header
           

Avaleht
joon
Meist
Avatud talud 2017
MTÜ Maavillane
Inimesed
Rõõmu talu
Hallimäe talu
Ala-Mähkli talu
joon
Lambad
Dorper
Meriino
Lleyn
joon
Teenused
Viltimisteenus
Pügamisteenus
Karjakonsultatsioonid
joon
Müük
Lambanahad
Titekaup
Vildid
Lambad
Meriino lõng
Valge lõng
joon
Koolitused
Käsitöö ja villakoolitused
Lamba- ja kitsekasvatusalased koolitused
Loodusretked Karulas
joon
Karjatervis
Tekstid karjatervisest
Loengumaterjalid
joon
kasulikku
villavabrikud
pügajad
lambakasvatajad
parkalid
köösneritööd
joon
villanõukoda
villa omadused
pügamine ja sorteerimine
villa töötlemine
villatüübid
villalambad
joon
Kontaktid
joon
Uudiste arhiiv
2013
2012
2011
joon
© Maavillane 2011-2014
 
2012
sisujoon

Muinasjutulist aastavahetust kõigile!
Postitaja 27. detsember 2012

Mida teie teeksite , kui hommikul jookseb teile laudast vastu ähmis päkats?

Teine taat on tõenäoliselt nahka pistetud?

Tuleb saata lapsed asja uurima, sest

nemad oskavad loomade keelt

ja tunnevad ilmamärke.

Ja siis saab selgeks, et kõik on korras ja päkats oli lihtsalt teel koos teiste lammastega õue aastalõpupiknikule.

ja kutsikad alles õpivad nende karja tungijaid korrale kutsuma - esialgu harjutavad aksessuaaridega.

Millise pööripäevamuinasloo teie endi lapsed ja loomad teile tänavu jutustasid? Märkasite?

Liilia ja muud Maavillased

 

Inimesi Maavillased ka ei karda!
Postitaja 3. detsember 2012

Olli villajutule täienduseks sätin siia üles pildi tema kallist kaasast Matsist, kes parajasti ka villast räägib. Täpsemalt meie meriinode villast Mooste Mõisas Põlvamaal.

Seal toimus läinud nädalavahetusel lambakasvatajate talveseminar. Pool kolmest seminaripäevast oli Maavillaste sisustada. Kõnelesime Olli, Liliani ja Matsiga villaloomadest, villa töötlemisest, villa omadustest jms. Maarja sidus päeva tervikuks küsimusega, miks ei kasuta eesti tekstiilikunstnikud kodumaist villa. Mulle väga meeldis villa kasutamise ja kasumlikkuse üle tekkinud diskussioon lamburite seas auditooriumis. Koorus välja palju põnevaid ideid kuni marjade multsimiseni villaga. Päeva teisel poolel kuulasime Kristina Rajando ülihuvitavat nahatöötlemise loengut koos kodust parkimist tutvustava filmiga. Maavillase naised leidsid õhtul hädavaevu tee läbi tuisu koju, aga mehed olid Moostes ka teistel päevadel, kus jutuks lihatootmine, tõuaretus ja lambafarmi majandamine. Parimal juhul kirjutab näiteks Ants, kui Maavillastest kõige rohkem seminariga toimetanud inimene, pikemalt. Aga igaks juhul näpsan siia tema käega teisel päeval tehtud foto meie fotokast

Liilia

Maavillased külma ei karda!
Postitaja 3. detsember 2012

 Talv on viimaks selgroo olemasolu  ilmutanud ja hilissügisese muda valge lumevaibaga katnud. Sellega on möödas ka pikad  tubased tusatunnid, sest valge aeg veedetakse väljas - on olemas kelgumägi, avatud on Endli-nimeline (st Endli rajatud) suusarada ja muidugi saab veel lumehangedesse kaevata koopaid! Lusti kui palju!

Ja et väljas külm ei hakkaks, siis on maavillased end soojustanud lambavillaga:) Siinmail soojendavad käsi villased käpikud ja varbaid triibulised villasokid. Pähe topime villamütsi ja jope alla vesti või kampsuni ning tõepoolest - külm juba ei hakka! Külmakartlikumad (või siis lambavilla erilised austajad) isegi magavad villaste viltide ja lambanahkade vahel. 

Aga miks lambavill ikkagi on nii soe ja mõnus? Lambavill seob õhku, niiskust ja on sealjuures hingav materjal. Villakiudude vahel olev õhk soojeneb villase eseme kandmisel (puudutamisel) ja seetõttu ongi villa sees soe olla. Laste villaste kinnaste küljes näeb sageli tilpnemas väikesi lumekuulikesi, kui aga käsi käpikust välja võtta, siis on see mõnus ja soe - õhk villakiudude vahel on soe, hoides soojas ka käed. Hämmastav on villase eseme omadus soojust hoida ka niiskena või isegi täiesti märjana (tõsi, seda viimast küll mitte väga pikalt) - niisked kindad hoiavad käsi ikkagi soojana ning jalg märja kummiku sees on samuti soe, kui villasokk kindlalt jalas. Villase eseme nn hingamine tähendab, et mingil määral õhk materjalis liigub-vahetub, viies liigset niiskust kehast eemale, villase pinnale, kus niiskus aurustub. Seega riietudes ilmale (ja oma toimetustele) vastavalt, ei hakka keha villast kandes higistama. Muidugi on villase kampsuniga võimalik nahk märjaks/keha higiseks saada kui villase kampsuni peal kilejopet kanda või siis paksus kampsunis Tartu maratoniks treenides:)

Eelistades lambavillast,

Olivia

P.S. Viimaseid päevi on Tartu maratoni pääsmed odavamad! 

Maailma uusim suitsusaun 17.11
Postitaja Mats Meriste 18. november 2012

 No mõned pildid siis ikka sunast kah - muidu saun kitsepildiga... (vt eelmine postitus)

hakkab looma...

kuusk sarikas ja akengi ees...

ja siin on ta juba pärast avaleili..

seest kah

Kerisel tuleb pada tibake tõsta (läheb koledasti keema) ja neid va kive peaks vist kah seljatäie juurde panema (eile käis saunas 33 inimest ja leil sai ikka lõpuks otsa - häbene silmad peast:).

 

mats 

puhas ja pestud

Sann om iks laadust üle!
Postitaja 18. november 2012

 

Alustasin eile oma Hannoveri loomakasvatusmessi muljete heietamist siin päevaraamatus, aga siis tuli hoopis olulisem sündmus vahele:

HALLIMÄELASTEL OLI EILE PIDULIK ESIMENE LEIL!

Ja üks klants euroaur küll praegu selle Karula ehtsa sannasavu vastu ei saa.  Hallimäe rahva südameverest ja kogukonna vaimustunud abirammust sündinud suitsusann oli eile õhtul küll maailmas kõige uuem, see on kindel.  Messe on on maailmas igal aastal  sadu, sedasorti vahtseid suitsusannasid saab aastas ehk heal juhul kahe käe sõrmede jagu  kokku. Niipalju pime oli juba muidugi, et pilti me ülerahvastatud sannaõhtust ei saanud, aga mälupilt sai seda uhkem. Hele laastukatus säras pärast pilkases sügisöös kui majakas, kui läksin ilma lambita sanna mant uma kaussi är tuuma.  Hing ja ihu said puhtaks ja pärast hääde sõpradega supipaja juures ilm ka ära parandatud.

Küll jõuab ka Hannoveri Eurotierist kirjutada kui sannavaimustus üle. Täna lubati jälle kütta. Täiega. Ehk siis saab pilti kah.

JUMAL SEKKA!

Lill

Peenikest peret
Postitaja 11. november 2012

Meil on aiva titeuudiseid, küll lapsi, lambatallesid, vasikaid või kutsikaid. Sedakorda siis jälle kutsikaid. Meel on pildile tunginud omast initsiatiivist, aga samas hea ka  mõõtkava mõttes, nagu dinosaurus autobusside kõrval või kuidas omaaegsetes õpikutes neid suurusi võrreldigi.

Meie kesk-aasialase Leili aastatagune pesakond on ennast nii meie kui teiste lambakarjades sajaprotsendiliselt õigustanud (kõik üheksa kutsikat eelmisest pesakonnast läksid lambakarjadesse valvama ja on selle tööga hästi hakkama saanud). Aga hundid ei jäta - targad ja julged kiskjad on ära õppinud, et üks koer ei saa olla korraga igas suure karjamaa servas. Seega pidi Leili uued kastanid tulest välja tooma. Tähendab sõitma Antsuga Porkunisse ja abielluma uuesti Oruveski õilsast komondorisoost Bobiga. Aitäh Matthewle ja Reenale kannatliku meele eest noorpaari võõrustamisel! Trügiv ja niutsuv tulemus, mida Antsu terav silm ultraheliekraanilt seletas,  on sama võluv kui eelmisel aastal, aga Leili tumedat geeni on tänavu rohkem.

Kutsikaid on sedakorda 12. Siit jagub meile endile üheks-kaheks lisakutsikaks Nessi kõrvale ja eelmise pesakonna kutsikaomanikele, kes järgmist soovisid. Ja jääb ülegi. Kahte samaealist on raske lambakarja sees kasvatada, kõige mugavam on kutsikaid järjest vanemale koerale kõrvale panna kuni piisav arv käes. Aga möödunud aasta näitab, et kanged saarlased on suutnud imeväärselt hakkama saada ka kahe samaealisega. Mõistke-mõistke, kes neist järgmisel pildil on Leili kutsikas.

Tahan siinkohal tervitada kõiki meie eelmiste kutsikate omanikke (ja kõiki teisi karjavalvekoertega lambureid) ja väljendada imetlust teie järjekindla töö suhtes noorte koertega, kellest kõigist on saanud karjavalvurid. Meie alustasime tööd oma laudas, pannes kutsikad paarinädalaselt lammaste juurde elama ja kasvatades neid inimesest eemal karja külge. Aga suurem ja raskem töö oli kindlasti teie kanda - noore koera ohjamine uue kodu karjamaadel,  kus pubekaohtu kutsikad vahel tallesid ringi kihutasid, üle aedade hüppasid või vanade lammastega norisid. Küllap on olnud ka juhtumeid, kus hellasüdameline mööduja tahab koera karjamaalt ära inimeste juurde tuua või lapsed kipuvad lammaste juurde koera üleliia nunnutama. Kasvuraskused käivad asja juurde ja mul on väga hea meel, et  iidset karjakaitsjageeni on tänapäeva Eestimaal kannatlikult ja asjalikult väärindatud. Kui juba laste mõõtkavadeks kasutamiseks läks, siis panen siia juurde ka suvise pildi aasta tagasi sündinud Nessist meie karjas. Loo söödab seal kõrval meie Lambit.

, 

Nessi kasvas tasakaalukaks tugeva valveinstinktiga koeraks, kellel on ema ja isa karvastiku kombinatsioon - mitte komondori pikk ega Leili lühike. Ideaalne karvapikkus aasta ringi õues elavale koerale. Suvi läbi liikus ta koos lammastega ühelt karjamaalt teisele. Ta on pidanud üle elama mitu-mitu hundirünnakut, juba on välja kujunenud klassikaline karjakaitsja positsioon - ohu korral ajab ta karja kokku ja jääb ise haukudes karja ja ohu vahele. Olin sellisele paigutusele korduvalt tunnistajaks, sest olin mitu ööd koos karjaga väljas, kui hundimurdmisaeg oli haripunktis. Päeval lamas ta kõrgemal kohal, kust kogu karjamaa hästi kätte paistis ja ööbis lammaste laagrikohas tihedalt loomade juures.  Järgmisel aastal on ta täiskasvanu, kes suudab ennast väikese õe või venna toel täielikult kehtestada. Ehk siis hakkab huntide ülemvõim siinkandis lõpuks lagunema. Sama soovin kõigile, kes oma koera ja lammaste pärast muretsedes suvel igal hommikul kerge hingevärinaga karjamaale läksid - kas rongad tiirlevad...  Hundi koht ja toidulaud jäägu metsa. Karjavalvekoera karmid vihjed aitavad identiteedikriisis kiskjal ehk oma mina uuesti üles leida.

Liilia

Maavillased tulevad pealinna
Postitaja 5. november 2012

 

Lambad jäetakse küll esialgu koju värsket õhku ja paremat ninaesist nautima, kuid kõike head paremat, mida lambalt saada võib, võetakse kaasa:) Et siis Mardilaadal näeme!

Olivia

P.S. 8-11.novembril Saku Suurhallis

Lumesadu
Postitaja Mats Meriste 25. oktoober 2012

 kell 17.45 hakkasid sademed muutuma tahkemaks

kell 19.21 oli püsti esimene lumememm (hasartsed lapsed pidid selle valmistamiseks küll kokku kraapima pea kõik allalangenud helbed...).

Paistab, et sellega saab ka sügisene lambapügamine läbi...

 

TERE TALI!!! või mistahes ilmingud talve lähenemisest. 

 

Koos külmemate ilmade saabumisega on viltimismasin kah uhkesti tööle hakanud ja kõiksuguseid vildipalakaid muudkui kuhjub. Juba on osavnäpud asunud neid ka hakkkima ja vildi+villatooteid valmistama - on ju kohe-kohe algamas kibe laadahooaeg! Kes suurde linna lambanahku või mõnda erilisemat vildipalakat soovib siis andke aga teada - teeme selle valmis ja toome linna kätte.

 

mats

maavillase ikka veel ilma pildimasinateta...

Koerad ja lambad
Postitaja 15. oktoober 2012

Tore sügisene aeg on. Vihm on kaevu vett täis litsunud. Loomad on ärevad. Linnud lendavad hoopiski minema. Pilte siia juttu ei tule, sest pildimasin on meie teadmata jalutamas. Võib-olla ka lõunasse lennanud?

Karjakoerad tegid jällegi laiul tööd. Ilm rikastas meid täiesti uudse kogemusega. Kolm päeva päikest ja ei tibagi vihma? Tulime koju ja ka üks jäär oli ennatlikult tööle asunud, ennatlikult karjuste arvates. Jahutasime selle usinuse ruttu. Nüüd on ta jälle sõpradega kuivas põhus kannatamas ja ootamas omaniku õiget aega.

Sel aastal on tore loomamüügiaasta. Palju nooruttesid läks uutesse kodudesse omanikke rõõmustama. Hea on ka meie meel, et lambureid juurde tekib ja meie loomad hea kodu saavad.

Lihalooma müük oli sel aastal edukas. Esimest korda paljude aastate jooksul oli teada, millal ja kui palju neid müüa saab. Kõik toimus kokkulepitult ja tõesti asusid loomad õigel päeval teele. Selle eest peab tänulik olema Lamba- ja Kitsekasvatajate Seltsi kaudu toimunud ühismüügile. Tahan kiita kõiki müüjaid, ostjaid ja organiseerijaid. Väikeste tagasilöökidega ikkagi üllatavalt tubli ühistöö. Ja muidugi suured tänud seltsi veel väsimatule esimehele. Loodame tuleval aastal selle ürituse jätkumist ja parenemist-paisumist.

Sugujäärad sõidavad ka üle Eesti. Matsiga arutasime, et peaks ikka ilusa müügilehe tegema, aga tundub, et enne saavad loomad müüdud. Mõned dorperi ristandid ongi veel jäänud ja Rõõmu talul sel aastal meriinosid müüa pole. Tundub, et dorperi veri levib Eesti lambakarjades edukalt. Ootame kõigilt kasutajatelt asjalikku tagasisidet. Paljud on meid juba ka oma kogemustest teavitanud ja sellest on hulga kasu.

Hetkel on meil kuue erineva põlvnemisega dorperijäära verd karjas. Viis nendest jääradest asuvad ka sel sügisel tööle.Lisaks on Eestisse jõudnud kolm uut dorperijäära, kõik Lätist. Üks neist on valge peaga dorper ja kaks mustapealist. Ühe mustapealise kodu on Otepää lähedal, teisel Raplamaal ja valgepealine elab Sulbis. Kel huvi, saab neid kindlasti sinna uudistama minna ja ka tuleval kevadel tallesid vaatama.

Ja kõige olulisem uudis täna õhtust. Võtsin väsinud käel ultraheliaparaadi ning uurisime meie karjavavekoerte ema - Leilit. Leili kõht podiseb uuest portsust kutsikatest! Loodame, et kõik laabub kenasti ja jaanuaris lähevad karjadesse uued kiskjatõrjujajahakatised. Mitmetel on kodu juba ootamas - häid uudiseid ja ootamisekannatust teile.

Ants

Mida KALLED vahepeal teinud on
Postitaja 11. oktoober 2012

Oleme tänavu vähe kirjutanud karjaAJAJAkoertest, selle asemel oleme väga palju nendega tööd teinud. Ja peale tööd pole jaksu enam kirjutada....

Kui eelmisel aastal oli mõnel üksikul meie karjanõustamisretkedest lusti pärast koerad kaasas, siis tänavu on koerad alati autos kaasas juba täiesti puhtpraktilistel kaalutlustel. Mõnes kohas on vaja abi lammaste kokkuajamisel, vahel lipsab mõni loom aedikust välja ja vaja kätte saada (pildil on näha, kuidas mõlemad koerad seiravad üht putku pannud looma, pilgud vasakul), vahel vaja tabada karjamaalt haigestunud lammas jne. Lisaks on olnud Eesti lamburitel olnud edukas lambamüügiaasta ja KALLED (nagu on nüüdseks välja kujunenud meie borderkollide koondnimetus) on palutud paljudesse kohtadesse appi loomi sorteerima ja auto peale ajama. Reisime koertega üle Eesti - Tõstamaa laidudest setumaale ja Põhja-Eesti suurte karjade kaudu Hiiumaale (homme oleme nimelt jälle imelisel lambakogumisretkel laidudel). Ka Veli (meie Kalle poolteist aastat noorem täisvend) on nüüd täisohaga koera eest väkjas ja saab juba ise hakkama. Täppistöödel, kus loomi on vaja meeterhaaval väravatest läbi nihutada või sorteerida, eelistame küll veel Kalle filigraansust, aga Veli kutsikalik tormamine on vaibumas ja enam ei vaidle me Antsuga erinevatesse farmidesse sõites, kumb kumma koera võtab - mõlematega saab juba hakkama.

Septembris oli Jaani talus väga hea karjakoerakoolitus belgia koolitajaga, kes andis hulga uusi mõtteid. Oma igapäevatöö erinevates karjades annab samuti iga päev uusi kogemusi. Õpime pidevalt koos koertega.

Liilia

Mine metsa!
Postitaja 17. september 2012

Ja võta seenekorv ka kaasa. Sest seenemetsas - just sellises ilusas, kus on palju valgust ja sammalt-samblikke ja kõrgeid mände - kasvab sel aastal kohe eriti palju verkjaid vöödikuid. Süüa need seened ei sünni ja välja näevad kah sellised nagu nn sitaseened ikka, aga seeeest (milline sõna!) milline värv!! Kübarast punast, jalgadest oraanzi, kusjuures valguskindlus on täitsa hea:)

Eile tegin katse: vähem kui tunni ajaga õnnestus mul koos perega korjata 4kg värviseeni! Selguse mõttes olgu öeldud, et korjel osalesime mina ja Mats (ehk siis täiskasvanud:) ja Endel (7a) ja Õie (5a). Kui palju sellest kogusest värvitud lõnga saan, seda annan teada lähipäevil, kui mul just meelest ei lähe. Nii et siis kohtume metsas!

Olivia

P.S Lubasin öelda, palju lõnga sain värvitud. 1,5kg seeni = 600g lõnga, millest 200g tumetellispunane ja 400g lahjem tellispunane. 

 

Suvekadu
Postitaja 12. september 2012

Mi naar om kampsunin käkkus

mi kaitsjais om villasokk

makkõ om sükküsõ maa

ubinid potsatas murro

kõllane om õdak

ja kõllane om kõiv

esi ummamuudu

õgaüts pakkõ külmä iist

laskõnu viil kõrra valla

tandsinu perätü rikkas

suvi, mis är om peetüs

härmalanga tuuli veetüs

 

hääd suvvõlõppu

Ants

Sügisesest pügamisest
Postitaja Mats Meriste 11. september 2012

 Terve suve olen olnud maavillase lehelt eemal - kuna fotokas on katki ja uut pole ostnud, siis on ka virtuaal uudiste edastamise kuidagi piinlik - ei ole pilti lisada. Ega ole nüüdki...

Siiski - töö tahab tegemist.

Kätte on jõudnud sügisene lammaste pügamise aeg ja kuna telefonitsi on hulga küsimisi, siis peaks miskit ikka ka veebi kirjutama. Proovin siis olulisema siia kirja saada.

I Kõiki lambaid sügiseti pügama ei pea. Pügamist tahavad vaid need lambad, kellel villakasv on nii kiire, et kevadeks on kiu pikkus juba 10 cm ja enamgi. Sellist villa mei maa villavabbrikud töödelda reeglina ei taha ja ei suuda. Lisaks läheb vill tihti ka nii pulsti ja tokerdama, et vaid kevadeti pügades tuleb kogu villak lihtsalt ära visata. Lisaks sellele võiks sügisel pügada ära ka maalammaste (ja sarnaste kiire villakasvuga lammaste) noored jäärtalled, kellel mihklipäev tulemas. Selline pügamine võimaldab kuu aega pärast pügamist nülgida noorelt jääralt kena naha, mida parkalid oskavad ehk väärindada. Kui vill jääb nahal üle 5 cm pikk, siis enamus parkaleid pügab selle maha ja tulemuseks on üsna näotud nahad (siiski on õnneks ka parkaleid kes pika villaga hakkama saavad).

Osades karjades pügataksegi lambaid vaid sügiseti - kui poegimine on talvel ja vahetult enne seda lammast pügada ei saa/ei taha, siis saab sügisese pügamisega tulevasele emale natuke mõistlikuma soengu selga ning talled ei pea udarat paksust villast taga otsima. Selline pügamise ajastus sobib hästi soojemates lautades olevatele lammastele kelle poegimisaeg on detsember - veebruar.

Kohati pügatakse sügiseti eesmärgiga lammaste ainevahetust kiirendada. Kui lambal sügisel vill ära lõigata, siis hakkab lammas rohkem sööma, tema ainevahetus kiireneb ja seetõttu ta ka kosub kiiremini. 

II Sügisel pügatud vill on kvaliteetsem ja parem kevadisest. Käsitöölised hindavad suvel kasvanud villa rohkem kui talvist, see on puhtam ja ilusam. Seetõttu on igati mõistlik neil, kes oma lammaste villa väärindada tahavad sügispügu ikka ette võtta. Seda enam, et kiire villakasvuga lammastel on villak vaid kord aastas pügades kevadeks oma väärtuse pea täielikult minetanud ning sobib vaid multsiks maasikatele... Eriti hea villa saab maalammaste talledelt nende esimesel sügisesel pügul - kes seda uduvilla katsunud ja sellest tehtut kandnud on see teab. 

III Sügisel pügatud lammastel ei hakka külm. Hea oleks lambad pügada septembris või oktoobri esimesel poolel. Kellel lambad pärast pügu kohe lauta jäävad võib pügada ka hiljem. Vahetult pärast pügamist on hea kui loomad saavad minna tuule ja vihma eest varju - kui lammas tunneb, et tal on külm, siis ta ka varju ronib. Juba nädala või kahega on lambal piisavalt villa juurde kasvanud, et ka mõõdukast külmast üle olla. Kui pügamine jääb hiljaks, siis on võimalik kasutada ka nn talveterasid - pügamismasinale pannakse spetsiaalsed terad, mis jätavad lambale rohkkem villa selga. Nii ei jää kasukas liiga õhuke.

Pügamiseplats ootab:)  See, et 12V masinaga saab pügada otse auto akult on mõnus - väiksemates karjades ei ole enam vaja juhtmeid vedada. 

Üks häda on minul ja lambaomanikel selle sügisese pügamisega veel - raha... Sügisel lähevad pügamisse reeglina väikesed, peamiselt maalammaste karjad - sõitmist on palju ja pügamist vähem. Seetõttu oleks mõistlik ühe piirkonna lambakasvatajatel kopereeruda ja pügamine samale ajale ajastada - nii saaks mina ühe sõiduga palju lambaid pügatud ja karjaomanikud saaksid sõidukulud jagada - rõõmu mõlemale poolele. Kuna alati ei teata kõiki, siis võiks oma soovist püggamisteenuse järele varakult teada anda - ma saan ka ise grupeerida ühe kandi karjad samale päevale. Mul on plaanis vast tuleval nädalal teha üks pügamispäev Kagu-Eesti Idarajoonides (Karulast vaadates), Haanimaal ja Setomaal,  sellesse reisi mahuks veel mitu peatuspunkti ja pöetavat karja - andke aga märku - hoiab hulga transpordikulusid kokku!

mats

pügaja

 

Võõrutamised võõrutatud
Postitaja 25. august 2012

Nagu pildilt näha läksid poisid ülekäte ja batuut oli neil üks süütumaid meelelahutusi. Igale poole otsa ronimine on neil teadagi veres. Initsiatiiv saab alati karistatud ja nüüdseks on nad juba pea kuu oma emade ja õdede juurest ära. Veidi hiljem võõrutasime ka nooruted ja nüüd saavad vanad uted paarituseni kosuda. Noored kolisid ristikuädalale ja paisuvad tublisti. (Pildid on veidi varasemast ajast)

Suvel võib võõrutatud nooruted ja noorjäärad veel ühes karjas hoida, sest kuigi noorjäärad on juba hoos, ei indle kevadised uted veel enne sügist ja ühte noorloomakarja on lihtsam pidada ja parematele karjamaadele liigutada. Nagunii on lisaks eraldi vanade uttede kari ja vanade jäärade kari.

Võõrutamine on noorloomale suur stress ja vaja on eriti hoolikat söötmist. Tõenäoliselt näitab roojaproov ka plahvatuslikult suurenenud parasiidihulka, sest tugev stress nõrgestab organismi vastupanuvõimet.  Niisiis mitte liiga järsud muutused söötmises (näiteks ei tohi kohe koos piimalt mahavõtmisega alustada jõusöödaga, sest seda on seedimisele korraga liiga palju, pigem alustada enne või pärast võõrutamist), näidustatud parasiiditõrje ja loomulikult pidev tervisliku seisundi jälgimine. Siis ei teki võõrutatud tallede kasvus tagasilööki.

Meie noorloomadest on paljud juba rännanud üle Eesti laiali, aga sugujäärasid on veel piisavalt. Pildil on koos külla tulnud Tormiga mullused ja tänavused jäärad ja välimiku dorperipärasus on pooleverelistel ja puhtamatõulistel juba selgelt eristatav.

 

.

Igatahes oleme tänavu pööranud erinevate loomagruppide pidamisele senisest rohkem tähelepanu ja loodame, et see kajastub tiinestumises ja noorte juurdekasvus.

 

Iseküsimus muidugi, kas pilsner kõigile meeldib...
 

Liilia

 

Sapiseep teeb imet
Postitaja 18. august 2012

Täna sain armsa telefonikõne Setumaalt - sapiseep oli teinud imet ja nädalataguse mustikakisselli jäljed valgelt kleidilt olla kadunud. Mitte, et ma ise ei teaks, et sapiseebist ikka abi on, aga tore kui tagasisidet tuleb. Oma kolme jõnglase riided hoian ma plekivabad ikka ainult sapiseebi abil. Aukude vastu sapiseep kahjuks ei aita:)

Muuhulgas tahtsin anda teada, et see ei olnud viimane tükk sapiseepi. Kuna mustikaid veel metsas jagub, siis kellel seepi vaja, andke teada.

Oma sapiseebid keedame lambrasvast ja -sapist nagu lambakasvatajatele kohane.

Jätkuvat mustikaaega,

Lilian

Karulas on ilus
Postitaja 7. august 2012

Aga maavillased lähevad vahelduseks hoopis pealinna tänavatele patseerima. Ehk siis 10.-11. augustil oleme Tallinna raekoja platsil koos kõigi oma villade-, seepide- ja nahkadega. 

Olivia

 

Suves on asju
Postitaja 13. juuli 2012

Nende eelmise postituse kenade loomadega oli asi lihtne. Tõepoolest sorteerisime lambaid, tõepoolest tegime parasiiditõrjet ja samas ka ravi tänavusuvise ilmastikuga seotud hädadele - lammaste lonkamine ja villata nahalaigud (soe ja pidevalt niiske ilmastik on soodus ümbritsevas keskkonnas leiduvatele bakteritele ja niiskes soojuses hauduv kasukas ahvatleb kärbseid). Vihma sadas, kokku aetud loomad sõtkusid aediku vedelaks sõnnikumereks, pidutuju polnud kaugeltki...

Ja siis sõitis õuele auto, välja kargasid just niisugused diskohilpudes tüdrukud (meie maavillased, kes tavaliselt mugavalt ja praktiliselt töö- või matkariietes!), vedasid kõlarijuhtmed, katsid laua ja tantsisid minu rõõmuks lambaaia vedelas lögas puuritantsu. Kõik kokku oli nii pööraselt naljakas ja turgutav, et tuli tahtmine sünnipäeva pidada. Aitäh!

Aga nüüd on juuli, võõrutamine käsil, esimese portsu noori jäärasid oleme juba välja korjanud ja tahaks oma rõõmu nende kena jõudluse üle jagada.

Oleme oma loomadega ja konsulentidena homme 14.juulil Sännas Võru Taluliidu põllumeeste päeval.

Teisipäeval, 17.juulil on söötmiskoolitus Märjal (www.lammas.ee).

21.ja 22.juuli oleme samuti loomadega Läti lambakasvatajate päeval.

Ja siis jälle loomadega 4.augustil Kurgjal kõikide toredate inimestega kokku saamas.

Nii palju lammastest, diskotüdrukud kirjutavad ehk käsitööpoolest lisaks.

Liilia

 

Kehakonditsioon on määrav
Postitaja 29. juuni 2012

Eile siis sorteerisimegi parimad suguloomad välja

ja andsime parema ninaesise ette. Kõhnemad said parasiiditõrje. .

Aitäh kõigile, kes aitasid karja heaolu tagada!

Liilia (38)

Karjavalvekoer ja varasuvi ehk tallede ja koeraga on kõik hästi
Postitaja 12. juuni 2012

 

Nessi on sündinud parimal võimalikul ajal - hilissügisel - on saanud kasvada tormilisel kutsikakevadel koos uttedega, talledega ja talledega kokku. On saanud liikuda koos erinevate lambagruppidega karjamaalt karjamaale (väga oluline selleks, et ära hoida koera kinnistumist ühele kohale, kui näiteks kogu kutsikaiga möödub ühes kohas või koguni ainult laudas).

See on olnud väga dünaamiline aeg - palju võita ja kaotada. Võita siis, kui pidevalt koera kasvamist karjamaal jälgida ja vigu korrigeerida. Kaotada siis, kui lasta noorel koeral ise teha reeglid ja luua vildakad suhted karjaga. Oleme Nessi pärast nüüd juba julgemad ja koer koos lammastega on nüüd kaugemal karjamaal, aknast tema toimetamist enam ei näe. Elektroonilist kaelarihma, mis meil maavillastel igaks juhuks Hallimäe Piiu ja meie Nessi õpetamiseks varutud oli, eriti tarvis ei läinudki, piisas käskudest-keeldudest. Paar katset tallede kõrvu nätsutada päädis karistusega ja nüüd suhtub koer kõige nõrgemassegi talle aupakliku hoolitsusega. See on tema kari.

.

Nüüd käin korra päevas karja vaatamas ja Nessit toitmas. Toitmiskohad on iga kord erinevad, et ei kujuneks kindlat "lõvikaljut", mida hoida ja valvata, aga alati lammaste juures, et oleks selge - hüved ainult koos lammastega. Mitte aia ääres, et ei tekiks kommet aia ääres inimest oodata. Muidugi tuleb toitmise ajal ikka hoolega lambaid eemal hoida, et koer ei asuks nende vastu kaitsepositsioonile. Lammaste hulgas on alati neid, kes sööks koera kausist ära kõik - koeratoidukraanulitest värskete räimedeni.

 

Tasuks raske ja pikaajalise töö eest saame lõpuks rahuliku ja kindlameelse karjavalvekoera, kes liigub ainult koos karjaga, suhtub lugupidamisega ka kõige väiksemasse inimesse/lambasse, tuleb kutsumise peale ligi, sööb tänulikult kõik ära, siis naeratab pererahvale

ja kõnnib koos karjaga edasi, et haukuda võõraste peale ja peletada kiskjad. Ja meie saame tegeleda rahulikult söödavarumisega ja hakata mõtlema võõrutuseelsetele töödele lambakarjas.

Liilia

Talled ja koer
Postitaja 7. juuni 2012

Ajasime täna lambaid uuele karjamaale ja koos nendega kolis teisele karjamaale ka pooleaastaseks saanud Nessi. Siiani pole tal talledega probleeme olnud, oleme jõudumööda jälginud ta mängusööste ja toimetusi. Koera huvitasid mõnda aega nõrgemad talled, ta käis neil järel ja püüdis mõnda pisut nätsutada (nagu ka näiteks üht nõrgema tervisega kana, kelle ta õue peal üsna märjaks lakkus ja tiivast ringi vedas). Laste lemmik lutitall sai kõrvadesse paar hambaauku, kui Nessi teda nagu karvast mänguasja endaga kaasa vedada püüdis, aga rohkem probleeme õnneks pole olnud. Muidugi oleme tema võimalikud tallehuvid juba eos kohese korralekutsumisega kustutanud niipea kui märkame. Kuna loomade ajamissaginas polnud aega pilte teha, lähen pildistan homme karjamaal koera ja lammaste kooslust.

Liilia

Karjakoerad ja kevad
Postitaja 2. mai 2012

Ausõna, see pole arvutis kokku monteeritud foto. Ise täna hommikul siinsamas akna all tegin. Nessi tõepoolest on Eederi suure külje varjus päikesepeidus ja lambad pole mitte päriselt lehma seljas vaid tema taga keldrimäel.

Meil on maja juures akna all hästi jälgitavas kohas Nessi jaoks PEDAGOOGILINE GRUPP, mis koosneb noortest mittetiinetest reservlammastest., kellele Nessi ajutine mängulust suuremat tüli ei tee. Nessi võtab vahel mäe otsast hoogu ja jookseb siis karja hulka, lahe ju kui kõik laiali paiskuvad!  Et sellist tormamist ja lammastega mängimist Nessist välja harjutada, on tal praegu kaelas kerge pulk, mis teeb möllamise ebamugavaks. Nägime taolist kaelapulka Rumeenias mägedes karja valvavatel noorkoertel. Tundub, et see toimib hästi, Nessi ei viitsi enam tormata, pulk jalus ja toimetab lammaste keskel rahulikult. Need ei märkagi enamasti, et üks nende hulgast pole lammas vaid koer ja nihutavad ennast tülpinult eest ära, kui kutsikas mängima kipub. Naksamise või sakutamise mängud lõpetame eos - lööme akna lahti ja röögatame. Nessi õpib väga kiiresti, mida võib ja mida mitte. Eeder on ka siin, ainus tiine kogu pundis, harjuvad koeraga koos elama. Natuke terasemalt peame olukorda jälgima hakkama jälle siis, kui praegu laudas poegivad uted talledega Nessi karja asuvad. Talled ja noor koer on tundlik teema, millest kirjutan edaspidi.

Niisiis - tänane. Mul pole aega pildistada, kui loomadele uut söödarulli ette paneme, sestap pildistasin täna sama koostööd (koerad-lambad-lehm-söötmine) kuivalt ilma traktori ja söödarullita, et näidata, kuidas toimub töö meie karjas, kus on nii karjaVALVEkoer kui karjaAJAJAkoer. Neid ameteid aetakse tihti segi, aga nagu järgnevast näha, on nende töö täiesti erinev.

Algul näeb asi välja nii - kari sööb, Nessi valvab nagu praegu, magab lammaste vahel või söödarulli sees. Kogu oma lammastega samastumise juures sööb ta  ise heina üldiselt kehvasti...

 

Nüüd asub tööle Kalle, kes peab karja otsakorral söödarulli juurest ära ajama ja eemal hoidma, et me saaks elektrikarjuse pikali lasta, traktoriga sisse sõita, uue rulli rahus lahti pakkida ja rõngasse panna. Nessi sel ajal valvama ei pea - hundid kardavad traktorit - ja siis ta kasutab vaba aega Kalle segamiseks. No mängi siis minuga, kui sa juba mulle külla tulid!

Nessi on oma viie elukuuga ikka veel kutsikas ja käitub vastavalt. Kalle ei tee temast praegu välja (nagu ta ei tee lammaste juuresolekul üldse kellestki muust välja) ja loodetavasti ei teki neil tulevikus ka mingit muud kontakti - ei mängulist ega konfliktset. Nad saavad kokku ainult tööolukorras - karja ajamiseks - ja pole vaja, et nad mingil muul moel üksteisega läviks. Meie eelmisele koerale sai saatuslikuks teise koeraga hulkumas käimine ja me püüame seda nüüd vältida. Karjavalvekoer on karjas ja jääb sinna, maja(lauda)valvekoer  on maja juures ja ajajakoer töötab, kus tarvis, vahepealse aja on oma aedikus või toimetab koos inimesega. Igal koeral oma töö ja koht, soovitavalt üksteisest eemal.
 

No mis sa  teed nii tuima elukaga, kes peale töö midagi ei mõika...

Kui Kalle vedu ei võta, siis asub Nessi jälle oma positsioonile karja juures.

Ja lõpuks, kui töö on tehtud, kari keldrimäe otsast alla lastud uut rulli sööma ja Kalle traktori kannul lahkunud, siis tuleb nagu ikka meie kollane Vova ja võtab kogu au endale.

Liilia

DORPER MIX
Postitaja 23. aprill 2012

 

 

 

 

 

 

Vastne ilu
Postitaja 3. aprill 2012

Kuni Oll tallesid oodates igatsevalt aknast välja vaatab ja Lilian tagasihoidlikult sõnalise osaga piirdub, tahan mina küll oma Rõõmu pildis jagada - on, mida näidata! Dorperitallesid muudkui tuleb, kõik ühtlaselt tugevad ja parajalt keskmist kasvu - seega suurepärased sündijad, keda aidata pole vaja. Kohe sünni järel tõusevad püsti ja lähevad imema. Ja kuna poegimised on lihtsad, on ka emad hoolitsevad, rahulikud ja stressivabad, sekkuda pole vaja, kõik kulgeb loomulikult. Ja sellist mustrite ja värvide pillerpalli, nagu sel aastal, pole meie laudas veel olnud.  Mullu suvel Saksamaalt saabunud kolm uut dorperi jäära on toonud lisaks seni domineerinud mustale ristandite kasukasse pruuni ja dalmaatslasetäppe.

 

Väga uhke olen kõige puhtaverelisema dorperi üle, kes meie laudas seni sündinud.See vastsündinud utt-tall järgmisel pildil on siis meie lammaste kolmanda ristamise tulemus eri liinidest pärit dorperi jääradega. Juba tema ema, kes pildil näha, on täiesti dorperi välimikuga - tihe, tugev, ilusa vormiga aastane utt. Möödas on esimeste ristamiste täpid ja triibud, must-valge dorperiklassika koos oma heade omadustega on paigas.Sellise põlvnemisega talledest loodame eriti tublit karjatäiendust.

Aga esimese-teise põlve ristandid on ka imetoredad!

 

Ja kõige uhkem olen muidugi sellele meessoost vastsündinule, kes on järgmisel pildil kõige parempoolne pruun. 

Isaliin on endine (alumisel pildil punaste pükstega), sest nii suurepärast geneetikat pole võimalik leida ei Saksamaalt ega Lõuna-Aafrikast.

Rõõmu talu Liilia

Meil on ka!
Postitaja 29. märts 2012

Jäär ja utt! Ema gotlandi ristand ja isa puhas dorper Tiiter. Vaata terasemalt aknast välja, Oll!

Liilia

Talled-talled!
Postitaja 29. märts 2012

Nüüd on siis aasta tähtsaim hetk kätte jõudnud - täna hommikul sündis Ala-Mähklil esimene tall. Arvatavasti on esimesed talled ka Hallimäel ja Rõõmul. Õnnitlused vanematele!

Hinnaline kinnisvara Hallimäel
Postitaja 27. märts 2012

Täna hommikuks oli talv taaskord tagasi tulnud - öösel oli maha sadanud maadkattev kogus lund. Nüüd püüab kevad taas võimule pääseda, mistõttu sorisevad räästad ja lirtsub maa... Kuldnokkasid maha tulnud lumi minema juba ei peleta - pigemini tuleb neid aina juurde - ja seetõttu on kinnisvara Hallimäel muutunud eriti hinnaliseks. Nimelt oleme paari aastaga siia puude külge üles seadnud mõningal määral pesakaste nii tihastele kui kuldnokkadele kui ka kakule:) Ja need tunduvad olevat lindudele vägagi mokka mööda (või siis nokka mööda). Hommikul elutoa aknast välja vaadates nägin esmalt kuidas kuldnokapaar üritas ennast tihase pesakasti sisse pressida...aga mis ei mahu, see ikka ei mahu ja pettunud paarike lendas minema. Teisest aknast avanes vaade kuldnokapesakastile, mille vahetus läheduses istus ei rohkem ega vähem kui 7 kuldnokka! Toimus ilmselge enampakkumine - õu oli täis kõiksugu helisid, mida võistlevad linnud oma kõridest kuuldavale suutsid tuua. Ega vist tuleb veel viimasedki õõnsad pakud pesakastideks vorpida - nõudlust on:)

Olivia

 

Poegimisaeg on tähtis aeg, III
Postitaja 14. märts 2012

Poegimisaeg on alanud - hõissa! Õnnitleme vanemaid!

Hallimäe ja Ala-Mähkli pered

Poegimisaeg on tähtis aeg, II
Postitaja 12. märts 2012

Alljärgnevat poegimisabijuttu oleme Antsuga juba mitmetel loengutel rääkinud, aga kuna see kuulub kordumakippuvate küsimuste rubriiki, siis võtan aga uuesti käsile. Ja kelle ema see kordamine pidigi olema...
 

Kui rääkida jälle kõigepealt asjadest, mis hingel, siis seal on mul järjekordne stampsoovitus – looge juba eelnevalt toimiv suhtlus oma veterinaariga. Meie oleme küll olemas ja võimalusel tulemas, aga siit Valgamaalt Eesti teise otsa jõudmine, juhul kui tegu on raske poegimisega või tugeva põletikuga, on kriisisituatsioonis mõttetu rabelemine ja hilinemine loomale eluohtlik – poegimisajal juhtuvad asjad ruttu ja pöördumatult. On olnud juhtumeid, kus loomaarst isegi ei tea, et tema piirkonnas on lambakari.

Kui teie ise võtate arstil aegsasti nööbist kinni ja räägite oma muredest, jõuab tema ennast lambateemaga kurssi viia või mõelda läbi lambale-kitsele sobivad vahendid oma ravimikohvris. Tema oskab teile ka välja uurida, milliseid proove te saate kohalikku laborisse saata ja millal (näiteks kui kaua peab aborteerunud loode ootama teie külmikus enne kui see õnnestub laborise viia ja kui suure söödatuusti te peaksite saatma laborisse kui teil on kahtlusi, et hallitanud talvesööt võib põhjustada teie loomadele terviseprobleeme). Agaramad istuvad koos oma kohaliku loomaarstiga kohvitassi taha ja lepivad kokku, millal võib tohtri abi öösel ja päeval vaja minna st millal on farmis poegimisperiood. Samuti arutage läbi, milliseid ravimeid ja vahendeid teie vajate ja milliseid temal on teile soovitada-müüa ja mida ta saaks aidata tellida. Ta peaks ju olema valmis kohale lendama vahenditega, mida ta loomaomaniku kätte anda ei saa. Kriitiline on asi udara- ja emakapõletikuga, kus abi süsteemse antibiootikumi kujul peaks saabuma väga kiiresti ja ravikuur peaks kestma mitte vähem kui 5-7 päeva.
Enne poegimisaega tasub ette võtta retk kohalikku veterinaarapteeki ja varusid täiendada. Kodus võiksid olemas olla loomadele mõeldud tupeküünlad, mida manustada lambale näiteks peale rasket abistatud sünnitust või päramiste peetuse korral. Enda tarvis varuge kummikindaid – see on kasulik nii loomale kui teile, sest hügieen pole poegimisajal kunagi liiast. Oluline on libestusvahend – kasutage seda alati poegimisabi korral, sest enamasti on abi ajaks lootevesi juba läinud ja sünnitusteed kuivad. Lihtsalt kiskumine vigastab nii talle kui utte.
Tallede nabanööri desoks on kasulik varuda pihusti joodi alkoholilahusega (rohkem on nabakaudsete nakkustega probleem suuremates seespeetavates karjades, kus aluspanu pole alati kuiv ja loomad paiknevad tihedalt. Enamasti on indikaatoriks jämenenud liigesed väikestel talledel, tugev lonkamine ja selgelt tuntav paksend kõhunaha all). Veel kuivamata nabanööri ja edaspidi juba lõikuvate hammaste abiga saab tall lahkesti oma organismi kõik loomapidamisalal „pakutavad“ nakkused. Täiesti eraldi teema on tallede vaktsineerimine, mis aitab paljusid probleeme ennetada (klostridioosid!).
Ja muidugi ei väsi ma kiitmast sondi, mis on hädavajalik esimese terneportsu sisseandmisel nõrgavõitu talledele.

 

Nõrk või imemisinstinktita tall ei saa lutipudelist joomisega hakkama ja pigem on sellises olukorras oht lasta piim lutist hingamisteedesse. Seevastu sondiga otse makku manustatud ternes tagab tallele kohe sünnijärgselt vajalikud antikehad ja energiavaru, millega vältida alajahtumist. Sondi aeglane sisseviimine suunurgast on nii lihtne, et sellega saab väikese proovimise järel iga lambur ise hakkama. Samas peab silmas pidama, et juba alajahtunud tall (kehatemperatuur alla 35 kraadi) ei suuda piima omastada ja sundtoitmisest pole kasu. Sel juhul tuleks tall enne üles soojendada (norm. kehatemp. 39-40 kraadi).

Sond on muuhulgas hea abimees ka poegimisabi korral - libestusvahendi (muu puudumisel kasvõi seebivesi)viimiseks väga kuivadesse sünnitusteedesse. Sel juhul võib kolviga aeglaselt suruda. Toitmise ajal peaks piimal laskma lihtsalt voolata ja mitte suruda.

Lamburil võiks kodus olemas olla ka tupe- ja emakafiksaatorid lammastele ja kitsedele (sellised plastmassist vigurid, mille paigaldamise nipi saab taaskord teie loomaarst teile kätte näidata, et edaspidi sellega juba ise kiiresti toime tulla, kui loomal tupp või emakas välja langemas). Tean juba mitmeid vapraid lambureid, kes sellega ise suurepäraselt toime tulevad, parimad tervitused neile siitpoolt. Siis muidugi korralik haavasprei väiksematele vigastustele ja õmblustele ja soovitavalt ka märkimissprei või pulk, et jälgimist vajavaid loomi karjast ära tunda.

Jätan siinkohal oma "järjejutu" jälle katki, et asi väga pikaks ja segaseks ei läheks.

Meie enda karja poegimisajani on mõni nädal aega ja ettevalmistustööde hulka kuulub poegijatele lauta ruumi juurde tekitamine. Teise hoonesse ja õue kolivad nii jäärakari, lehmad kui mittepoegijad. Ultraheliga mittetiineks määratud noored uted elavadki nüüd hea meelega rohkem õues ja koos nendega ka Nessi (karjavalvekoer, kelle viimasest pesakonnast endale jätsime).

Hava oli ainus, kes sellest kambast tuppa tulema nõustus kuigi tal oli ka kõva kiusatus ennast lammaste vahele heintesse magama kerida.

Liilia

 

Uudisi
Postitaja Mats Meriste 5. märts 2012

 1. ILM ON HEA JA LUMEL ON KOORIK!

Kelgutamiseks on selline lumi (koos vastava ilmaga) lausa loodud - peamine, et luud, kondid ja kelk terveks jääks. Lapsi enne loojangut tuppa ei oodata.

2. HALLIMÄE LAMBAD SAID ULTRAHELISTATUD!

Nüüd on kohe kergem poegimisele vastu minna (sinna on veel ca 3 nädalat jäänud). Meie Meriino jäärad on tublit tööd teinud - uted puha tiined (kehe erandiga). Seega on varsti tulemas terve posu kolmveerandverelisi meriinosid. Lisaks veel põnevaid ristandeid maalammas x meriino ning teksel x meriino.

3. ON SELGUNUD, KES ON MAAILMA 41. LAMBAPÜGAJA - AADAM KAIVO!

Uus-Meremaalt saime teate, et lambapügamise MM´il on Parimaks Eestimaa esindajaks saanud Aadam Sireli talust! Õnnitlused! Ametlikud tulemused siin. Meeskondlikult sai Eesti 20. koha. Innustatuna sellest pügan senisest veel palju kiiremini!

matsuudistaja

Pügamishooaja algus
Postitaja Mats Meriste 2. märts 2012

Lähenev kevad koos algava poegimisajaga sunnib tagant ka pügajat. Paljudes karjades on sooviks saada lambad villavabaks enne poegimist, et tallel oleks kena tulla, lamburil hea jälgida ja ka udar oleks puhas ning kergesti leitav. Aprilli alguse poegijad on igatahes juba broneerinud kogu märtsi teise poole, vaba pügamisaega on vaid veel tuleval nädalal (4 - 11 märts). Kellel soojemad laudad ja aprilli alguse poegimised võiks planeerida juba ka pügamise.

Kibedaks pügamishooajaks valmistumisel sai tehtud ka mitmeid uuendusi. Esiteks sai ostetud korralik ja kiire pügamismasin, vana käsimasin jääb nüüd tagavaraks ning suuremates karjades teisele pügajale. Lisaks võimaldab uus masin pügamisel kasutada voolu auto või traktori akul, mis peaks lihtsustama pügamist kohtades kus võrguvool puudub. Ühe korraliku diiselauto akupealt peaks saama pügada paarsada lammast. Teiseks kopereerusime Antsuga ja pakume nüüd suuremates karjades pügamisteenud koos - nii saavad lambad kiirelt pöetud ja lambapidaja oma töödega edasi minna. Kolmandaks pöörame nüüd erilist tähelepanu ka karja bioohutusele - kõik töövahendid saavad pidevalt desinfitseeritud ja riided vahetatud pärast iga karja vältimaks haiguste ja muu kurja levikut pügajate kaudu. Ja neljandaks sai koostatud uus hinnakiri.

Uus masin tahab veel harjumist aga kiirusest va võimsusest enam masinal puudu ei ole - hooaja jooksul üritan enese arendamisega masinale järgi jõuda. Esimesest suuremast pügamisest sai ka paar pilti tehtud, kuid ega mobiiliga õiget pilti ikka tee.

selline pilt siis.

Aprillis lähevad ilmad ilmsesti veel soojemaks ja lammase pügamine seetõttu ka populaarsemaks. Seetõttu võiks aegsasti ühendust võtta ja ennast minu kalenderplaani lasta sisse kirjutada. Nii saabub pügaja just siis kui selleks kõige sobivam aeg on (kuna lammaste arv Eestis ilmselgelt ületab lambapügajate arvu, siis ei pruugi mingil hetkel enam pügajat jaguda ning tuleb lihtsalt oodata. Lisaks võiks väiksemate karjade omanikud ühendust võtta - nii saaks ma koostada enesele miski rännuplaani ning reisu jooksul võimalikult palju karju pügada - transpordi kulud aga saab karjade vahel jagada. Sõidutee pikkust enda karjani saab kalkuleerida siit (sisesta lahtrisse B oma aadress ja massin ise arvutab)! Samas tuleb olla arvutuse tulemustega nati ettevaatlik - Google ei tee vahet metsaradadel ja maanteedel... Kohale sõidan siiski kõige mõistlikumat teed pidi, mitte aga otse üle põldude. Planeerin veeta nädalakese parilli lõpust-mai algusest ka Lääne-Eestis lambaid pügades, sellel ajal baseerun Lihula lähistel ja sõidutee pikkust kalkuleerin siis kah just sealt.

Nüüd aga võtan oma massinad ja lähengi lambaid pügama - tänases päevaplaanis 32 lammast - mõnus soojendus enne suurte karjade pügamist.

mats

Lõngad
Postitaja 27. veebruar 2012

Kui Madsa talu perenaine ennustab oma puukuuri seisu järgi, et talv saab kohe läbi, siis arvestades Äksist kätte saadud lõnga hunnikut, võib Maavillane kindlalt väita, et kevad on veel kaugel:) Kellel sokid auklikuks kulunud, võtke aga rõõmsalt meiega ühendust. Saame pakkuda kahe- ja kolmekordset tumehalli (pildil paistab küll mustana), kahekordset heledamat halli ja kolmekordset valget. Valget värvime jõudu mööda ka looduslike värvidega üle.

Süvahavva villavabrikus kedratud lõngadest on pakkuda veel kahekordset musta (talle villadest), pruunikas musta ja tume halli.

Kudumislusti soovides,

Maavillased

Poegimisaeg on tähtis aeg,
Postitaja 23. veebruar 2012

Varakevad on lambatohtritel kiire aeg. Meie endi lambad hakkavad alles märtsi lõpus poegima (ja mina ka! :), aga praegu oleme ametis nendes farmides, kus poegimisaeg juba käimas. Poegimishalvatus, raske poegimine, abort, nõrgad lõpptiined uted, nõrgad talled, alajahtumine, tallede hülgamine, udara- ja emakapõletikud jne - need on paraku meie töö märksõnad ega pole mõeldud niigi väsinud lamburite traumeerimiseks. Näeme ka väga krapsakaid tallesid ja tublisid uttesid, aga põhiliselt on loomaarsti vaja ikka rasketes olukordades. Kuna Ants teeb rohkem praktilist tööd ja mina peaaegu et enam lamba juurde arusaadavatel põhjustel ei paindu, siis panustan teoreetilisse poolde. Olen juba mitmele inimesele lubanud kokku panna tarvikute nimekirja poegimisajaks ja proovin sellega siin nüüd avalikult algust teha. Kui juba asi käsile võetud, ehk siis jõuan ka personaalsete nimekirjadeni.

Kõigepealt tahan kõigile soovitada üle vaadata oma lõpptiinete lammaste söötmine. Eriti kriitiline on viimane tiinuskuu, kui loode kasvab väga kiiresti ja ute enda jõuvarud võivad kahaneda. Põhitähelepanu tuleks pöörata väga vanadele ja väga noortele uttedele (viimased kasvavad veel ise ja vajavad eraldi tugevat toitmist). Järske söödamuutusi teha muidugi ei tohiks, aga ratsiooni "tugevamaks" muuta saab tiinuse lõpus ka tasapisi. Ma ei väsi kordamast vana tõde - lõpptiine utt ei mahuta endale enam makku sellises koguses tavalist heina, et see tema suurenenud energiatarbe ära kataks. Ta vajab heina kõrvale kindlasti vilja või silo. Järsult neid ette anda ei tohiks, kui loom pole sellise söödaga harjunud, aga võiks tasapisi juurde anda kuni ratsioon on energiarikas. Ideaalne on kvaliteetne silo vabalt ees koos heina söömise võimalusega. Sel juhul jääb ära tülikas viljasöötmine, mis tahes-tahtmata põhjustab tiinete uttede tõuklemist ja trügimist. Vilja pole korraliku silo juurde vaja. Küll aga heina juurde, kui see on põhisööt.

Meie Rõõmu talu uted on jagatud praegu vastavalt ultrahelitulemusele - tiined loomad saavad paremat ja toitainerikkamat silo (nt ädalasilo, millest omakorda kõige paremad kultuursilo rullid on pandud eraldi viimaseks pooleks kuuks ja poegimisjärgseks perioodiks), mittetiined mahukamat ja vähemtoitvamat, sööta, kus domineerib hein ja kõrrelisem silo. Vilja meie loomad ei saa, sest me näeme kõvasti vaeva eelkõige hea silo tegemisega ja oleme söötmistulemusega rahul. Mineraalne lisasööt on manustatud püsiboolidena otse lammaste makku, kus see siis parajal määral organismi imendub. Niisiis pole meil kasutusel mikroelementide kausse ega muud taolist. Heinale ja silole lisaks saavad loomad ette soola. Ja muidugi vett.

Kõige mõistlikum oleks lambad ikkagi toitumuse suhtes oma käega üle katsuda, lihtsalt eemalt vaadates tunduvad kõik villased uted prisked ja see võib olla petlik. Nimmepiirkonnast katsudes saab kõige paremini aru, kui kõhnunud utel lülijätked teravalt turritavad. Heas toitumuses ute selg on nimmepiirkonnas sile või ainult kergelt lohus. Kõhn utt võib tiinuse lõpul energiapuudusest väga nõrgaks jääda, mis on ohtlik nii utele kui talledele. Kohale tulnud loomaarst saab enne poegimist pikali jäänud utte aidata hetkeks kaltsiumi või glükoosiga, aga kehva toitumust see ei korva. Kurtumusest on tingitud ka piimapuudus peale poegimist, nõrgad talled jne. Koos oma loomaarstiga saate paika panna ka parasiiditõrje plaani tiinuse ajaks. Kui järgida ravimi juhendit ja uttesid rahulikult käsitseda, siis pole karta tiinuste katkemist. Levinumate antihelmintikumide ivermektiini ja albendasooli kasutamine on tiinuse ajal lubatud (NB! albendasooli pole lubatud kasutada tiinuse esimesel kolmandikul). Mingil juhul ei tohiks kasutada teadmata päritoluga "pulbreid, mida keegi tuttav kusagilt odavalt sai".

Ka ei tasu kogu karja lihtsalt tuimalt ja regulaarselt läbi "tõrjuda". Aluseks võiks ikkagi olla looma kehakonditsioon ja/või roojaproovide uurimine.

Vahetult enne poegimist võiks lambad ära pügada, nii harjumatult kui see ka ei kõla. (Muidugi kui temperatuur lubab). Oleme juba aastaid seda oma karjas praktiseerinud ja poegimisajal on loomi jälgida väga lihtne - kohe on näha, kas tall imeb, kas leiab nisa üles ega ime mingit sõnnikutuusti. Ja talled tõepoolest leiavadki palju kergemini nisa üles. Talv läbi sõnnikut kogunud pika sabaga ja paksude "pükstega" pügamata utel on tagakehapiirkond veel eriliselt kole, kus tall peab midagi söödavat leidma. Pügatud ute tagakehal ja udaral on kohe näha nõre või veri, samuti on udar hästi jälgitav põletiku suhtes. Lisaks tunnevad uted ennast kevadpäikeses oluliselt paremini kui neil pole hiigelkasukat seljas.

Tarvikuteni pole ma veel jõudnudki, aga eks kõigepealt tulebki ära rääkida see, mis kõige rohkem hingel on. Tarvikutest siis "järgmises seerias". Seniks kõigile jaksu ja vastupidavust.

Liilia

Peale ultraheli on veidi aega dieedil hoitud uttedel (tühjema maoga näeb loodet paremini) hea isu ja kirsil tordi peal on oht saada ära söödud. Jutid seljal on märkimisspreist.

Huu!
Postitaja 12. veebruar 2012

Täna, päikeseloojangu ajal, läks Mats metsa, et välja lohistada üks metsakuiv kuusk - kütet vildikojale, et saaks teha ikka sooja vilti:) Päike oli juba loojunud ja võimust võtnud pimeduse-eelne videvik, kui läksin metsa vaatama, et mis ta seal nii kaua ragistab. Sumpasin üle mäe ja siis ma seda kuulsingi: huu! ja mõnda aega vaikus ja jälle huu! ja jälle vaikus ja taas huu! Meenus kohe, et olin sama häält paar nädalat varemgi kuulama jäänud - just peale päikeseloojangut, peaaegu pimedas...

Ei, tegemist ei olnud paljukardetetud võsavillemitega. Seekord oli tegemist kakuga - ainult et millisega? Võtsin riiulist ämmamoori kirjutatud teose "101 Eesti lindu" ja leidsin sealt 2 kakku - kodukakk ja värbkakk - nemad need huikajad siiski ei olnud. Seejärel võtsin ühendust autori endaga, kes üpris veendunult pakkus välja kassikaku. "Euroopa lindude" raamatu järgi tundus häälitsus tõesti klappivat (tutvutud sai muidugi ka teiste kakkude ja rätsudega:) ja kakuhäälte kuulamise järel olen täiesti veendunud, et tegemist on tõesti kassikakuga! Nii et Rebasemõisa külas võib kuulda küllaltki haruldase looduskaitsealuse kassikaku häält:)

Olivia,

loodusvaatleja(-kuulaja) 

Lambanahad
Postitaja 8. veebruar 2012

Kohale jõudis sületäis lambanahku, seljatäis pehmeid nahku, toatäis sooje nahku! On valgeid-pehmeid meriinonahku ja lapilisi-laigulisi dorperinahku.

Saime kätte esimesed eestimaised 50%-lised meriinonahad! Need on valged, ühtlase tiheda villaga ja muidugi mõnusalt pehmed:) 

Dorperi ristandite nahad on oma tuntud headuses - pehmed ja kirjud!

Täpsemalt saab näha lambanahkade leheküljelt.

Olivia

Titekaup
Postitaja 7. veebruar 2012

Käredad talveilmad soosivad tubaseid tegevusi - nii olen ma kudunud valmis paar paari kindaid, mänginud pisut kabet ja

täiendanud kodulehte:) Seekord sai üles eriti tähtis link - titekaup - kus leiab üht-teist vajalikku kõige väiksematele.

Olivia

Talvised veemängud
Postitaja 31. jaanuar 2012

Ühel ilusal külmal laupäeval, kui miinuskraade oli väljas üle kümne ja sai nautida kauneid maastikuvaateid,

harutas Hallimäe talu rahvas voolikud lahti, rookis konnatiigi puhtaks ja hakkas veega vulistama.

Ja nii sulistasid nad terve päeva. Järgmisel päeval sidus aga pool küla (ja kaugemad külalised) endale rauad alla ja tritsutamine võis alata! Mängiti kula ja tehti küpsiseid (Viva õpetas:), harjutati uppuvat luike ning sooritati hüppeid, keerutati jääkarusellil, saadi mõned vopsud ja üks tõsisem muhk, kuid päikese loojudes olid kõik rahul, õnnelikud ning puruväsinud. Isegi lammastel oli põnev seda vaatemängu jälgida. 

Täna läksid uisud teritaja kätte - nii et homme näeb liuväljal taas trikitamist.

Olivia

Piiu tulemine
Postitaja 14. jaanuar 2012

Hallimäel on nüüd karja(valve)koer - Piiu. 

Välimuselt  sarnaneb ta vägagi border-kollile (või siis bordercollie´le), kuid loota on, et vilka karjaajaja asemel saab temast hoopis tasasema loomuga karjakaitsja. Oma esimesed paar elukuud veetis Piiu Rõõmu talus koos ema Leili, kümne õe-venna ja paljude lammastega. Nüüd tuleb tal hakkama saada Hallimäe talu karjamaal, kus tuleb tutvusi luua siinsete umbusklike lammastega. Lambad nimelt ei armasta eriti koeri -  ka linnast tulnud väike klähviv pitsu, kes lambaaedagi tulla ei julge, võib lammaste seas tekitada paraja paanika. Seetõttu on väikesel Piiul ees raske ülesanne - võita lammaste usaldus ja saada üheks karjas. Esialgu toimub kohanemine kuudiga ja selle lähiümbrusega, lammaste vaatlemine kuudist (vilditükki koonuga eemale lükates avaneb vaade lammaste söötmisplatsile) ja üksikud karjale lähenemise katsed. Lammaste poolt on märgata teatavat ärevust, kui kuudist kostub imelikke häälitsusi, ja arglikku uudishimu, kui nähtavale ilmub valge koon. Kutsika ilmumine välja sööma on üldiseks vaatamisväärsuseks kõikidele lammastele - vaikides (üksikud mäletsevad) vaadatakse kahtlast objekti, mis haiseb ilmselgelt ebameeldivalt koera järele kuid on õnneks küllaltki väike. Vaid üksikud julged lambad on võtnud südame rindu (või määrinud rinna rasvaseks:) ja lähenenud kuudile meetri kaugusele. Eks iga algus on raske.

Olivia

kelguaeg!
Postitaja Mats Meriste 10. jaanuar 2012

Pärast mõningase lume lisandumist ei suutnud lapsi enam misku peatada... Suusad tuli välja otsida ja nii nad põldudele ja mäenõlvadele tuhisesid. Esialgu oli nähtu pigemini kinnitus tõsiasjale - suusatamiseks ei ole vaja lund vaid tahtmist, edaspidi tekkis aga endalgi üha suurem tahtmine lumme karata. Tänaseks oli lund juba nii palju (ja ilmgi prajalt külm), et polnud pääsu - suusad tuli endalegi alla siduda. Ja siis kelgumäele! Mäelt oli näha kuis Rõõmu talu rahvast koolist/lasteaiast saabus ja kus enam nemadki said - kõik kelkudesse ja viuhhh .... mäest alla. no on ikka tore kui talvel lund kah on.

Mõnus kelgumeeleolu on ka vildivabrikus. Praegusele hooajale kohaselt valmivad peamiselt soojad vilditud kelgualused. Natuke lambasoojust plastikust kelgu ja istumise vahele teeb ehk kelgupäeva pikemaks.

 

Jätku lund kõigile!

mats

joon
 
Teavitame
 
Kodulehe loomist rahastas EU LEADER programm
 
Käesolev koduleht on loodud Valgamaa partnerluskogu toetusega LEADER programmi rahadest. Täname!  ...

Loe edasi...

joon