header
           

Avaleht
joon
Meist
Avatud talud 2017
MTÜ Maavillane
Inimesed
Rõõmu talu
Hallimäe talu
Ala-Mähkli talu
joon
Lambad
Dorper
Meriino
Lleyn
joon
Teenused
Viltimisteenus
Pügamisteenus
Karjakonsultatsioonid
joon
Müük
Lambanahad
Titekaup
Vildid
Lambad
Meriino lõng
Valge lõng
joon
Koolitused
Käsitöö ja villakoolitused
Lamba- ja kitsekasvatusalased koolitused
Loodusretked Karulas
joon
Karjatervis
Tekstid karjatervisest
Loengumaterjalid
joon
kasulikku
villavabrikud
pügajad
lambakasvatajad
parkalid
köösneritööd
joon
villanõukoda
villa omadused
pügamine ja sorteerimine
villa töötlemine
villatüübid
villalambad
joon
Kontaktid
joon
Uudiste arhiiv
2013
2012
2011
joon
© Maavillane 2011-2014
 
Päevaraamat
sisujoon

Lamburi jaanuar - üllatuste kuu

 
(Leia pildilt kass)
 
Jaanuar on praktilises lambakasvatuses vaikne aeg. Eestimaa karjades on tiinused enamasti poole peal, sest loomulikku sesoonsust järgides olid jäärad karjas novembrikuus, kel poistest vedas, siis jõuluni. Vähehaaval tehakse plaane, kuidas tiinuse teise poole söötmist korraldada. Heinale lisaks pannakse ette silo või korraldadatakse lisasöötmine viljaga. Silo on hea hoida õues lammaste jalutusalal, kus see allapanu märjaks ei tee, hein võib olla laudas, puhkama tulnud loomadel suupärast võtta. 

Lambad on aeglasemad ja pontsakamad, aga tasub katsuda, kas toitumus pika villa all on korralik või kesine. Tulemus võib olla üllatav, aga aitab mõelda söötmiskorraldusele. Praegu on aega mõelda ka poegimise korraldamisele, teha igaks juhuks juurde individuaalbokse, mõelda lammaste grupeerimisele, allapanuvarule ja muule, millega poegimise ajal muidu väga kiireks läheb.

Paljudes karjades tehakse jaanuaris ultraheliuuring. Vahel on mure, kas jäär on oma tööd ikka teinud (tühjad uted on sandimat sorti üllatus), aga enamasti tahetakse teada, kui suur on tiinestumisprotsent ja kui palju on looteid. Selle järgi on hea kari gruppideks jagada - kahe ja enama lootega uted rammusamale toidule, ühe lootega veidi lahjemale ja tühjad ja reservloomad eraldi, näiteks õue heinaratsioonile. Või kokkuostu.  Kasulik igatpidi.

Üllatusi on igasuguseid. Ehk leiate hommikul lauta või jalutusalale minnes mõne toreda talle, kes on sündinud teie jumaliku sekkumiseta. Enamasti on nende isaks varaküps jäärtall, kes enne võõrutamist suve lõpus juba paaritamisega hakkama saanud. Teine pool on tavaliselt utt, kes eelmisel aastal tühjaks jäi või talled kaotas, tihtipeale ka esmapoegija, kes eelmiseks paaritusperioodiks veel küpseks ei saanud, aga sel sügisel kenasti kosunud oli. Uted on ju juulist juba rohkem indlemas ja kui siis veel 4-5 kuused jäärtalled karjas, siis on üllatusi oodata. Või olete saanud "üllatusmuna" - ostnud suve lõpus teisest karjast ute, kes juba tiine, ilmselt ei tea seda ka eelmine omanik, üllatus seega kõigile. Aga need üllatused on jaanipäevaks parajad võtta.

Jaanuar on niisiis ka hea kuu iseendale lubaduste andmiseks - võõrutan jäärtalled edaspidi varem, teen parema sööda, varun mitu jäära, teen rohkem jääragruppe, valmistan poegimise aegsasti ette, Vahetan järgmisel aastal suurema hulga vanu uttesid välja, et tiinuse teisel poolel või poegimise ajal poleks halbu üllatusi. Söödan lõpptiineid uttesid korralikult, et ennetada poegimishalvatust (esimesteks tundemärkideks on paigal tammumine, nõrkus ja apaatia, kui loom pikali jääb, on vähe lootust). Varun viljakasvatajast naabrimehe käest sügisel rohkem korralikku põhku allapanuks, soetan traktorile eelsoojenduse, lähen ise ka puhkama - siis jaksan kevadel rohkem....

Või teen aegsasti lepingu kohalike jahimeestega, et nad mu rohumaade peal möllavad metssead korrale kutsuks. Kevadel tuleb lume alt hulk üllatusi, mida karjamaaäkke või vana relsiga maha libistada. Jahimeestega tasub praegu rääkida ka hundiseirest - kui palju on teie kandis hundipesakondi ja kus on nende toitumisalad - lume pealt on jäljed ja kiskjate liikumine näha, suvel jahimehed enam midagi lamburi heaks teha ei saa. Siis on jälle ainult üllatused.

Lambakasvatus ei muutu kunagi igavaks, ikka on varuks üllatusi, iga aasta on erinev.

Soovin kõigile jaksu üllatustest rõõmu tunda.

Liilia

 

 

 

 

Kommentaarid

Liilia kirjutab 1. veebruar 2015:

Eks ta ole nii üht kui teist pidi õige - see meie Vova ongi koerale seal kaisus nagu oma laps. Ja iseloomult sarnaneb ta rohkem koerale kui mõni päris koer - käib meiega jalutamas, jookseb vastu, kui koju tuleme jne

Tiina kirjutab 23. jaanuar 2015:

Ma kohe esimese asjana vaatasin, et Leilil jälle kutsikad! Oh seda üllatust, et ainult kassi pidi otsima:)

JAAK KAHRO kirjutab 23. jaanuar 2015:

Kass magab koera pepu taga . Head und hiirekütile. Antslas 23.01.2015. Lugupidamisega Jaak

Lisa kommentaar »

joon
 
Teavitame
 
Kodulehe loomist rahastas EU LEADER programm
 
Käesolev koduleht on loodud Valgamaa partnerluskogu toetusega LEADER programmi rahadest. Täname!  ...

Loe edasi...

joon