header
           

Avaleht
joon
Meist
Inimesed
Rõõmu talu
Hallimäe talu
Ala-Mähkli talu
joon
Lambad
Dorper
Meriino
Lleyn
joon
Teenused
Pügamisteenus
Karjakonsultatsioonid
joon
Müük
Lambanahad
Titekaup
Lambad
Meriino lõng
Valge lõng
joon
Koolitused
Käsitöö ja villakoolitused
Lamba- ja kitsekasvatusalased koolitused
Loodusretked Karulas
joon
Karjatervis
Tekstid karjatervisest
Loengumaterjalid
joon
villanõukoda
villa omadused
pügamine ja sorteerimine
villa töötlemine
villatüübid
villalambad
joon
Kontaktid
joon
Uudiste arhiiv
2013
2012
2011
joon
© Maavillane 2011-2014
 
Lammaste söötmine
sisujoon

 

Need, kes soovivad lugeda söötmistabeleid ja kindlaid norme, ärge edasi lugege vaid trükkige otsingusse „lammas söötmine” ja te leiate teid huvitavad andmed üles. Järgnev jutt on kogemuslik-emotsionaalne lähenemine söötmisele üldiselt ja ka mõningates kitsamates lõikudes. Vöib-olla soodustab see tekst mõtlemist, aga võib-olla hoopis söögiisu. Head lugemisisu! Autor.
 
Lammas kui rohusööja
 
Koduloomade söötmisel tuleb esmalt meeles pidada, milline on nende eellaste söödamenüü, sest taolise söödaga on nad väga pika aja jooksul kohastunud. Lamba puhul on selleks eelkõige rohi ja ka puu- ning põõsalehed. Lambad on tunduvalt rohkem maastsööjad kui kitsed. Kitsed on ka looduslikult rohkem „põõsasööjad”. See tingib koos möningate muude käitumuslike omadustega nende erineva kohastumise parasiitidega, mis on karjamaasöötmisel oluline teada. Kitsede tihedal pidamisel rohukarjamaal ja ka nende pidamisel koos lammastega vöivad nad olla kannatajad parasiitide käes ja ka nakatajateks lammastele.
 
Lamba energeetiline tähendus
Energiaringlusest lähtudes on lammas päikeseenergia väärindaja, süües fotosünteesil rohu sisse salvestunud energiat ja muutes seda meile tarbitavaks tooteks. Tooteks vöib olla silmailu, vill, liha, piim, talled, aga ka hooldatud rohumaa. Nendest erinevatest tootmiseesmärkidest lähtuvalt on ka lamba söötmine ääretult erinevatel alustel seisev tegevus.

Eks söötmisel on ka enam-vähem kõigi jaoks kehtivad üldpõhimõtted, millistest oleks hea teadlik olla nii lamba, kui ka enese huvides.

Lammas on rohusööja ja enamuse lammaste menüü peaks koosnema peaasjalikult rohusöödast. Vili, leib, sai, melass, kartul, peet, jne. on ikkagi lisasöödad ja sedasi ei tohiks nad moodustada enamust päevasest söödakogusest arvestatuna kuivainepõhiselt. Rohusöödaks vöiks lugeda rohtu, heina, silo. Ka põhk on koresööt ja kannab sama eesmärki, mis rohusöödad. Nendes söötades sisalduvad kiud koosnevad suuremolekulistest suhkrutest, mis vöimaldavad toimida normaalsel vatsakäärimisel, kus mikroorganismid muundavad suhkrud aegamööda loomale omastatavateks rasvhapeteks, mis seejärel imenduvad vatsast. Selline on lamba tavapärane seedimine ja selleks talle ka mahukas vats, kus selline protsess vaikselt podiseda vöib. Kui me oleme liialt lahked ja hoolivad omanikud ning tahame oma loomale head, söötes talle suurel hulgal „maiust”, milleks lamba puhul on teraviljatooted, aga ka puuviljad ja juurviljad, siis anname me lamba vatsale palju kiiresti lõhustuvaid suhkruid ja muudame vatsa elanikkonda. Muutunud elanikkond jällegi ei suuda enam hakkama saada kiudainete lõhustumisega ja see muudab juba kogu lamba ainevahetuse ebanormaalseks.
Kui selline üleminek toimub äkki, siis pole vatsas neid pisielanikke, kes suudaksid suure koguse kergestilagundatavat suhkrut ära süüa ja üleliigne suhkur liigub edasi soolestikku. Sooles elavad aga lambal mikroorganismid, kes hea meelega neid suhkruid tarbivad ja seeläbi ka kiiresti paljunevad. Kiire paljunemise tagajärjeks on aga enamasti ka palju surevaid mikroorganisme, sest nende elu ei ole kuigi pikk. Paljudest surnutest vabaneb palju ainevahetuse jääke, mis vöivad sageli lambast peremehele mürgised olla. Neid mürke on erinevaid, mõned teevad kõhu lahti, mõned tapavad looma lausa ära.
Selle ilukirjandusliku jutu mõte on see, et peremees peab enne mõtlema, kui lambale „head teeb”. Kindlasti pole mõõdukad kogused maiust lambale kahjulikud, aga võiks vaeva näha hea põhisööda varumisega karjamaale ja küüni. Aga on palju eriolukordi.
 
Ilus lammas – paks lammas, paks lammas – ilus lammas
 
Seda esineb hobipidamises, näituseloomade ja tõuloomade puhul, aga ka tubli lihatootmiskarja korral. See näeb küll ehk kena välja, aga ... sel vöivad olla oma soovimatud tagajärjed.
Kui lihatootmiskarjas lambatallesid jõusöödaga (viljaga, rapsiga) nuumatakse, siis on tark eristada tapale saadetavaid loomi ja sugukarja minevaid loomi (kes on ka toodanguks), sest väga intensiivse kasvatamise korral kannatavad või ei arene välja organsüsteemid, mis on vajalikud pikaajaliseks heaks eluks. Selleks, et lammas tuleks toime aastate jooksul, peavad tal olema terved neerud, maks, aga ka hästi väljaarenenud vats. See kõik eeldab piisavat kiudaine hulka kasvava looma söödas. Kui eesmärk on loom kuuekuuselt ära süüa, siis me ilmselt ei pea muretsema tema käekäigu pärast kolme aasta möödudes.
Niisiis on üks mõistetav eriolukord jõusöödapöhiseks söötmiseks kiire liha tootmine. Ka sel korral peavad taoliseks tegevuseks olema põhjendused. Enamasti majanduslikud. See kõik peab ka ära tasuma. Arvestada tuleb söödahindasid, tehnilist teostust ja tööjõukulu. Eks selline arvutus on iga omaniku enese teha. Ehk meeles tasub pidada, et kui jõusööda kuivaine moodustab päevasest tarbitavast kuivainest üle kolmandiku, siis on rohusööda kiu väärindamine juba tublisti häiritud ja hulga rohusööda energiat läheb kaotsi.
Teine hädavajalik jõusööda kasutamise aeg võib olla lõpptiinete ja imetamisperioodi alguses olevate uttede (esimesed 6 nädalat) puhul. Sellisel juhul tuleb arvesse vötta tallede arvu, mida on oodata vöi kes on juba käes. Kindlasti on määravaks veel lamba tõug, pidamise eesmärk, aastaaeg, toitumus ja põhisööda toitaineline väärtus. Kevadrohu peal olevale utele on kohati isegi ohtlik jõusööta juurde anda, sest ka värskes rohus on palju kergestiseeduvaid suhkruid. Teine lugu on talvel poegiva utega, kelle põhisöödaks on kehvapoolne hein ja kes vöib-olla ka pisut kondine välja näeb. Temale oleks tubliks kergenduseks sööda energiasisalduse tõstmine näiteks viljaga.
Paaritusaegne jäär. Kui teie täiskasvanud jääral on enam kui 30 utte paaritada, siis ka tema on paaritusperioodi ümber ja ajal potentsiaalne jõusööda vajaja. Te ei pruugi alati märgata, et ta kõhnaks jääks, ka ei uuri ilmselt te tema munandite toimivat seisundit (mis on otseselt ka väga keeruline). Küll võite te märgata poegimisajal, et viimastel uttedel on näiteks vähem tallesid. Mõnedele teist võib see olla halb üllatus, mõnele ehk ka mitte, siis kasvavadki viimased talled teistele järele. Aga mõelda sellele vöiks. Noore, kasvava jäära puhul vöiks sellele iseäranis tähelepanu pöörata. Eriti, kui soovite teda aastaid kasutada. Oma tööriistu on hea korras pidada. Kirves, mis korra rooste läinud, on jupi oma väärtusest kaotanud – nii on ka loomadega.
Näitusele/müüki minev loom
Sellisel juhul pole midagi teha, ta peab ilus/priske olema. Mina küll ostjana oleks ettevaatlik väga rasvas suguloomade ostmisega, aga Eestis ma seda muret väga kohanud pole. Saksamaa hobiaretaja näeb selles vallas palju suuremat vaeva, ja ka mujal Lääne-Euroopas on nii.
 
Silmailu murepooled
 
Paks utt on paha sigija. Ei ta viljastu hästi. On vastuvõtlik poegimishalvatusele. On altim tupe väljalangemisele. On rohkem hädas kaltsiumi ainevahetusega. On suhkrutõvele vastuvötlik. Eks tal ole ka aktiivsusega probleeme. Ja soojusvahetusega.
Paksul jääral on raske paaritada, sest jalad väsivad ja hingeldama ajab. Kui ainevahetus aeglustub, langeb ka suguline aktiivsus. Paks jäär võib saada lihtsamalt kusekivid, mis võivad tema elutee ka lõpetada (see lugu käib eriliselt kastraatide kohta).
Paks tall on rasvane ja ei maitse sööjale. Ja ka jäärtalledel on jõusöödapöhise söötmise korral kalduvus kusekivide tekkele.
Eelnevast jutust jääb mulje, et loomaomaniku peamine mure peaks olema, kuidas oma lammast mitte paksuks sööta vöi kuidas teda veidi kõhnemaks saada. Tahtsin vist lihtsalt rõhutada, et lammas on rohusööja ja ta peab rohtu süüa saama.
 

Aga päriselus on hoopis omad mured
 Puudulik ninaesine ja kõhn loom
- on selle nimi.
Kui palju rohkem tuleb ette loomi ja terveid karju, kes on liigselt kõhnad!
 Mida sellisel juhul teha? Mis on põhjused? Kas omanik ka sellest aru saab?
Hakkame tagantpoolt küsimuste vastamisega pihta.
Osa omanikke saab ja osa mitte. Mõnikord on tegu õnnetusega, st. et sel korral läks nii, ja seda võib ikka ette tulla. Sel korral tuleb otsida sedasiminemise põhjused ja proovida uuesti-paremini. Kui ise põhjuseid ei leia vöi paremini ei oska, siis tuleb abi otsida, mitte ootama jääda. Lõpuks on teie loomad teie vastutada ja ei pea nemad kõhna keha, ega teie halba tuju kannatama.
Osa omanikke ei saa sellest aru. Siis pole ka palju teha. Mõnede puhul aitab eeskuju. Mõnede puhul näitamine, et teisiti saab paremini... rohkem. Mõnede puhul ei aita midagi, siis ei aita midagi. Kui loomad on lauskannatamas, eks siis tuleb vastutustundlikel kodanikel ja riigil nende teed omanikust lahutada. Aga eeskätt peaks ikka proovima tasapisi aidata.
 Miks on lambad kõhnad?
 
Sellest on mul kunagi loeng tehtud ja vist ka me kodulehel üleval.
Palju on kõhnuse pöhjuseks seesama söötmine, vöi siis puudulik vöi vale söötmine. Puudust võib olla nii sööda kogusest, kui sööda kvaliteedist. Ja kindlasti tuleb arvestada, et iga lammas pole ühtemoodi. Pole ka ükski kari teisele sarnane. Igaüks teist vöib siit kirjutisest leida kohti, millega ta üldse nõus pole ja ka neid, mis talle suurepäraselt sobivad. Eks ma panen siia korduvalt kirja – samahästi nagu te ei kujuta ette, kuidas metsatööline ja kirjatsura, vöi kuueteistaastane tormav nooruk ja kaheksakümne viie aastane proua, vöi kolmekümneaastane raseduse lõppfaasis / rinnaga toitev naine ja sama vana sellises olukorras mitteolev naine, peaksid täpselt sama ninaesisega hästi hakkama saama. Ja seda võib-olla veel konkurentsi tingimustes, või ka ilma. Tekib väga palju huvitavaid olukordi, aga selge on see, et kõik ei saa rahule jääda ja kõik ei ole samasuguses kehakonditsioonis. Mõni vöib minna paksuks, mõni vöib suisa surra.
Lambakarjas on sageli selliseid olukordi kohata ja seda ei peeta eriliselt imelikuks. Aga paljudes oludes lammastelt ka metsatööd ei nõuta, see leevendab olukorda. Kahtlemata on siiski selline ühine söötmine kohati probleemide allikaks. Eriti koos konkurentsiga.
Parasiidid on söötmise kõrval teine väga oluline kõhnuse põhjus, eriti tundlikud selles suhtes on talled kuni u 1.5 aastaseks saamiseni. Veel on tundlikud suurenenud töökoormusega vanaloomad – so. tiined uted, imetavad uted, paaritavad jäärad. Neile tuleb parasiitidega seoses erilist tähelepanu pöörata.
 Puuduvad vöi valesti kulunud hambad. Selle käes kannatavad enamasti vanemad loomad. Ise on seda probleemi natuke raske avastada, sest muretekitajaks on purihambad, mitte alumised lõikehambad, mida te hõlpsasti lamba naeratades näete. Lõikehammaste puudumine ei põhjusta enamasti tõsisemaid muresid, on rohkem kosmeetilist laadi haigus. Purihambad on olulised toidu peenestamiseks ja kui lammas enam kiulist toitu peenestada ei saa on vatsas selle lõhustamine tunduvalt raskendatud. Nii loom kõhnubki. Eriti tulevad hambavead välja jällegi tiinuse ajal ja imetamise ajal, sest kerge hambaveaga lammas saab ilma talledeta karjamaarohu peal parasjagu hästi hakkama. Kui on tegemist väärt loomaga, siis maksab hambaid viilida, aga seda saab korraldada vaid rahustite möju all. Loomaarsti töö! On ka väikemäletsejaid, kes hammasteta elavad, sel juhul tuleb muidugi söödasedel tõsiselt üle vaadata. Hambavigade tunnuseks on see kui lammas toitu liiga kaua suus keerutab ja ka suust välja pudistab. Mõnel juhul jällegi ei mälu ta piisavalt ühte suutäit läbi. Vaadake kõrval teist lammast ja võrrelge. Vahepeal vöib hambaveaga lambal olla kogu aeg nagu komm põses. Põsk on punnis, sööt on põses.
Erinevad haigused pöhjustavad ka lammaste kõhnumist - see loetelu on pikk.
 
Lamba elus on palju erinevaid perioode
Tall
 
Esmalt on ta loomse sööda tarbija.. Sel hetkel erineb tema toidusedel liigi täiskasvanule omasest täielikult. Samas on see üks olulisemaid hetki tema elus üldse. Nii palju muutusi lühikese ajaga ja kõigega hakkama saades tuleb veel tohutult kasvada. Esimestel nädalatel sõltub tall oma ema piimast. Et seda jätkuks piisavalt, on ute ja teie ülesanne. Seda saab tagada läbi emaloomade oskusliku valiku, läbi korraliku pidamise ja söötmise. Paari nädala vanuselt hakkab tall sööma taimset sööta, siin on teie ülesanne, et tal oleks piisavalt head taimset sööta saadaval. Heinajäägid, mis uttedest allapanusse pudenevad ei ole kuigi hea valik. Nad ei innusta talle sööma ja on ka parasiitide seisukohalt ohtlikud. Seespeetavatel talledel vöiks olla ligipääs söödale, millele uted esimesena ligi ei pääse. Mida varem talled koresööta sööma hakkavad, seda paremini arenevad välja nende eesmaod, seda kiiremini ja tugevamaks nad kasvavad, seda vähem vastuvõtlikud on nad haigustele. Veel ärgitab tallesid varem ja rohkem taimset sööta sööma maitsev jõusööt. Piimaloomade puhul, kus varajane emast ja ka piimast võõrutus on tähtsaks teguriks majandusliku tasuvuse saavutamisel, lisatakse alul jõusöödale ka piimapulbrit ning saadaval on parim leheline hein.
Ute piimatoodang langeb üsna märgatavalt umbes poolteist-kaks kuud peale poegimist, selleks ajaks peab tall juba tublisti rohusöötasid sööma.
 

Miks on tallede võõrutamine oluline ja kas see on oluline söötmise seisukohalt? See tegevus ei ole kõikides tingimustes ja kõikide loomade puhul tarvilik.
 Tarvilik on ta siis, kui:
Teatavast vanusest uted enam oma talledest paaniliselt ei hooli ja söödavad neid harvem ning ka talled sõltuvad rohkem iseleitavast söödast. See aga ei tähenda, et talled väga imeda ei tahaks, tahavad vägagi! Lisaks jäljendavad nad oma käitumises vanemaid. Karjades on märgata, et eelmise ja ka üleeelmiste aastate talled võivad sageli oma ema läheduses olla. Kuna ute vats on suurem, siis ta sööb harvem, kui tall süüa võiks/tahaks (vöi kui meie tahaksime, et ta ikka paremini kasvaks), kuna ute suu on suurem ja osavam, siis ta sööb rutem, kui tall. See tähendab, et tall on ilmsesti kehvemini söönud kui ta võiks olla. Tall võiks ju vahepeal süüa, aga ta ei taha karjast kaugele minna. Nii ei jää tal muud üle kui ute puhkamise ajal süüa laagriplatsi lähedalt. Seal on rohtu kõige vähem ja parasiite kõige rohkem. Sellise olukorra vältimiseks võib talled võõrutada või karjamaid väiksemana hoida ja sagedamini vahetada. Kuum suveaeg võimendab neid probleeme veelgi. Utt on üsna hästi võimeline sööma ainult hommikuti ja õhtuti ja vahepealse aja veetma oma laagriplatsis. Muidugi väheneb nii ka toodetav piimakogus. Palaval suvel on oluline, et karjamaal kättesaadav vesi paikneks võimalikult laagriplatsi lähedal. Ühelt poolt on see loomade heaolu, teiselt poolt kindlasti ka omaniku heaolu seisukohalt oluline.
Ka armastavad mõned uted suurematel karjamaadel ringi joosta, see teeb talledest head jooksjad aga mitte ei pane neid kiiresti kasvama.
Kohati aitab võõrutamine ka tegeleda intensiivse maastikuhooldusega. Talledeta utte kannatab ka pisut näljaga peibutades panna sööma muidu vohama kippuvaid taimi. Sageli on nii, et kui uted sellistes tingimustes mingit taime sööma hakkavad, siis edaspidi söövad nad seda taime ka nälja puudumisel edukamalt. Söömine on loomadel ka väga palju kogemuslikult õpitav. Näiteks võib olla väga suureks mureks emata-karjata kasvanud lutitallele rohusöömise õpetamine. Kui keegi seda ees ei tee, ei hakka ka mõni tall seda tegema.
Kui talle võõrutada, siis on oluline õige aeg valida. Võõrutada vöib siis, kui tall vähemalt paarsada grammi taimse sööda kuivainet päevas sööb. Seda on muidugi raske mööta. Jälgida saab seda tallede lisasöötmisalades. Aga võib ka võõrutada tallesid, kui nad on saavutanud umbkaudu kolmandiku oma ema kaalust.
 Võõrutamine on tallele stressiks, seetõttu tuleb ülejäänud tingimused võimalikult samaks jätta. See tähendab, et muud sööta võõrutamisega samal ajal kohe muuta ei maksaks, ka ei tohiks neile muid suuri keskkonnariske rakendama – nt. pikk vedu, vaktsineerimised, pügamine, kastreerimine jne.
Mõistlik on talledele hoida niitejärgsed ädalad ja muud suhteliselt head ning parasiidipuhtad karjamaad.
Tallede söötmine edasi sõltub ka sellest kui ruttu ja kui suureks nad kasvama peavad, sellest siin pikemalt ei kirjuta. Ehk niipalju, et lambaid on võimalik küll esimesel aastal tiinestada (ja ka kitsi) ning aastavanustelt emasloomadelt tallesid saada ilma, et loom kannataks, aga siis peab söötmine tõesti hästi korraldatud olema. Paaritusealine noorloom peaks kaaluma 2/3 täiskasvanud ute kaalust ja teda tuleks ka tiinuse ajal vanadest uttedest erinevalt sööta.
 
Uttede söötmisest oli juba juttu. Uttede elu söötmise mõttes jaguneb:
Noorutt
Noor tiine utt
Vana paaritusaegne utt
Vana tiine utt
Vana lõpptiine utt
Imetav utt
Talledeta vana utt

Hõlpsamad ajad söötmise mõttes on Vana tiine utt ja eriti Talledeta vana utt. Ülejäänud ajad on ülimalt oluline hästi korraldada, et teie loom ennast hästi tunneks. Muidugi ei tohi utt kogu aastaringi sees jääda väga viletsasse seisu.
 
Jäärade elu söötmise mõttes jaguneb:
Noorjäär
Noor paaritusaegne ja enne ning pärast seda olev jäär
Vana jäär
Vana paaritusaegne ja enne ning pärast seda olev jäär

Jäär peab olema heas toitumuses juba paar kuud enne paaritusaega, sest nii palju võtab aega ühel seemnerakul viljastumisvöimeliseks arenemine. Seetõttu, kui teil on tegemist kõhna jääraga, siis peate teda hakkama heasse seisu viima juba mönda aega enne seda paari kuud.
 
 

Erinevate söötade kirjeldus
Karjamaarohi
 
Karjamaarohtusid on väga erinevaid, sest on palju erinevaid karjamaid. Kui ma loen mõnelt infoväljalt, et Eestis saab pidada kuni 25 lammast hektaril, siis ma pakuks, et see on tugevasti ülehinnatud. Kui te täpselt ei tea, kui palju lambaid teie rohumaale mahub, siis alustage pisut ettevaatlikumalt, näiteks kolmega loomaga hektari kohta. Muidugi on erandina tõesti viljakad kultuurmaad ja ka väga vaesed niidud.
Kahjuks vöi õnneks on niimoodi seatud, et lammas sirgub sellest, mida ta suu kaudu sisse sööb. Muulmoel ta hästi ei kasva. Siis on peremehe mure vaadata, et karjamaal ka midagi süüa oleks. Ka karjamaa taimestiku liigiline koosseis on tähtis, rohumaade rajamine ei ole sugugi lihtne töö. Võib läbi ajada parasjagu selle taimkattega, mis teil olemas on ja lammaste töö tulemusena kujuneb. Kohati on see väga kena. Kui tahate pinnaühikult rohkem saaki saada, siis peate mõtlema kultuurtaimestiku lisamisele. Üldjuhul segatakse rohumaasegudesse kokku kõrrelisi ja liblikõielisi. Valge ristik talub hästi karjatamist ja punane ristik annab suurt niitesaaki. Mõlemaga tuleb lamba puhul piiri pidada. Kuigi nad on head lämmastikuallikad ja ka rikastavad pinnast lämmastikuga, siis suures koguses on neil ebasoovitavad kõrvalmöjud lambale. Punane ristik sisaldab näiteks aineid, mis matkivad organismis emassuguhormoonide toimet ja võivad seega põhjustada sigimishäireid. Valge ristik on suures koguses jällegi joodi ainevahetust häiriv, mis samamoodi mõjustab sigimistulemusi ja järglaste elujõulisust, sama teevad ka paljud ristõielised. Midagi liiast pole hea!
Karjamaade vahetus on üldjuhul väga teretulnud tegevus lambapidamises. See vähendab õige korralduse juures oluliselt parasiidiriski ja parandab ka karjamaarohu kvaliteeti ning pinnaühikult saadavat energiahulka. Täpsemaks karjamaasüsteemi rajamiseks pidage nõu spetsialistiga – see on nagu ravimijuhend;)
Kindlasti on karjamaakasutused väga erinevad sõltuvalt karja koosseisust ja suurusest. Seda maksab alati meeles pidada. Kui teil on viis lammast ja naabril viissada, siis te ei saa ja ei pea kõiki tema käitumisi üle võtma, ega vastupidi.
 
Hein
 
on olnud tüüpiliselt meil lammaste talviseks söödaks. Hein on hea laudaperioodi põhisööt. Tal on omad puudused. Eesti kliimas on raske varajases kasvufaasis hästi kuivatatud heina saada. See on meie kliima probleem. Kui tegemist on väiksema majapidamisega, siis on see veel kuidagi võimalik, aga suurema koguse korral muutub heina kvaliteet loteriiks. Kahjuks tõesti näeb Eestimaal hea kvaliteediga heina väga harva. Olles näinud kesk- ja lõunaeuroopa heinasid tuleb vaid kahetsust tunda, et me midagi sellist toota ei suuda. Sellegipoolest jääb hein tähtsaks talviseks söödaks Eestimaa lammastele.
Ma olen kohanud ka sellist suhtumist loomapidajatel, pea-asi, et palju ja odavat sööta saab. Küll mäletsejad selle ära tarbivad. Pikaajaliselt edukas ja loomasõbralik on proovida tööta head ja odavat. On mõned asjad, mida teha ei tohiks. Hein vöib olla halva toiteväärtusega, aga ei tohi olla riknenud vöi seeni täis (tolmav). Madala toiteväärtusega heina puhul olete te lihtsalt ühe saadava energiaühiku eest palju maksnud. Riknenud sööda puhul kahjustate te lisaks veel looma tervist. Kõike, mis varutud, ei pea ära söötma. Midagi vöib julgesti otse komposti viia. Isegi uus sööt osta on teinekord odavam, kui katsuda oma kehv kraam ära sööta.
 
Silo
 
on hea põhisööt. Silo valmistamise juures on kvaliteet veel olulisem kui heina puhul. Kvaliteet algab maast ja taimestikust, millest silo valmistada. Teine oluline tegur on silo valmistamise aeg, millises kasvufaasis ja millise ilmaga silo teha. Ehkki silovalmistamine ei ole nii tundlik ilma suhtes kui heinategu, aga valmistamaks lammastele närvutatud silo vajate te kevadel ikka kahte kuiva päeva. Siloks saab teha kultuure, mida heinaks ei õnnestu nii hõlpsasti varuda. Näiteks ristik – lehed ei pudene pika kuivatamise käigus ja seetõttu valgu ning energiasisaldus sööda kuivaines tunduvalt kõrgem.
Silo puuduseks on tema kallim hind, võrreldes heinaga. Silol on veelgi halbu omadusi, silosöötmise korral esineb haigust nimega listerioos tunduvalt sagedamini kui heina söötmise korral. Eriti tundlikud on selle haiguse suhtes kitsed, aga ka lambad on võrreldes veistega palju tundlikumad. Silo säilitamine vöib olla probleemiks. Kilet vöivad lõhkuda loomad-linnud ja muud kahjurid. Kui teil on vähe loomi, kes ühte silorulli piisavalt kiiresti ära ei söö, siis kipub avatud silo ka riknema, enne kui otsa saab. Sellised lihalamba mütakad söövad keskeltläbi kümne loomaga kümne päevaga ühe rulli ära.
Lammastele söödetav silo peaks olema närvutatud vöi suisa kuiv. Silole on hea kõrvale ka priilt heina sööta, eriti, kui silo veidi liialt märg saanud. See hoiab vatsa happesuse paremas korras ja säästab lamba tervist.
 
Põhk
 
on võrratu allapanu ja ka ninaesine. Kaerapöhku krõbistavad lambad meeleldi. Sobib sarnaselt heinale silokõrvaseks närimiseks. Siis saab ka heinata hakkama. Need, kellel on viljakasvataja ligi saavad põhku mõnedes kohtades ka väga odavalt kätte. Probleemne vöib olla mahepõhu hankimine. Kellel on põhku, see on õnnelik!
 
Juurviljad
 
neid kutsutakse ka mahlakateks söötadeks ja traditsiooniliselt kasutati looomale rohkema energia andmiseks. Lisaks suurendasid nad vedeliku ainevahetust ja seega olid head lüpsvatele loomadele. Kasutatakse söötmiseks tänapäevalgi. Kasutuse ulatust reguleerib tublisti hind ja tööjõukulu. Kuna on ka alternatiiv silo näol võtta, siis suuremates karjades enam väga ei söödeta. Juhul, kui neid sööta, peab jälgima, et nad oleks mullast puhtad ja mitte riknenud. Võivad tekidada sarnaselt siloga listerioosi. Aga lambad neid armastavad.
 
Teraviljad
 
Põhilised lammastele söödetavad teraviljad meie maal on kaer ja oder. Valik sõltub sageli sellest, mida on võtta ja mis on odavam. Oder on tavaliselt energiarikkam, kaer ohutum, oma suure kiusisalduse tõttu. Nisu ei ole hea liiga palju anda, sest ta on väga kiiresti seeduv ja oht ainevahetushäireks suur, vöib lisada jöusöödale viiendiku jagu. Rukki kasutamine loomasöödana on piiratud, kuna pöhjustab kergesti köhulahtisust.
Palju on arutlust selle üle, et kas vili tuleks anda terana, purustatuna või jahuna. Jahu andes vöiks kasutada küllaltki suureteralist jahu ja anda seda vaid noortele talledele. Muudel juhtudel pole peen jahvatus lambale tarvilik. Terana vöib sööta vilja täiskasvanud loomadele ja mitte väga intensiivse söötmise korral. Olukordades, kus looma energiasaadavust piirab puhtfüüsiliselt vatsa maht, on mõistlik sööta lambale võimalikult hea energiasaadavusega söötasid, et mahud oleksid väiksemad. Sellisel juhul on õigustatud tera purustamine. Taolised olukorrad on: kiirelt kosutatav noorloom, tiinuse lõpus utt. Veel on üks olukord, kus ainevahetus on lihtsalt ülikiire – mitmikuid imetav utt imetamise esimesel kuuel nädalal. Selgelt on purustatud tera suures koguses söötmisel risk pöhjustada vatsaseede häireid ja see risk on suurem kui täistera söötmisel oleks. Vilja söötmine, iseäranis mittetäistera vormi korral, on hea jagada ühtlaselt päeva peale. Vilja on raske iga poole tunni tagant anda, aga kaheks jagatud päevaports on parem kui korraga andmine. Väikestel kogustel ei ole see probleemiks. Seda, et seedimine on häiritud ja vatsahappesus tasakaalust ära, märkate te seeläbi, et pabulad muutuvad pehmemaks, heledamaks ja lõhnavad magusalt.
Loomade teraviljadega söötmise korral tuleb tähele panna ka valguvajaduse katmist. Teraviljad on head energiaallikad, aga sageli jääb neis puudu valgust. Valku on palju rapsikoogis, aga mahedana seda toodet saada on raske. Võib ju herneid sööta, aga herne valgu aminohappeline koostise tõttu on valgu kättesaamine lambale raske. Parim võimalus lahendada valguprobleem on varuda valgurikast põhisööta – liblikõielisi sisaldavat silo vöi heina.
 
Vihad
on toredad asjad ja lambad neid tahavad, ainult nende tegemine on tülikas. Minul on raskusi isegi talviste saunavihtade tegemisega, rääkimata oma lammastele selliste jõulukingituste valmistamisest. See on ilmsesti õige, et lehtedest saavad loomad rohkem mikroelemente kätte, sest puude juured on enamasti sügavamal ja laiemal pinnal, seetõttu saavad nad osa aineid kätte, mida rohttaimed ei saa.
 

Makroelemendid
 
Peaasjalikult on nende all juttu kaltsiumist, fosforist, magneesiumist, naatriumist, kaaliumist, kloorist. Lammaste puhul võib ehk kaltsiumist puudust olla mitmikute imetamise ajal, aga selline tüüpiline veise piimapalaviku, ehk ägeda kaltsiumipuuduse seisund tekib lammastel enamasti hoopis tiinuse lõpus. Väga lihtne on seda segi ajada ketoosi, ehk mitmiktallehaigusega, mis tuleneb hoopis süsivesikute ja rasvade ainevahetushäirest. Ka siis tuleks kaltsiumi lisaks anda, kui loomad saavad palju vilja. Oluline ei ole mitte ainult makroelementide kogus söödas vaid ka omavaheline tasakaal. Viljas on rohkelt fosforit, rohus kaltsiumit, liblikõielistes on eriti rohkelt kaltsiumit. Olenevalt sööda kaltsiumi-fosfori tasakaalust tuleb arvutada lisaks antava vajadus. Üldratsioonis kokku vöiks kaltsiumi-fosfori suhe olla 1,5-2 : 1.
Magneesiumipuudus, nagu teda tuntakse veise puhul, on lambal haruldane haigus. Vahel harva, kui rohu kasv on eriti intensiivne, siis saavad loomad korraga palju kaaliumi ja valke, ning see halvendab magneesiumi imendumist. Sellistes olukordades on tarvilik loomadel tavaline sool ees hoida, sest naatrium surub kaaliumi toimet alla ja seeläbi parandab magneesiumi imendumist. Magneesiumipuuduse tunnuseks on maha jäänud loom, kel on lihasvärinad.
Välja arvatud keedusool, on makroelemente lammastele vaja ilmselt vaid tiinuse löpus ja imetamise alul ning kiirelt kasvavatel loomadel.
Keedusool võiks lammastel kogu aeg saadaval olla. Ja kuna lammas ei ole eriline lakkuja loom, ka mitte kits (selles osas eristuvad nad veisest), siis on neil mugavam piisav kogus soola kätte saada granuleeritud tootest. Soolakivi on meil kohati mugavam kasutada, aga mitte lambale süüa. Lakukausid on hoopis teine teema, need on enamasti hoopis pehmema konsistentsiga ja liiatigi maitsestatud vilja vöi melassiga.
 
Mikroelemendid
 
Mikroelementidest on meil kõige enam puudus seleenist ja seda oleks tarvilik loomale lisaks anda. Võimalusi selleks on erinevaid. Siiani kõige paremaid ja ainukesi rahuldavaid tulemusi oleme oma karjades saavutanud vatsaboolidega. Süstimised ja mineraalilisandid ei ole nii häid tulemusi andnud. Olulised on kolm asja: et loom vajaliku koguse kätte saaks, et oleks lihtne manustada, et ei oleks ülearu kallis. On ka kohti kus saadakse hakkama mineraalse söödalisandiga ja osa uurimisi meil veel selles osas käivad. Tulemused tulevad tasapisi.
Seleen on oluline mikroelement, mis osaleb väga paljude ensüümide koosseisus organismis, mis reguleerivad olulisi ainevahetusprotsesse. Nii on seleen oluline kasvamise ja sigimise seisukohalt, mis mõlemad lambakasvatajale väga tähtsad teemad.
Igasuguste ainete lisamise vajadusele mõeldes tekib tihti tunne, et kuidas siis metselajad hakkama saavad ilma nende aineteta. Siis tuleb tõdeda, et eks nad vahel ei saagi hästi hakkama ja neil pole ka majanduslikult-emotsionaalselt mõtlevat omanikku. Selleks et midagi saada tuleb ka midagi anda. Metskitsele peab ka talvesööda eest enamasti ise hoolitsema!
Vask on mikroelement, mille suhtes paljud lambad tundlikud on. See vase ainevahetus on tõuti väga erinev, tundlikumad on üldjuhul texelid, piimalambad, swifterid. Kitsed on siinkohal täiesti erinevad – kui kitsedele soovitatakse sageli sööta lammaste mineraale, siis paljud kitsed vöivad selle tagajärjel vasepuuduse käes kannatama hakata. Langeb toodang, köhnuvad, karv tuhm. Lammaste paljudes mineraalsöötades pole üldse vaske, mõnes on vaid paarkümmend milligrammi kilo kohta ja mõnes paarsada. Paljud kitsed aga vajaksid võib-olla hoopis 800 mg/kg mineraalses söödalisandis vaske. Veise mineraalsöötades on enamasti veelgi rohkem vaske, ka ei sobi need kitsedele teiste ainete tasakaalu ja sisalduse suhtes. Eks siis tuleb valida suurema vasesisaldusega lambamineraal.
Veel võib esineda tsingipuudust, peamiselt kitsedel. Ja vahel, eriti kevadtalvel vöib puudus olla koobaltist. Kohati tuleb ette joodipuudust - jämeda kaelaga, karvutud, elujõuetud talled.
 
Piimaasendaja ja piim
 
Vahel on olukordi, kus imevaid tallesid ei sööda nende ema ja asendusutte ei ole ka võtta, siis tuleb neid sööta inimesel, kui tahta, et nad ellu jääksid. Sel juhul on neile vaja anda piima. Küsimus on, kust seda võtta ja millist võtta? Mis on me võimalused?
Esmalt ternespiim. Kui tall ei ole oma emalt seda saanud, siis peab ta seda kuskilt saama. Esimene võimalus on proovida ise ta emalt seda saada. Teine võimalus on proovida ternest saada mõnelt teiselt emalt. Kolmas võimalus on seda saada kitselt. Neljas võimalus on proovida seda saada lehmalt. Ja siis on võimalus ternespiimaasendajat anda. Sellises järjekorras on vast mõistlik talitada. Muidugi on kõigil neil valikutel eelised ja puudused. Teise lamba piima eelis selgelt see, et ta on samalt loomaliigilt ja piima koostis on vöimalikult sama. Kitse terne eelis veise ees on see, et kitsepiimavalgud sarnaselt lambapiimavalkudega on väiksemamolekulilised ja lambatallele vähemtõenäoliselt probleemee tekitavad. Veiseternepiima eelis ternespiimaasendaja ees on see, et ternespiimaasendajas on enamasti sees küll vajalikud toitained, aga puuduvad antikehad selles laudas elutsevate mikroorganismide vastu (seal on küll antikehad, aga mitte täpselt teie laudas elutseva mikroelustiku vastu). Seega ei ole tallel kaitset paljude pisikute rünnaku eest. Veisepiim võib harva tekitada talledel allergilise reaktsiooni ja verepunaliblede lagunemise, tagajärjeks kipub surm olema. Ternespiimaasendaja eelis loomapiimade ees on see, et ternespiimaga kantakse ka mitmeid haiguseid tallele üle, asendaja korral on selline tõenäosus palju väiksem.
Tavapiimaga edasi toites tuleb koguseid arvutades arvestada, et veise- ja kitsepiim valgu ja rasvasisalduselt pea poole lahjemad on kui lambapiim. Siis peaksid kogused suuremad olema, et tall vajaliku energia ja toitained kätte saaks. Üks hea viis teada saada, kas tall piisavalt süüa saab, on teda iga päev kaaluda, näiteks enne lõunasöögikorda.
Seda kui tihti, kui palju, kas sooja vöi külma piima anda, peate mujalt vaatama. Ehk lisan selle teksti siia kunagi hiljem.
 
Vesi
 
On oluline, ja seaduse raamat ütleb – puhas joogivesi peab igal ajal ja igal loomal saadaval olema. Seadus ei ütle, et loom seda igal ajal ja igas kohas ka tarbima peab. Ehk on kõigile selge, et imetav, heina sööv, palavas kevadpäikeses lammas vajab tunduvalt rohkem vett kui sügisvihmasel karjamaal ädalat näriv talleta utt.
Viljaga nuumamise korral on sool ja vesi väga olulised loomadel saadaval hoida, sest see aitab üleliigse fosfori suurema kuseeritusega kehast välja viia ja kusekivide tekke tõenäosus on väiksem.
Lammaste ja kitsede jooginõud peavad olema puhtad! Automaatjootureid tuleb igapäevaselt kontrollida!
 

Hetkel kõik!

Head isu!

Ants Kuks

joon
 
Teavitame
 
Kodulehe loomist rahastas EU LEADER programm
 
...

Loe edasi...

joon