header
           

Avaleht
joon
Meist
Inimesed
Hallimäe talu
Rõõmu talu
Ala-Mähkli talu
joon
Lambad
Dorper
Meriino
Lleyn
joon
Teenused
Pügamisteenus
Karjakonsultatsioonid
joon
Müük
Lambanahad
Titekaup
Lambad
Meriino lõng
Valge lõng
joon
Koolitused
Käsitöö ja villakoolitused
Lamba- ja kitsekasvatusalased koolitused
Loodusretked Karulas
joon
Karjatervis
Tekstid karjatervisest
Loengumaterjalid
joon
villanõukoda
villa omadused
pügamine ja sorteerimine
villa töötlemine
villatüübid
villalambad
joon
Kontaktid
joon
Uudiste arhiiv
2013
2012
2011
joon
© Maavillane 2011-2014
 
2012
sisujoon

Poegimisaeg on tähtis aeg,

Varakevad on lambatohtritel kiire aeg. Meie endi lambad hakkavad alles märtsi lõpus poegima (ja mina ka! :), aga praegu oleme ametis nendes farmides, kus poegimisaeg juba käimas. Poegimishalvatus, raske poegimine, abort, nõrgad lõpptiined uted, nõrgad talled, alajahtumine, tallede hülgamine, udara- ja emakapõletikud jne - need on paraku meie töö märksõnad ega pole mõeldud niigi väsinud lamburite traumeerimiseks. Näeme ka väga krapsakaid tallesid ja tublisid uttesid, aga põhiliselt on loomaarsti vaja ikka rasketes olukordades. Kuna Ants teeb rohkem praktilist tööd ja mina peaaegu et enam lamba juurde arusaadavatel põhjustel ei paindu, siis panustan teoreetilisse poolde. Olen juba mitmele inimesele lubanud kokku panna tarvikute nimekirja poegimisajaks ja proovin sellega siin nüüd avalikult algust teha. Kui juba asi käsile võetud, ehk siis jõuan ka personaalsete nimekirjadeni.

Kõigepealt tahan kõigile soovitada üle vaadata oma lõpptiinete lammaste söötmine. Eriti kriitiline on viimane tiinuskuu, kui loode kasvab väga kiiresti ja ute enda jõuvarud võivad kahaneda. Põhitähelepanu tuleks pöörata väga vanadele ja väga noortele uttedele (viimased kasvavad veel ise ja vajavad eraldi tugevat toitmist). Järske söödamuutusi teha muidugi ei tohiks, aga ratsiooni "tugevamaks" muuta saab tiinuse lõpus ka tasapisi. Ma ei väsi kordamast vana tõde - lõpptiine utt ei mahuta endale enam makku sellises koguses tavalist heina, et see tema suurenenud energiatarbe ära kataks. Ta vajab heina kõrvale kindlasti vilja või silo. Järsult neid ette anda ei tohiks, kui loom pole sellise söödaga harjunud, aga võiks tasapisi juurde anda kuni ratsioon on energiarikas. Ideaalne on kvaliteetne silo vabalt ees koos heina söömise võimalusega. Sel juhul jääb ära tülikas viljasöötmine, mis tahes-tahtmata põhjustab tiinete uttede tõuklemist ja trügimist. Vilja pole korraliku silo juurde vaja. Küll aga heina juurde, kui see on põhisööt.

Meie Rõõmu talu uted on jagatud praegu vastavalt ultrahelitulemusele - tiined loomad saavad paremat ja toitainerikkamat silo (nt ädalasilo, millest omakorda kõige paremad kultuursilo rullid on pandud eraldi viimaseks pooleks kuuks ja poegimisjärgseks perioodiks), mittetiined mahukamat ja vähemtoitvamat, sööta, kus domineerib hein ja kõrrelisem silo. Vilja meie loomad ei saa, sest me näeme kõvasti vaeva eelkõige hea silo tegemisega ja oleme söötmistulemusega rahul. Mineraalne lisasööt on manustatud püsiboolidena otse lammaste makku, kus see siis parajal määral organismi imendub. Niisiis pole meil kasutusel mikroelementide kausse ega muud taolist. Heinale ja silole lisaks saavad loomad ette soola. Ja muidugi vett.

Kõige mõistlikum oleks lambad ikkagi toitumuse suhtes oma käega üle katsuda, lihtsalt eemalt vaadates tunduvad kõik villased uted prisked ja see võib olla petlik. Nimmepiirkonnast katsudes saab kõige paremini aru, kui kõhnunud utel lülijätked teravalt turritavad. Heas toitumuses ute selg on nimmepiirkonnas sile või ainult kergelt lohus. Kõhn utt võib tiinuse lõpul energiapuudusest väga nõrgaks jääda, mis on ohtlik nii utele kui talledele. Kohale tulnud loomaarst saab enne poegimist pikali jäänud utte aidata hetkeks kaltsiumi või glükoosiga, aga kehva toitumust see ei korva. Kurtumusest on tingitud ka piimapuudus peale poegimist, nõrgad talled jne. Koos oma loomaarstiga saate paika panna ka parasiiditõrje plaani tiinuse ajaks. Kui järgida ravimi juhendit ja uttesid rahulikult käsitseda, siis pole karta tiinuste katkemist. Levinumate antihelmintikumide ivermektiini ja albendasooli kasutamine on tiinuse ajal lubatud (NB! albendasooli pole lubatud kasutada tiinuse esimesel kolmandikul). Mingil juhul ei tohiks kasutada teadmata päritoluga "pulbreid, mida keegi tuttav kusagilt odavalt sai".

Ka ei tasu kogu karja lihtsalt tuimalt ja regulaarselt läbi "tõrjuda". Aluseks võiks ikkagi olla looma kehakonditsioon ja/või roojaproovide uurimine.

Vahetult enne poegimist võiks lambad ära pügada, nii harjumatult kui see ka ei kõla. (Muidugi kui temperatuur lubab). Oleme juba aastaid seda oma karjas praktiseerinud ja poegimisajal on loomi jälgida väga lihtne - kohe on näha, kas tall imeb, kas leiab nisa üles ega ime mingit sõnnikutuusti. Ja talled tõepoolest leiavadki palju kergemini nisa üles. Talv läbi sõnnikut kogunud pika sabaga ja paksude "pükstega" pügamata utel on tagakehapiirkond veel eriliselt kole, kus tall peab midagi söödavat leidma. Pügatud ute tagakehal ja udaral on kohe näha nõre või veri, samuti on udar hästi jälgitav põletiku suhtes. Lisaks tunnevad uted ennast kevadpäikeses oluliselt paremini kui neil pole hiigelkasukat seljas.

Tarvikuteni pole ma veel jõudnudki, aga eks kõigepealt tulebki ära rääkida see, mis kõige rohkem hingel on. Tarvikutest siis "järgmises seerias". Seniks kõigile jaksu ja vastupidavust.

Liilia

Peale ultraheli on veidi aega dieedil hoitud uttedel (tühjema maoga näeb loodet paremini) hea isu ja kirsil tordi peal on oht saada ära söödud. Jutid seljal on märkimisspreist.

Kommentaarid

Liilia kirjutab 13. märts 2012:

Aitäh, Piret! Olen ise ka vaimustatud, aga lõpptiinus on veidi kohmakas ja naljakas seisund nagu ikka :))

Piret kirjutab 3. märts 2012:

Vaimustavad uudised! Palju õnne Liilia!

Lisa kommentaar »

joon
 
Teavitame
 
Kodulehe loomist rahastas EU LEADER programm
 
...

Loe edasi...

joon