header
           

Avaleht
joon
Meist
Avatud talud 2017
MTÜ Maavillane
Inimesed
Rõõmu talu
Hallimäe talu
Ala-Mähkli talu
joon
Lambad
Dorper
Meriino
Lleyn
joon
Teenused
Viltimisteenus
Pügamisteenus
Karjakonsultatsioonid
joon
Müük
Lambanahad
Titekaup
Vildid
Lambad
Meriino lõng
Valge lõng
joon
Koolitused
Käsitöö ja villakoolitused
Lamba- ja kitsekasvatusalased koolitused
Loodusretked Karulas
joon
Karjatervis
Tekstid karjatervisest
Loengumaterjalid
joon
kasulikku
villavabrikud
pügajad
lambakasvatajad
parkalid
köösneritööd
joon
villanõukoda
villa omadused
pügamine ja sorteerimine
villa töötlemine
villatüübid
villalambad
joon
Kontaktid
joon
Uudiste arhiiv
2013
2012
2011
joon
© Maavillane 2011-2014
 
Päevaraamat
sisujoon

Esimene puhas meriino on sündinud

 Täna rõõmustab Hallimäe talu rahvas (ja küllab ka teised maavillased). Pika ootuse järel on sündinud esimene puhastverd kodumaine Arles meriino talleke. Rõõm igatahes. Ja, et esimene talleke on ka utt, siis hakkab tema kunagi neid meriinosid juurde sünnitama.

Palju on küsitud, et miks me just meriinosid peame (tegelikult on enamus karja ikkagi Lleynid ja nende ristandid), vill ei maksa ju midagi. Eks ta nii ongi - ka meriinode kodumaal ei peeta juba ammu meriinosid ideega villast kasu saada. Ka seal (Prantsusmaal) saavad talunikud enamasti villla müügist tagasi pügamise raha. Samas saavad nad pügamise raha tagasi - paljude teist tõugu lammaste pügamine on sama kallis aga villaga pole midagi teha... Mõtlemise koht. Tulu teenivad Prantsusmaa meriinofarmerid poollooduslike koosluste hooldamisega (kõrgniidud alpides), ning lambaliha müügiga (ei olegi nii erinev paljudest Eesti taludest).

Meriinodel on kolm eelist, miks neid peetakse ja võiks plaanida nende pidamist ka siin Eestis:

1. Meriino lammas saab hakkama ka sellise kesise ninaesisega kus teised tõud nälgivad. Meriinode karjamaad on nende kodualadel kõrgel mägedes lume piiril. Sealt kivide vahelt otsivad meriinod endale kõrsi ning neid närides kasvatavad oma tallesid. Lumi, halvad ilmad ja kesine ninaesine on neile tuttavad ning ellu on jäänud sellised loomad, kes sellistes tingimustes hakkama saavad.

Selline on Arles meriino karjamaa kodusel prantsusmaal - ei ole just ristikurohke kultuur-rohumaa. Ka siin eestis oleme näinud, et meriino on toidusuhtes vähe valiv - ka talledele meeldib tarna ning pilliroogu krõmpsutada, vajadusel ronitakse kõhuni vette, et õngitseda mõni magusam hundinuiavars. Pärast pügamist oli mul laudas selgelt eristatav, et meriinod olid samal toidubaasil teistest lammastest pea punktijagu rammusamad.

2. Väga rahulik iseloom ning tugev karjainstinkt. Meriinod on rändkarjatamise lambad. See tähendab, et talvel, kui alpides on mitu meetrit lund, on lambad all tasandikul. Kevadel kui lumi sulab võtavad talunikud oma karjad ning viivad need üles mägedesse, kus lambad elavad kuni lume tulekuni. Selline rännak karjamaale ning tagasi on mitusada kilomeetrit pikk, karjad aga koosnevad tuhandetest loomadest. Suvel valvavad selliseid karju aga paar karjakut. Et see süsteem saaks toimida on karjadest aastasadade jooksul välja praagitud (või on hundid selle töö teinud) kõik loomad, kes on olnud perumad või karjast eraldunud. Selliste loomahulkadega ei ole lihtsalt võimalik tegeleda kui need ringi tormavad. Sellise valiku tulemusel on arenenud väga rahulikud ja tugevalt kokkuhoidvad karjad. Rahulikke lambaid on meilgi kergemad majandada, kui kari hoiab tihedamalt kokku on lambaid lihtsam koondada ning ajada.

3. Lihtne majandamine. Suured meriinokarjad (2000 ja enam looma) on mägedes suvi läbi vaid paari inimese ja paari koera hooleall. Sellest tulenevalt on kujundatud välja loom, kes saab ise hakkama ega vaja olulist abi oma loomulikus arengus. Ei ole mõeldav, et see karjus hakkaks andma sünnitusabi mitmele tuhandele lambale, või neid süstima või muul moel poputama. Aastasaadade jooksul on nii väljakujunenud lambatõug, kes saab hakkama ja nii ongi hea.

Lisaks muidugi veel ka peen vill. Öeldakse ikka, et vill tulu ei too ja eks ta paljuski õige on. Samas kasvatavad enamus lambatõuge endale villa selga ja neid peab vähemalt korra aastas pügama. Kui nüüd võrralda kulusid sellele karjale, kus vill tuleb metsa viia selle karjaga kus villal on ka väärtust, siis on selge, et viimane majandab tõhusamalt. Ja kui väidetakse, et villalambalt ei saa liha, siis on see sama vale nagu väita, et lihalambalt ei saaa villa. Saab ikka! Ja liha maiseb hästi ning tall kasvab kiiresti.

Usun, et Eestis on kaks keskkonda kuhu meriino võiks ideaalselt sobida: poollooduslike koosluste, eriti aga loopealsete hooldamine ning talumurule majaümbruse hooldaja.

Pärandkoosluste hooldaja lammas peab saama hakkama üsna kesise toiduga, eriti loopealsetel, kus kasvavad paljuski vaid kuivad kõrred. Arles meriionole peaks selline keskkond olema üsna kodune. On tehtud korduvalt eksperimente selliste kuivade ja vähese toiteväärtusega alade hooldamisel intensiivsete lihatõugudega ja pljud neist on paraku läbikukkunud - kui lammas on ikka aretatud väärindama maksimaalselt kultuurrohumaade rammusat ristikut, siis ei kipu ta kuidagi edenema vaestel niitudel. Ka laidude hooldusel peaks rahulik meel ja tugev karjainstinkt pakkkuma rohkesti eeliseid - kes on proovinud kokku otsida ja koondada laiul vabalt hulkuvaid särtse individualiste oskab ilmselt hästi hinnata ühtsesse karja hoidvaid rahulikke lambaid. Meie tänased kogemused näitavad, et meriinot saab edukalt pidada ka niiskematel aladel, kus söögiks on muidu põlatavad tarnad ja muu kare rohi. Ilmselt ei saa meriinogi söönuks vaid tarnast kuid seda ampsab ta üsna mõnuga muule söögile vahele (nagu ka pilliroogu ja hundinuia). 2015 aasta suvel ronisid meriinod mingi mõtte ajel suisa sohu ning lõpuks olid lambarajad sellstes kohtades kus minul tuli vesi üle kummiku... Miks nad nii tegid ei tea - sõid nad sal soopeal peaamiselt konnaosja ja see näis neile väga maitsevat.

Õuemuru hooldamine väikeste lambakarjadega on samuti üsna popiks muutumas. Õige kah - muruniitja teeb koledat kisa, lammas aga on seevastu üpris tasane loom (ja saab ise hakkama). Siin keskonnas on samuti ülioluline, et loomad oleksid lihtsalt majandatavad ning kergesti hooldatavad. Maal elavatel noortel peredel, kes tahavad oma õuemuru lammastega hooldada on pahatihti lambapidamisega vähe kogemusi. Meriinode rahulik iseloom ning isehakkamasaamise võime on igatahes kasuks. Ka see, et toiduosas ollakse vähem valivad tagab kvaliteetsema muruhoolduse. Lisaks, ei saa salata, on meriinod (eriti jäärad) maru atraktiivse välimusega ja seetõyyu toimivad ka aiakaunistusena. Sarvi ei maksa peljata - meriinojäärad on siiani paistnud silma oma väga leebe iseloomu poolest. Pistavad sulle nina pihku ja ootavad midagi head.

 

Vat sihukesed mõtted meriinodest

mats

 

Kommentaarid

Kommentaarid puuduvad.

Lisa kommentaar »

joon
 
Teavitame
 
Kodulehe loomist rahastas EU LEADER programm
 
Käesolev koduleht on loodud Valgamaa partnerluskogu toetusega LEADER programmi rahadest. Täname!  ...

Loe edasi...

joon