header
           

Avaleht
joon
Meist
Avatud talud 2017
MTÜ Maavillane
Inimesed
Rõõmu talu
Hallimäe talu
Ala-Mähkli talu
joon
Lambad
Dorper
Meriino
Lleyn
joon
Teenused
Viltimisteenus
Pügamisteenus
Karjakonsultatsioonid
joon
Müük
Lambanahad
Titekaup
Vildid
Lambad
Meriino lõng
Valge lõng
joon
Koolitused
Käsitöö ja villakoolitused
Lamba- ja kitsekasvatusalased koolitused
Loodusretked Karulas
joon
Karjatervis
Tekstid karjatervisest
Loengumaterjalid
joon
kasulikku
villavabrikud
pügajad
lambakasvatajad
parkalid
köösneritööd
joon
villanõukoda
villa omadused
pügamine ja sorteerimine
villa töötlemine
villatüübid
villalambad
joon
Kontaktid
joon
Uudiste arhiiv
2013
2012
2011
joon
© Maavillane 2011-2014
 
villa töötlemine
sisujoon

 VILLA TÖÖTLEMINE – PESEMINE, HUNTIMINE, KRAASIMINE, KETRAMINE, VILTIMINE



On levinud arvamus, et pesemata lambavilla võib säilitada kasvõi kümme aastat ja seejärel puhtaks pestes saab sellest head lõnga teha. Ega see arvamus nüüd läbinisti vale ei ole: kindlasti saab sellisest villast lõnga teha, aga kas ka säravvalget lõnga, mis oleks tugev ja läikiv? Aja jooksul vill kuivab ja villasoomuste vahele kristalliseerub villas olev mustus (villavaha ja jääkained – rasu, uriin), mistõttu vill tõmbub jäädavalt kollakaks ning kaotab elastust, tugevust, läiget. Kaua seisnud villa on võimalik küllaltki valgeks pesta, kuid see eeldab tugevatoimeliste pesuvahendite kasutamist, mis aga vähendavad villa kvaliteeti. Parima lõpptulemuse saamiseks tuleks villapesu ette võtta võimalikult kiiresti pärast lammaste pügamist.

Villa pesemine peab toimuma viisil, et materjal säilitaks oma keemilised ja füüsikalised omadused. Selleks tuleb kasutada õige koostise ja pH-ga pesuvahendit, sobiva kvaliteediga vett ja sobivat pesemismeetodit. Pesemise käigus soovitakse vabaneda villarasust (vees lahustuv), villas olevast mustusest (uriin, tolmuosaksesed jm) ja villarasvast (vees ei lahustu). Kui villas oleva mustuse hulk sõltub ennekõike lammaste pidamistingimustest ja karjamaadest, siis villarasu ja villarasva hulk sõltub suuresti lambatõust. Enim on villarasva meriinolammastel. Poolpeenvillalammastel on reeglina villarasva hulk väiksem, villarasu on neil aga enam.

Tänapäeva villapesutööstuses kasutatakse villa pesemiseks mitteioonseid (=anioonseid) pesuaineid ja karboniseeritud soodat (soda ash). Kodus villa pestes võib kasutada neutraalset (või nõrgalt happelist) nõudepesuvahendit, mis looduse säästmise eesmärgil võiks olla täielikult biolagunev. Spetsiaalsed toorvilla (pesemata lambavilla) pesemiseks mõeldud pesuvahendid on kallimad ja samuti on nende hankimine keerukam.



Villa pesemisel on oluline vee kvaliteet. Täpsemalt vee karedus ja mitmevalentsete metalliioonide sisaldus. Soovitav on pesta villa vees, mille CaCO3 sisaldus ei ületa 70mg/l, suurema sisalduse korral on soovitatav kasutada lisaks pesuainele ka veepehmendajat. Mitmevalentsete metalliioonide (näiteks raua) sisaldus vees võib põhjustada hiljem probleeme villa (lõnga) värvimisel, muutes soovitavat värvitooni. Kodustes tingimustes sobib villa pesemiseks väga hästi vihmavesi või siis vihmaveega segatud kaevuvesi.



Pesemismeetod sõltub väga palju pestavast villast (peenvill, poolpeenvill, kahekihiline) ja muidugi ka pestava villa kogusest. Peenvillad (meriino) on pesu suhtes nõudlikumad, kuna kipuvad kergesti vanuma ja on samas väga „rasvased“. Selliseid villasid tuleks pesta käsitsi. Üksikasjaliku juhendi villade käsitsipesuks leiab Liis Luhamaa Loodusvärvide blogist http://loodusvarvid.blogspot.com/ ja ajakirja „Käsitöö“ 2010 aasta suvenumbrist.



Kui villa kogus, mis tuleb puhtaks pesta, on suur ja aega vähe, siis rahuldava tulemuse saab survepesurit kasutades. Kirjeldatav meetod on MTÜ Maavillase liikmetel kasutuses olnud alates aastast 2009, abivahendeid on arendatud jooksvalt. Kirjeldatav meetod ei sobi kergesti vanuvate villade ja peenvillade pesemiseks.



Survepesuriga on päevas võimalik pesta suuri villakoguseid – kogust piiravaks teguriks on kuivatamine, sest kuivamisreste ei ole lõputult. Lisaks pesurile on tarvis 1-2 suurt (90 l) villaleotusanumat, villa nõrutamise resti ja spetsiaalset pesemisalust. Villa leotatakse vees, kuhu on lisatud pesuainet, ligikaudu tund aega. Seejärel asetatakse vill restile umbes pooleks tunniks nõrguma. Nõrutatud vill asetatakse ühtlase kihina pesemisalusele. Kihi optimaalne paksus saadakse kätte kogemuse käigus:) Liiga paksu kihi korral jääb osa villa mustaks, liig õhuke kiht aga ei hoia villa korralikult paigal – survepesuriga tuleb villa mööda alust „taga ajada“. Survepesuril tuleb kindlasti kasutada rotojet-düüsi! Pesemisalusel olev vill tuleb survepesuriga ühtlaselt läbi pesta. Kui vill on ühelt poolt pestud, tuleb pöörata villa teine külg ja pesta ka see kergelt üle. Pestud vill pannakse restile nõrguma ja seejärel kuivamisrestidele kuivama.



Villa kuivamine võtab suvel aega 1-2 päeva, eeldusel, et vihma ei saja. Niiskemate ilmade korral võib villa kuivatada toas või viljakuivatis mõõdukal temperatuuril.

Villa töötlemine

Pestud villa on võimalik lõnga teha käsitsi või villavabrikus. Käsitsi kedratud lõng on eksklusiivne materjal: professionaalse ketraja valmistatud lõng on pehme, ühtlase paksuse- ja keeruga või siis ühtlase kvaliteediga effektlõng. Sellise lõnga tegemine võtab aga palju aega ja tema hind on seetõttu kõrge. Villavabrikus on võimalik töödelda suuremaid villakoguseid ja lõng on odavam võrreldest käsitsi kedratuga.



Villa töötlemine algab villa huntimisega. Villahunt on masin, mille abil pestud vill „lahti nopitakse“. Nimelt on villakiud pesemise käigus rohkemal või vähemal määral üksteise külge kinni jäänud. Selleks, et ühtlast heiet kraasida, on tarvis vill eelnevalt lahti harutada ja seda villahunt teebki. Huntimise käigus eraldub villast ka märkimisväärne kogus prahti (taimejäänused). Käsitsi töötlemise korral toimub villa huntimine käte vahel ja tegevust nimetatakse villa noppimiseks. Samuti on võimalik soetada käsiajamil töötavat villahunti.



Kraasimise eesmärk on villakiude veelgi üksteisest eraldada ja kiudusid orienteerida (suunata villakiud üksteise suhtes võimalikult paralleelselt). Kraasimise käigus toimub veel ka villakiudude segunemine ja prahi eraldumine (taimne praht ja vähesel määral ka topeltlõigetega tekkinud lühikesed villakiud). Kraasimise tulemusena saadakse ühtlane villaloor, mida võib kasutada tekkide-patjade-madratsite täitmiseks ja viltimiseks. Käsitsi kraasides kasutatakse käsikraase või trummelkraasi, mis töötab käsiajamil või elektriga.



Kraasitud villaloor jagatakse (või lõigatakse) heideks, millest ketrusmasinal valmib ühekordne lõng. Korrutamismasinal tehakse ühekordseid lõngu kokku keerutades mitmekordseid lõngasid – Eesti villavabrikutes on tavapärased kahe- ja kolmekordsed lõngad. Käsitsi kedrates tehakse heiet käte vahel villaloorist (trummelkraas) või hännast (käsikraasid) sobiva paksusega villaheiet venitades. Ketramismasina ja korrutamismasina asemel kasutatakse kedervart või vokki.

Viltimine

Villakiudusid saab kangaks ühendada sooja vee ja seebi abil, kasutades mehhaanilist töötlust. Viltimise käigus haakuvad villakiud üksteisega ja moodustavad hargnematu kanga. Piisavalt viltunud kangas vajab vanutamist, mille käigus töö tõmbub 20-40% kokku.



Viltimine on väga vana villa töötlemise viis, aja jooksul on välja kujunenud palju erinevaid viise ja tehnikaid, kuidas lambavillast vilti teha – hõõrumistehnika, rullimistehnika, hobuviltimine. Tänapäeval on võimalik vilti valmistada erinevate viltimismasinate abil: Loomeinkubaatoris Viljandis on olemas rull-viltimismasin, MTÜ Maavillane omab Karulas plaatviltimismasinat. Enam on levinud nõelviltimismasinad, mis meenutavad tavalisi õmblusmasinaid. Nõelviltimine ehk kuivviltimine ühendab villa mehhaanilisel teel ilma, et oleks tarvis vett ja seepi kasutada. Selleks haagitakse villakiud spetsiaalsete nõelte abil üksteise külge.

joon
 
Teavitame
 
Kodulehe loomist rahastas EU LEADER programm
 
Käesolev koduleht on loodud Valgamaa partnerluskogu toetusega LEADER programmi rahadest. Täname!  ...

Loe edasi...

joon