header
           

Avaleht
joon
Meist
Avatud talud 2017
MTÜ Maavillane
Inimesed
Rõõmu talu
Hallimäe talu
Ala-Mähkli talu
joon
Lambad
Dorper
Meriino
Lleyn
joon
Teenused
Viltimisteenus
Pügamisteenus
Karjakonsultatsioonid
joon
Müük
Lambanahad
Titekaup
Vildid
Lambad
Meriino lõng
Valge lõng
joon
Koolitused
Käsitöö ja villakoolitused
Lamba- ja kitsekasvatusalased koolitused
Loodusretked Karulas
joon
Karjatervis
Tekstid karjatervisest
Loengumaterjalid
joon
kasulikku
villavabrikud
pügajad
lambakasvatajad
parkalid
köösneritööd
joon
villanõukoda
villa omadused
pügamine ja sorteerimine
villa töötlemine
villatüübid
villalambad
joon
Kontaktid
joon
Uudiste arhiiv
2013
2012
2011
joon
© Maavillane 2011-2014
 
pügamine ja sorteerimine
sisujoon

LAMMASTE PÜGAMINE JA VILLA SORTEERIMINE



Vanasti oli lambavill tähtis tooraine tekstiili valmistamiseks, tänapäeval on tegu aga sageli tüütu (ja kulukas) kõrvalproduktiga, millest raske vabaneda. Lamba tervise huvides tuleb teda pügada, ka siis, kui saadavat villa ei plaanita kasutada. Pügamise tihedus sõltub lambapidamise eesmärgist ja peetavast lambatõust. Eestis peetavatel lammastel piisab enamasti ühest pügamisest aastas, mis võiks toimuda kevadkuudel (aprill, mai) kindlasti aga enne suvekuumade saabumist. Kiirema villakasvuga lambaid võiks pügada mitu korda aastas (tavaliselt kevadel ja sügisel). Ka saadakse kahe pügamisega aastas lambalt summaarselt rohkem villa kui ühe pügamisega. On tõestatud, et ute pügamine loetud nädalad enne poegimist vähendab tallede suremust. Samuti on lihtsam ute seisundi (udar, toitumine) poegimisjärgne jälgimine. Tähelepanu tuleb pöörata ka tallede pügamisele – nende villakasv on mõnikord väga kiire ja nad võivad vajada pügamist juba enne 6 kuuseks saamist.

Villal on omadus vanuda ja seda juba ka lamba seljas. Seega tasub arvestada, et mida pikem vill lambale selga kasvatada, seda tõenäolisemalt see tema seljas vanub, mistõttu sellist villa on raske lamba seljast kätte saada ning veelgi keerulisem sellisele villale kasutust leida. Eesti tingimustes – siinsed villavabrikud on vanad ja ei võimalda töödelda pikka kiudu – võiks villa optimaalne pikkus olla vahemikus 5...8cm. Kui siiski juhtub, et vill lamba seljas on rohkem või vähem vanunud, siis on pügatud villakust võimalik viltida libanahk. Suure villakuvildi tegemine on aeganõudev ja töömahukas ettevõtmine, mistõttu tasub kaaluda hobuse (hobuviltimine) või viltimismasina abi kasutamist.



Villa kvaliteedi huvides tuleks tagasihoidlik olla markerpihustite kasutamisega lammaste seljal ja külgedel, sest värv ei tule villalt ka pesuga maha, mistõttu osa villast läheb raisku. Kui märgistamine on vajalik, siis tasub kaaluda lamba pea, kaela või kintsu märgistamist, kus olev vill on vähemväärtuslik.

Suurem enamus Eesti lammastest saab tänapäeval pügatud spetsiaalse pügamismasina abil. Masinaga pügamine käib kiiresti – lammas saab pügatud vähem kui kümne minutiga. Samuti ei ole vaja looma siduda – professionaalne pügaja suudab lamba fikseerida enda ja lamba asendit vastavalt vajadusele muutes. Masinaga lammaste pügamise võib ka ise ette võtta, aga selleks on kindlasti vaja teha eeltööd: tutvuda töövõtetega, ohutusnõuetega ja samuti tuleb olla valmis sisselõigete kokkunõelumiseks. Väikest lambakarja (piisava aja olemasolul ka suurt karja) saab muidugi pügada ka lambaraudadega, nagu seda on tehtud aastasadu, või tavaliste teravaotsaliste kääridega.



Lambaid tuleks pügada siis, kui nende vill on kuiv. Välitingimustes peetavate lammaste korral tuleb loota ilmataadi heatahtlikkusele (vaja oleks vähemalt 2 vihmavaba ööpäeva), laudas viibivad loomad saavad pügatud ka vihmasemal perioodil.

Lammaste masinaga pügamiseks tuleb ette valmistada pügamisplats: tegemist võiks olla kindlasti kuiva ja võimalikult vähese pebreprahiga hästivalgustatud alaga. Platsil peab olema elekter pügamismasina tarvis ja soovitavalt ka kõva pügamisalus (paks vineer, kiudlaastplaat). Viimase võtab mõni professionaalne pügaja ise kaasa. Samuti on tarvilik kokku koondada (kuiva villaga) lambad ja villa jaoks õhku läbilaskvaid kotte varuda. Kui karjaaretuse juures peetakse muuhulgas silmas ka häid villaomadusi, siis tasub käeulatuses hoida lammaste nimekirja, kuhu tuleks teha märkmeid villa kvaliteedi kohta, et saadud infot hiljem lammaste karjast väljapraakimisel kasutada. Ning pügamine võibki alata. Kuna tegemist on protsessiga, kus kõik lambad üksipulgi läbi katsutakse, siis on samale ajale kasulik planeerida veel teisigi vajalikke toiminguid. Otstarbekas on pärast pügamist lambad värkida – lisatasu eest on seda nõus tegema ka professionaalne lambapügaja. Samuti saab üle vaadata lamba üldise konditsiooni (toitumine, udar) ja vajadusel anda ussirohtu. Viimast lisateenust pakub MTÜ Maavillane lambapügaja Mats, aga rohu olemasolul on võimalik seda ka ise teha.















Professionaalne lambapügaja eraldab pöetavast villast kõhualuse osa, ülejäänu jääb ühe villakuna. Kui on piisavalt abikäsi tasub villakust kohe eraldada ka väga prahine kaelaosa ja tagumikuümbruse määrdunud vill. Kui villak on ühes tükis üles tõstetav, siis võiks selle ka läbi saputada eemaldamaks väga lühikesed topeltlõigetega tekkinud villakarvad. Tahtmise korral ja piisava aja olemasolul võib villakut sorteerida detailsemalt: parim vill saadakse lamba külgedelt – aba ja ribide pealt – ning kaela külgedelt. Head villa saab ka seljalt, mõnevõrra jämedam kipub olema sinkide pealt saadav vill. Kaela alumine ja ülemine osa annavad viletsamat villa nagu ka jalad. Peapealne, kõhualune, saba ja tagumikuümbrus on väga viletsa kvaliteediga.















Pakkimisel tuleks tumedad ja valged villakud kindlasti panna erinevatesse kottidesse. Samuti võiks erinevatesse kottidesse pakkida tallevillad – need on reeglina kõige pehmemad (peenemad). Kui pöetav kari on väga „kirju“ – erivärvilised, eritõugu, erineva villakvaliteediga lambad – siis võiks sorteerida villakud erinevatesse sortidesse (pruun, helehall, tumehall, must, kahekihiline jne) või pakkima iga villaku sootuks erinevasse kotti, millele märgitud lamba number/nimi. Viimane variant on eriti ahvatlev käsitöölistele, kes ise lõnga ketravad, kuna sedasi on võimalik iga villakut eraldi töödelda ja teha „nimelist“ lõnga (lõngale saab panna nime lamba järgi, kelle seljast vill pügatud on).



Reeglina on parim vill tallevill, lamba vananedes muutub vill jämedamaks, olles eriti jäme vanadel jääradel. Kuid ka vanemad lambad võivad anda väga kvaliteetset villa, kuna villa kvaliteet sõltub suures osas geneetikast. Suuresti sõltub villa kvaliteet lamba tervislikust seisundist. Kvaliteeti mõjutavad poegimine, lakteerimine (imetamine), parasiidid, sõramädanik (foot-rot) jpm. Ekstreemsel juhul „viskab“ lammas villa seljast maha – säärane nähtus peaks loomaomaniku juba tõsiselt lamba tervisliku seisundi pärast muret tundma panema. Tavapärasem kehvas konditsioonis lamba villale on villakiu haprus villakiud ja pügamisel saadav väiksem villakogus. Lamba üldine konditsioon sõltub aga juba mitmetest asjaoludest nagu pidamistingimused, sööt, vee kvaliteet jpm, millest võib lähemalt lugeda Maavillase kodulehe karjatervise rubriigist.



Rahvatarkusena on levinud teadmine, et mida vaesem on lambakarjamaa, seda peenem on tema seljast saadav vill. Tegemist on siiski pooliku tõega. Lambaid ei tohiks hoida näljas paljakssöödud karjamaal – nende vill tuleb küll peenem, kuid tegemist on nn näljapeenusega ehk siis vill on küll peen, kuid habras ja ebakvaliteetne (katkeb kergesti, puudub villale tavapärane elastsus ja tugevus).

joon
 
Teavitame
 
Kodulehe loomist rahastas EU LEADER programm
 
Käesolev koduleht on loodud Valgamaa partnerluskogu toetusega LEADER programmi rahadest. Täname!  ...

Loe edasi...

joon