header
           

Avaleht
joon
Meist
Inimesed
Hallimäe talu
Rõõmu talu
Ala-Mähkli talu
joon
Lambad
Dorper
Meriino
Lleyn
joon
Teenused
Pügamisteenus
Karjakonsultatsioonid
joon
Müük
Lambanahad
Titekaup
Lambad
Meriino lõng
Valge lõng
joon
Koolitused
Käsitöö ja villakoolitused
Lamba- ja kitsekasvatusalased koolitused
Loodusretked Karulas
joon
Karjatervis
Tekstid karjatervisest
Loengumaterjalid
joon
villanõukoda
villa omadused
pügamine ja sorteerimine
villa töötlemine
villatüübid
villalambad
joon
Kontaktid
joon
Uudiste arhiiv
2013
2012
2011
joon
© Maavillane 2011-2014
 
2011
sisujoon

Õnnelik Eestimaa veis

Ilusal vihmasel Eestimaa Päeval tahan kirjutada oma armsast eesti maatõugu lehmast Eedrist. Just. Mis võiks teha veel suurema kummarduse meie omamaisusele kui väikese erilise nudi lehma jonnakas ja õigustatud püsimine meie talus John Deeri traktori, meriino lamba või hiina tenniste kõrval.

(See on pilt täna hommikusest Eedri ja Juta kohtumishetkest, Eedril on veel kaelas nöör, millega ma ta karjamaale viisin ja Juta on oma päitsed peast ära nühkinud.)

Meil on oma piim. Meil on ahju otsas purk oma hapupiimaga. Oleks kohupiima ka, kui me kogu hapupiima Antsuga enne patta jõudmist kinni ei pistaks, sest päris õige hapupiim on osa meie lapsepõlvest. Meil on rõõmsad hommikud, kui unisevõitu laps tuleb lehma lüpsva ema juurde, kassikauss peos ja annab hoolikalt oma kassipoegadele lüpsisooja vahutavat piima otse lehma kõrval. Seegi on osa meie lapsepõlvest, mis nüüd on jõudnud ringiga tagasi meie lasteni ja muutub nende lapsepõlvemälestuseks. Nad teavad, kuskohast ja mismoodi piim tuleb ja kuidas maitseb see piim, mis pole vabrikus osadeks lahutatud ja pärast jälle tehnoloogi suva järgi kokku pandud, vaid jõuab kõige hea ja paremaga OTSE lehmalt inimesele. Sellelt õnnelikult lehmalt, kes kõnnib karjamaal ja valib ise selle hea ja parema, millest piima teha.

Ja meil on ka vabadus tulla ja minna, külas käia ja reisida. Lüpsilehm ei seo meid kodu külge, sest Eedril  on vasikas Juta, kes lüpsab teda siis, kui mina seda parajasti ei tee. Kui ma tulen peale nädala kestnud lambafarmivisiitide maratoni koju, siis on vasikas jälle tublisti kosunud, lehma udar on kenasti tühi ja ma ei pea  muretsema udarapõletiku või asenduslüpsja leidmise pärast. Ja muidugi mitte vasika söötmise pärast. Kombinatsioon ammlehm-lüpsilehm on selle aastaga meie talus ära proovitud ja nüüd julgen seda teistelegi soovitada. Ma ei tea, kas see õnnestuks ka näiteks suurema toodanguga holsteini lehmaga või sootuks lihaveisega. Mina oskan rääkida ainult oma maavillasest maaveisest, kes selle topeltrolliga suurepäraselt hakkama saab.

(Meie kevadine karjalaskepäev Kadri karjalasketantsuga.)

Asi näeb välja nii. Lehm koos vasikaga elab koos parajasti kodus viibivate lammastega (kõige kindlam seltskond on sugujäärad, kes on alati kodus, aga praegu ka näiteks võõrutatud noored) lauda kõrval elektrikarjusega piiratud koplis. Õhtul heidab vasikas lammaste sekka magama (kahtlustan vahel, et ta peab ennast oma hoidjate hoole all lausa lambaks) ja lehm sätib ennast lootusrikkalt aiavärava lähedusse ootama. Mul tarvitseb ainult viljapang lauta panna ja lehm aiast tulema lasta ja tasapisi järgi kõndida, et vilja vitsutava lehma järel laudauks kinni panna. Kogu trikk. Hein ja vesi on tal öösel ees ja piimakonkurendist vasikas eemal hoitud. Hommikuks on udarasse kogunenud 5-7 liitrit piima, millest meie perele, maja ehitavatele töömeestele, suvekülalistele ja niisama läbi astujatele päevaks täiesti piisab. Päris tühjaks ma udarat lehma heaolu nimel ei lüpsagi, sest vasikas ootab õues, et ise sõõrutama hakata. Lehm saab hommikul vilja, loovutab oma piima ja läheb tagasi karjamaale vasika juurde, sisse lasen ta jälle õhtul, kui tahan järgmisel hommikul piima. Muidugi võiks soovi korral lehma lüpsta kaks korda päevas ja saada nii hulga rohkem piima. Meie Juta ongi väga paks ja rahulolev, sest joob ära umbes kaks korda nii palju piima kui meile jääb.

Miks ma sellest nii täpselt kirjutan, ikka selleks, et julgustada kõiki võimaluse korral ise lehma pidama. Lehmapidamine ei ole enam sõnnikulõhnaline orjus piimapuki ja looma ketitamisega, mis su terveks päevaks kinni paneb. See on valikuterohke meeldiv aseaine masendavale piimapakkide kojutassimisele, pakendipesemisele ja poepiimale üleüldse. Ja suures peres on piim kogu aeg kapist otsas. Või halvimal juhul - lastel puudub üleüldse harjumus piima juua. Miks siis mitte ühendada meeldiv kasulikuga ja ise lehma pidada. Mõnusaid helepruune isikupärase olemisega nudipäiseid maaveiseid leiab Eestimaal õnneks veel küll. Ja parimad ideed sünnivad selle lühikese meditatiivse aja jooksul, mil piim ämbrisse soriseb ja mäletseva lehma soe külg su põse kõrval rahuliku hingamise taktis liigub. Ainult lüpsikuid pole enam kusagilt saada :)

(Mind pole keegi veel lüpsmas pildistanud, sestap leidsin siia pildi meie tublist Manast, kes kevadel peale Juta sündi tahtis ka jälle üle hulga aastate lüpsmist proovida, aga kelle haiged käed paraku enam seda tööd ei kannata. Õnneks kasvab mulle abiväge hoopis mujalt juurde nagu Loo osavõtlikust olekust näha. Ja Hava hoidis sel ajal vasikat)

Ärgu maatõu lugupeetud hoidjad-arendajad peljaku, kindlasti ei propageeri ma maaveisest päriselt ammlehma tegemist. Püüan lihtsalt tema vastupidavusele ja universaalsusele toetudes anda lehmapidamisele Eestimaal uusi võimalusi. Piimalehma kasutamisel ammlehmana on just udara tervise seisukohalt tähelepanu vajavaid nüansse. Näiteks peab lehma kindlasti korrapäraselt lüpsma peale poegimist, kui väike vasikas veel ei jaksa kõiki veerandeid tühjaks imeda. Ja muidugi peab ka muul ajal kogu aeg jälgima, et vasikas oma "tööd" korralikult teeks. Näiteks sõi meie vasikas koos võõrutatud talledega ristikule siirdudes nii palju valgurikast ädalat, et piima enam palju sisse ei läinud ja siis oli mõne päeva jooksul vaja Eedrit ka õhtul lüpsta. Sellistel perioodidel pikalt kodust ära minna ei saa, see on tõsi. Aga muul ajal on elu lihtne. Näiteks oli väga tore viia lehm naabrite pulli juurde, vasikas kaasas. Panime lehmale pulmade puhul lehvi saba otsa ja lilled kõrva taha ja vantsisime lastega poolteist kilomeetrit Henno ja Kaidi karjaaeda (pikemal teel oleks kindlasti abiks hobusetreiler). Sedakorda Silveri karjast pärit punase anguse pulli juurde. Mitu päeva hoolitses vasikas ise piima eest ja mina olin lüpsmisest prii, aga paraku ka ilma piimata... Loodetavasti lisandub selle mesinädala tulemusena järgmisel aastal lisaks muudele lehmast saadavatel hüvedele meie karjamaale ka lihatõugu loom, kelle me tänulikult lihtsalt pärast ära sööme. Vägagi mahe ja muhe. Piimalehm kasvatab ju lihaveise vasika eriti kiirelt eriti ümmarguseks, ise nõtkelt veel samal ajal meie lapsed oma piimaga terveks ja tugevaks kasvatades.

Ja veel üks tähtis asi, mis mul ennist meelest läks - kevadel kasvatasid meie lapsed oma kaks lutitalle üles justnimelt Eedri piimaga. Me ei lisanud sinna mitte midagi, sest maatõugu lehma piim on väga rammus ja nii saime otse lehmalt lutipudelisse lüpstes  lambapiimale lähedase rasvasusega parajalt lüpsisooja kõhutäie. Talled sõid mõnuga ja kasvasid tublideks loomadeks. Ei piimapulbriga mässamist ega piimasoojendamist.

Niisugune armas viis siis Eestimaad oma kätega veel paremaks teha. Olgu veel öeldud, et maatõugu lehm sööb karjamaal mõnuga võsa ja neid taimi, mida lambad ehk välja praagivad. Ja ilus maa saab veel ilusamaks. Ja ei pea kurtma, kuidas poes toiduainete hinnad tõusevad, vaid võib kapist võtta täiesti ilma rahata purgi eriti head oma lehma piima. Jõudu tööle!

Liilia

Kommentaarid

Pärnisaare talu kirjutab 26. august 2011:

Tore kirjutis! Meie alustame natuke väiksemalt ja esialgu lüpsame kitse. Lambapidamine ja muud väiksemad loomad ka- jah just nagu lapsepõlves...>Loodetavasti lapsed kunagi ei heida ette, et nad on "linna võimalustest" ilma jäänud, sest enam tõelisemalt elada ei saa, kui maal...talus. Tervitab Marju

Liilia kirjutab 26. august 2011:

Täiesti nõus, elukvaliteet tõusis tohutult, kui me 2002 otsad Tallinnast lahti võtsime. Elukvaliteet siis alles tegelikult TEKKIS. Meil polnud sel hetkel muud kui maa siin Karulas. Söödis ja võsas maa. Isegi ühtki hoonet polnud. Ega ühtki lammast. Ega ühtki masinat peale iidvana tillukse VW Golfi. Üks kass oli. Ja kohutavalt julgust ja unistusi ja tegemise hoogu. Ja häid sõpru, et talguid korraldada. Ja külalislahke kogukond, kes meid omaks võttis ja appi tuli. Ei olnud puuga raha seljas. Oli suur tahtmine maale oma kodu rajada ja koha peal tootmine käima panna. Ettevõtlikkus ja julgus on põhilised. Ja head inimsuhted. Siis tuleb kõik muu. Maja pole meil siiani, alles ehitame, sest loomakasvatuse käivitamine oli esmatähtis. Meil on oma liha, oma kartul-porgand-piim. Puhas ümbrus ja privaatsus. Oma vaimustav töö. Ja me oleme väga rahul Kui vähegi võimalik, tehke ikkagi oma unistus teoks ja minge maale! see on suurepärane mõte. julgust ja pealehakkamist soovides Liilia

Liis kirjutab 25. august 2011:

Mõtlen sageli, et maal elades elu kvaliteet tõuseks. Samas ei näe ma maale kolides mingit võimalust ellujäämiseks, sest maal elamine ise on luksus, millele peab peale maksma, kui inimväärset elu soovida. See ei ole vaestele.

Lisa kommentaar »

joon
 
Teavitame
 
Kodulehe loomist rahastas EU LEADER programm
 
...

Loe edasi...

joon