Talv on viimaks selgroo olemasolu  ilmutanud ja hilissügisese muda valge lumevaibaga katnud. Sellega on möödas ka pikad  tubased tusatunnid, sest valge aeg veedetakse väljas - on olemas kelgumägi, avatud on Endli-nimeline (st Endli rajatud) suusarada ja muidugi saab veel lumehangedesse kaevata koopaid! Lusti kui palju!

Ja et väljas külm ei hakkaks, siis on maavillased end soojustanud lambavillaga:) Siinmail soojendavad käsi villased käpikud ja varbaid triibulised villasokid. Pähe topime villamütsi ja jope alla vesti või kampsuni ning tõepoolest - külm juba ei hakka! Külmakartlikumad (või siis lambavilla erilised austajad) isegi magavad villaste viltide ja lambanahkade vahel. 

Aga miks lambavill ikkagi on nii soe ja mõnus? Lambavill seob õhku, niiskust ja on sealjuures hingav materjal. Villakiudude vahel olev õhk soojeneb villase eseme kandmisel (puudutamisel) ja seetõttu ongi villa sees soe olla. Laste villaste kinnaste küljes näeb sageli tilpnemas väikesi lumekuulikesi, kui aga käsi käpikust välja võtta, siis on see mõnus ja soe - õhk villakiudude vahel on soe, hoides soojas ka käed. Hämmastav on villase eseme omadus soojust hoida ka niiskena või isegi täiesti märjana (tõsi, seda viimast küll mitte väga pikalt) - niisked kindad hoiavad käsi ikkagi soojana ning jalg märja kummiku sees on samuti soe, kui villasokk kindlalt jalas. Villase eseme nn hingamine tähendab, et mingil määral õhk materjalis liigub-vahetub, viies liigset niiskust kehast eemale, villase pinnale, kus niiskus aurustub. Seega riietudes ilmale (ja oma toimetustele) vastavalt, ei hakka keha villast kandes higistama. Muidugi on villase kampsuniga võimalik nahk märjaks/keha higiseks saada kui villase kampsuni peal kilejopet kanda või siis paksus kampsunis Tartu maratoniks treenides:)

Eelistades lambavillast,

Olivia

P.S. Viimaseid päevi on Tartu maratoni pääsmed odavamad!