobritäit keeva vett+veel 25 naela kaera jahu+12 naela soola, segamini kloppida. Et kohe ei jahtuks, riputatakse veel 5 naela jahu peale, aga ei segata. 3-4 tunniks seisma, siis hästi segada. Kui käesoojuseks jahtunud, lisatakse juur, klopitakse segi. Paar päeva seista. Valmis siis, kui jahukördi kord peale tõuseb ja vesi alla jääb.

Nahad: Vees leotatud ja rasvadest kaabitud nahad sirgelt parknõusse. Punnutamine kestab 1 päev, kui kört soe hoitakse. Kui küllalt pundunud, kuivatatakse soojas kohas, et ei läheks hauduma ja hapraks ja vill lahti ei tuleks.

Parkimine

2 puuda peenestatud tamme või paju koort ja keedetakse 8-10 ämbri veega. Kallatakse parknõusse ja lastakse jahtuda. Lisatakse ämbritäis punnutamise körti ja lastakse u. 6 päeva hapneda. Kolm päeva peale parkvedeliku valmistamist võetakse nahad kuivamise kohast, niisutatakse vähe sooja veega ja hakatakse laua serva vastu (või muul teel) pehmeks hõõruma. Põhjalikult tuleb teha. Vahepeal lasta paar päeva kuivada ja uuesti. Siis ajada veel kord kiled maha, kui neid peaks olema. Kammida villad raudkammiga. Enne parki veel kord külma vette.

Parknõust vedelik välja, nahad sirgelt laduda, lihapool üles, õhuke kiht koori vahele. Lõpuks ettevaatlikult parkvedelik peale tagasi kallata. Tamme ja kasekoorega parkimisel lastakse 3 päeva, paju 4 päeva olla. Võetakse välja, lastakse vähe nõrguda ja laotakse tagasi, alumised peale ja ülemised alla. Jälle koort pisut vahele (tamme koor väga kohane). Pestakse ja pannakse jahedasse kohta kuivama. Siis hõõrutakse jälle pehmeks, pekstakse puunuiadega, kammitakse.





Kirjandus

ERMi materjalid

Jul. Aamisepp "Kodune nahaparkimine", H. Leoke´se raamatukaupluse kirjastus Wiljandis 1920.

 

V. Kangro "Naha tehnoloogia. Toornaha käsitamine, parkimine, naha liigid ja hindamine" K.ü. Tehniline kirjastus, väljaanne nr. 3. Tallinn 1939

E. Kirs, K. Randma "Toornahk" K.ü. Agronoom Tallinn 1940

G.Merisalu "Ulukite karusnahkade esmane töötlemine" Tallinn 1966

"Väike käsiraamat- parkimine, viltimine, taimedega värvimine" (koost. K.Rajando) 2002 http://www.l-rannik.ee/materjalid/vormsi_kasiraamat.pdf

A.Veersalu, L.Lepik "Parkimistraditsioonid Saamimaal". Ettekanne Jõgeva nahapäeval 2005.

(peaks kunagi ilmuma aadressile www.nahakunst.ee)

 

 

joon
 
Teavitame
 
Kodulehe loomist rahastas EU LEADER programm
 
Käesolev koduleht on loodud Valgamaa partnerluskogu toetusega LEADER programmi rahadest. Täname!  ...

Loe edasi...

joon