Terve loom külma ei karda
Külmlaudas või õues elama harjunud täiskasvanud terve lammas tõesti külmakraade ei karda. Tiinusega poole peale jõudnud heas toitumuses utt ei tee kolmekümne miinuse peale teist nägugi. Muidugi juhul, kui ratsioon õigesti paigas ja kõht kogu aeg täis. Pooleks kuivsilo ja hein, mõlemad vabalt ees, tagab mõnusa äraolemise - ei pea jõudu kulutama jäätunud söödaga võitlemiseks. Kogu päev möödub silopalli ümber vaikselt nokitsedes, energiat ei kulu suurt muuks kui kehatemperatuuri hoidmiseks, loode on veel tilluke.
Keerulisem on lugu "riskigruppidega" - väga noored lambad ja noored tiined uted. Meil on laut just sellepärast kaheks jaotatud. Pärast jäärade väljavõtmist lasime paaritusgruppides olnud uted kokku põhimõttel noored noortega ja vanad vanadega. Kummaski laudapooles erinev ratsioon ja söötmisvälp (vaat mis toreda sõna leidsin!). Vahekäigu väljalõhkumisega saime lauta hulga kasulikku ruumi juurde.
Noortel tiinetel kulub lisaks kehatemperatuuri hoidmisele energiat iseenda kasvamisele, loote kasvatamisele ja vahel ka parasiitidega toimetulemisele, sest ka siin on noored oluliselt tundlikumad. Nii vajavad noored väga energiarikast sööta, meie karjas on selleks kultuurheinamaa silo, lahkesti vabalt ees. Lisaks on kahte laudapoolt võimalik paindlikult sööta mõlemast otsast eraldi - kui vanadel silorullid otsakorral, siis võivad nad veel veidike põhjasid koristada ja solvunud näoga heina süüa, aga noortel ei tohi kõht tühjaks minna, uued rullid peavad ette tulema nii, et vahepeal ei peaks niigi väheste kehavarude hinnaga külmas tühja kõhtu kannatama. Lisaks vajavad noored kuiva küljealust ja ei armasta sademeid. Nende villak on õhem ja kipub läbi märguma. Eriti vajavad tähelepanu sügisel pügatud loomad ja suve teisel poolel sündinud talled.
Kindlasti ei karda külma meie paksud karvased eesti hobused, nad tunduvad talve lausa nautivat. Ainsaks mureks on kinnijäätuv joogikoht ja piinav igavus. Elu käib õues.
Sama kehtib naabrite lihaveiste kohta, karvased ja rahulolevad, kuiv külm neid ei sega.
Loomapidaja ise tundub olevat ainus nõrk lüli, kes säravate pakaseilmadega toas ahju kõrval istub.
Pole vist meie kliimasse sobiv liik...
Kirgast ja kaunist aastaalgust loomadele ja loomapidajatele!
Liilia
Rõõmu talust
Liilia kirjutab 26. jaanuar 2016:
Diana Tarand kirjutab 13. jaanuar 2016: