header
           

Avaleht
joon
Meist
Avatud talud 2017
MTÜ Maavillane
Inimesed
Rõõmu talu
Hallimäe talu
Ala-Mähkli talu
joon
Lambad
Dorper
Meriino
Lleyn
joon
Teenused
Viltimisteenus
Pügamisteenus
Karjakonsultatsioonid
joon
Müük
Lambanahad
Titekaup
Vildid
Lambad
Meriino lõng
Valge lõng
joon
Koolitused
Käsitöö ja villakoolitused
Lamba- ja kitsekasvatusalased koolitused
Loodusretked Karulas
joon
Karjatervis
Tekstid karjatervisest
Loengumaterjalid
joon
kasulikku
villavabrikud
pügajad
lambakasvatajad
parkalid
köösneritööd
joon
villanõukoda
villa omadused
pügamine ja sorteerimine
villa töötlemine
villatüübid
villalambad
joon
Kontaktid
joon
Uudiste arhiiv
2013
2012
2011
joon
© Maavillane 2011-2014
 
2013
sisujoon

Uisuhooaja avamine
Postitaja 16. detsember 2013

 Eile sai loodus viimaks meile valmis esimese talverõõmu - hommikul väljaminnes leidsin konnalombilt mõnusa uisujää. Mõeldud tehtud - päeva sisustamine oli sellega otsustatud, uisud jalga ja lustima. Kus juba uisusahinat kosta oli, sinna tuleb rahvast lisaks ja nii saigi õhtuks kokku juba väikese vahva rahvaürituse.

Uisutamise taustaks on pildile jäänud ka Hallimäe talu uus laut. Päris valmis ta veel ei ole aga lambad seal sees tunnevad juba rõõmu tuule- ja vihmavarjust. Ja kuna on parajasti ka paaritusaeg, siis loomulikult naudivad lambad ka armurõõme. Jäärad on kogu aasta olnud uttedest eraldi, nüüd on neil aga see kuu aega kui nad saavad olla karjas oma õigel kohal.

Lammaste turvalisust tagab ka talvel karjavalvekoer Piu ja nii saavad uted sarvede ja hammaste tublil kaitsel (ning katuse ja seinte varjus) ennast rahulikuna tunda. Peagi peaks Piu enesele ka tuge saama teise koera lisandumisega karja - koos võiksid nad veelgi kindlamalt karja kiskjate eest kaitsta.

mats

Maavillane mardilaat
Postitaja 14. november 2013

Korra aastas saavad Eesti Rahvakunsti- ja Käsitööliidu eestvedamisel kokku Eesti vingemad käsitöölised. Iga-aastasel mardilaadal näidatakse ja müüakse aasta jooksul tehtud kaunemaid töid, aetakse üksteisega töö- ja muidujuttu. Ning muidugimõista on kohal kõik ägedad-toredad-üdinipositiivsed Eesti käsitöö austajad, kes on kogu selle mõnusa laadamelu kaasautorid!

Maavillaste poolt suur aitüma kõigile mardilaadalistele ja korraldajatele - olid taaskord väga villased-mõnusad-tegusad neli päeva!

Esimestel laadapäevadel oli jaksu tantsu lüüa:)

Vildist hiirte ja lammaste meisterdamine tuure kogumas.

Väsimuse kontidesse jõudes tegime maa villaseks ja heitsime puhkama!

Olivia

 

Blue texel - uus tõug Eestis
Postitaja 12. november 2013

 

Tagaplaanil paistavad Rõõmu talu tarvilikud hooned, seega tutvustamegi oma Rundot, ühte kahest Eesti esimesest sinisest tekselist. Pildil ootab ta, nina püsti, koos meie jääradega vahekaalumist ja kaal on siin lausa märgilise tähendusega, sest just Euroopa turu nõudmised sellise tõu meie dorperite seltsi tõid. Ematõuks jääb edasi heade omadustega dorper, Rundo ülesandeks on lisada ekspordiloomadele volüümi. On ta ju eelkõige ikkagi teksel - tõug on alguse saanud Hollandist eelmise sajandi kaheksakümnendatel, mil retsessiivse tumeda geeniga tekselid valgetest karjadest kokku koguti ja edasi aretama hakati. Kaks sinist annavad alati uue sinise, valgel tekselil on sinised (no tegelikult ju mustad-hallid) järglased ristamisel harvad ja sõltuvad tumeda geeni olemasolust. Saab näha, mida annavad edasi eestimaised tumeda geeniga lambad värvilise tekseliga kohtudes. Eeldatavalt põnevates toonides kena lihavormiga looma. Sini-must-valge?!

Sinise tekseli kasvatajad mujal maades kiidavad selle tõu saledamat peakuju ja suuremat viljakust. Kevadel näeme.

Uue jäära tutvustamiseks on paras hetk, sest möödunud aastal Hollandis sündinud Rundo sai eile Maavillase suurte sorteerimistalgute käigus esimest korda utekarja. Kõik mehed rõõmustavad!

 

Siinkohal teenimatult  Rundo eksklusiivse välimuse varju jäänud dorperid tuleb ka kiitvalt ära mainida. Nemad jätkavad meil tänavu veel neljakesi heade geenide jagamist, aga järgmisel aastal peame sooritama Maavillase järjekordse avastusretke Euroopasse, et uut dorperiverd varuda. Ja tingimata peame jooma klaasikese veini prantsuse meriinokasvatajatega, sest ka Robäär ei jaksa kauem üksi väärtvillarinnet hoida. (Palun pilti ka vahtsest Hallimäe lembelaudast ja seal toimuvast)

Liilia

 

Sihuke uudis laiast ilmast.
Postitaja Mats Meriste 31. oktoober 2013

 Ehk kes koera saba kergitab kui mitte...

Rahvakultuuri Keskuse pressiteade, 28. oktoober 2013 

UNESCO valis Eesti mittetulundusühingu rahvusvahelisele näitusele

Täna avatakse Pairiisis UNESCO peakorteris fotonäitus säästva arengu ja vaimse kultuuripärandi vahelistest seostest. Seal on väljas kuus näidet maailma eri piirkondadest: Keenia, Samoa, Egiptuse, Hispaania ja Brasiilia kõrval esindab Eestit Karula kandi MTÜ Maavillane.

Näitusega tahetakse näidata, kuidas traditsioonilised teadmised, oskused, kombed ja tavad toetavad säästvat arengut. See ei puuduta mitte ainult turismimajandust, vaid paljusid igapäeva elu tahke tervishoiust ja keskkonnahoiust elatise teenimiseni.

MTÜ Maavillane, mis on kantud ka Eesti vaimse kultuuripärandi nimistusse, koondab noori taluperesid, kes tegelevad Karula rahvuspargis lambakasvatuse ja villa töötlemisega. Säästva arengu seisukohalt on tähtis, et seda tehakse kooskõlas looduse ja kohalike traditsioonidega. Oma lammaste villast valmistavad nad Eesti villavabrikutes lõnga ja oma vildivabrikus vilti. Nad on asjatundjad, kes jagavad oma teadmisi koolitustel ja nõupäevadel, pakuvad lammaste pügamisteenust ja karjatervise konsultatsiooni. UNESCOle soovitas Maavillast Rahvakultuuri Keskus, kes haldab Eesti vaimse kultuuripärandi nimistut.

Näitusel osalemine on suur tunnustus Eesti inimestele, kes hoiavad oma kultuuripärandit elavas kasutuses.

Fotonäitusega, mis jääb avatuks 10. detsembrini, tähistatakse ka UNESCO vaimse kultuuripärandi kaitse konventsiooni kümnendat sünnipäeva.

Rohkem infot:

Pariisis avatav näitus www.unesco.org/new/en/media-services/in-focus-articles/intangible-cultural-heritage-for-sustainable-development/

Näituse fotod goo.gl/0rn8t1

MTÜ Maavillane www.maavillane.ee

Vaimne kultuuripärand www.rahvakultuur.ee/vkp

Lambakasvatuse õppepäev
Postitaja 27. oktoober 2013

 

 

Homme on viimane päev registreerida end 29.10.13 toimuvale lambakasvatuse õppepäevale Sännas Võrumaal (tel 53 499 454, Marika Parv). Kõnelevad Ell ja Ants, jutuks tuleb karjatervis ja lammaste müük (www.taluliit.info.ee). Heade mõtete saamiseks külastame ka perekond  Uderite külalislahket lambafarmi.

Liilia

Esimene võimalus
Postitaja 16. september 2013

Kuna eelmises postituses sai lubatud, et esimesel võimalusel paneme pildid üles, siis praegu just ongi see esimene võimalus. Ja kuni Oll ja Lilian panevad üles oma eksootilised reisipildid lammastega ja ilma, saame näidata ikka oma kodumaiseid jäärasid, osa maavillaseid püsis ju vahepeal kodus ka :)

Niisiis on mul heameel esitleda dorperi ristandjäärasid, kes sobivad nii emakarja-  kui lõpplihatootmiseks. Julgesti võib neid loomi kasutada noorloomadel/esmaspoegijatel, sest järglaste sünnikaal ja kehakuju on mõistlikud ega põhjusta raskeid poegimisi.

 

 

Viimasel pildil on esireas ka meriinoristand, kes hoiab pead raske sarvekrooni all jõudu säästvalt madalal, olles relvastusest hoolimata oma tõule iseloomulikult väga meeldiva iseloomuga. Meriinod annavad järglasele suure raami, imeilusa villa ja jääradele ka uhked sarved.

Nüüd kehastun lambakasvatajast konsulendiks ja tuletan jäära valijale professionaalsest kretinismist ikka aabitsatõdesid meelde - ükskõik, millisest karjast sugulooma valides on oluline üle vaadata jalad, munandid, hambad, konditsioon. Võimalusel eellased-järglased ja muidugi tõu ja vanuse sobivus teie eesmärkidega. Noorele jäärale väiksem grupp (35-50 utte) ja vanale jõudumööda 50-70, liiga suur paaritusgrupp muudab poegimisaja pikaks ja vahel lausa ebatõhusaks. Jäära pole vaja karjas hoida kauem kui max 1,5 kuud, selle ajaga peab heas toitumuses (mitte paks!) terve jäär oma haaremiga toime tulema ja teie kevadine poegimisralli saab olema kompaktne. Edukat jääravalimist, kannatust ja selget silma - Eestimaa lambakarjades on juba väga palju suurepärast tõumaterjali!

Sättisin üles ka nimelised jäärapildid meie müügilehele!

Liilia

Müügihooaeg alanud !!!
Postitaja 19. august 2013

Vaadake lahkesti meie lambamüügilehte, sinna on ilmunud uued ja värskendatud kuulutused. Pilte lisame esimesel võimalusel.

Karula lamburid

Suvised tegemised
Postitaja 2. august 2013

Me pole kuhugi kadunud, kui, siis ainult tõsiselt töhe. Nagu kõik lamburid. Oleme seilanud üle mere loomadega ja ilma, esitlenud oma lambaid näitustel ja viinud läbi õpitubasid. Ja muidugi igapäevatöö oma karjades ja konsultatsioonifarmides. Seda kõike on omajagu. Hea, et kohtume suurema osa lamburitega homme silmast silma Kurgjal, eks siis jõua paljustki kõnelda. Alloleval pildil peesitavad meie jäärad Võru põllumeeste päeval.

Terviseteemaliste küsimuste sagenemine annab märku, et talled on võõrutatud. Tahtsin niisiis lihtsalt taaskord meelde tuletada - jälgige eriti teraselt noorloomade olukorda, nad on peale võõrutamist eriti tundlikud siseparasiitidele ja söödamuutustele. Parasiiditõrje oleks soovitatav, hea, kui roojaproovide tulemuste põhjal. Kõige ülemisel pildil on näha laste lutitall, kelle probleem pole mitte kempsus pühkimata jäänud taguots vaid krooniline soolepõletik. Selle põhjuseks võib erinevatel juhtudel olla ebasobiv või vähene sööt, suured söödamuutused, aga tihti ka siseparasiidid, riskirühmade häda. Vanad loomad saavad paremini hakkama. Muidugi peab ka uttede puhul jälgima, et nad paaritusajaks kenasti üles kosuksid, sestap olgu ikka varuks mõni rammus sügiskarjamaa.

Palju on küsitud ka lonkamise ja nahahädade kohta, mõlemad seotud niiskuse ja soojusega, tavalised suvehädad lopsakatel niisketel karjamaadel kärbeste ja päikese käes.  Tõsine lonkamine nõuab põletikuvastast ravi ja kindlasti peab enne kindlaks tegema, kus viga täpselt peidus - sõravahes, piirdes või kusagil mujal. Siis saab edasi aru pidada. Koju võiks varuda ravimid, mis peletavad haavadelt kärbsed ja halvemal juhul vaglad. Kõige lihtsam on hoiduda väga paljaste kukaldega loomadest karjas. Eks sellestki jõuab homme lambapäeval kõnelda. Kõige tähtsam ju ikka, et lambad terved ja seejuures hundid ka söönud. Söögu või marju. Ja et valvekoerad ei poeks PAKKU.

Liilia

Rõõmu talust

Teistmoodi pügamine
Postitaja Mats Meriste 30. mai 2013

 Esiteks vabandan kõikide ees, kelle lambad ikka veel villased ja ootavad pikisilmi pügajat... Annan endast parima aga see aasta olen tõesti hädas - pügamise algus viibis paar nädalat, kuna kkevad ei tahtnud pärale jõuda. Nii ongi kogu töö kuhjunud. Siiski-siiski - väga palju enam ei ole... Kui nüüd ilma kah annaks, siis saaks peagi selle tööga ühele poolele.

Nüüd aga lubatud lugu teistmoodi pügamisest.

Möödunud nädalal ei valitsenud minu pügamise menüüs mitte sõralised vaid sootuks kameliidid. Kahel järjestikusel päeval pügasin alpakasid. Esimesel päeval Pärnumaal 20 looma ja siis lõdvestuseks 2 looma veel omas kodus (loomad tulid ise autoga juuksuri juurde külla). Väga põnev vaheldus igatahes.

Selline näeb alpaka välja enne pügamist.

Selline näeb välja nõutu pügaja uut looma vaadates...

Tuleb meelde tuletada, et Alpaka on ikkagi kameliid ja tema kehaehitus ja karvastik ei ole lambale kuidagi sarnane... Muidugi on tal neli jalga, saba, kael, pea jne. kuid nende proportsioonid ja paiknemine ei ole teps mitte lammas. Oli väga väga põnev tutvuda.

Hakkab kooruma...

Alpaka pügamiseks on mitmeid võtteid, kuid valdavaks on looma "venitamine" põrandale ja siis pügamine. Pea hoidmine ei ole sellise võtte juures liiast, kuna alpakal on pikk ning painduv kael ning mõnedel on komme ka kiusaja pihta sülitada (ikkkagi kaameli sugulane). Ühe looma peal proovisin ka tavalist lambapügamise võtet ja seegi töötas täiesti hästi aga see kael ja pea rändasid küll täiesti kontrollimatult ringi. Teisel päeval kasutasin siiski taas lambapügamise võtteid - kuidagi harjunud võtted ja laabus kiiremini.

Ja ilma villata paistavad loomakesed sellised välja. Pügamine võtab neilt kehamahu tohutult väiksemaks, enne nii vägevast kaelast jääb pügamise järel järgi vaid peenike väänlev madukael. Ega vist pererahvaski omi loomi pärast pügamist ära ei tunne...

Oli väga hariv pügamine. Vähe sellest, et alpaka keha on teistsugune... ta kohe ei olegi lammas... ikka täitsa alpaka! Vill on väga pehme ja täiesti ilma villa rasvata - esmalt ei saanudki aru, miks masin nii kiiresti kuumaks läheb, siis sain aru, et lambavilla omadus villarasvaga ka pügamismasinat määrida siin puudus - vastupidi - vill viis kiirelt viimasegi õliraasu masinast. Kui häält tõstis siis ikka väga kõrgele... Iseloomult pean aga aplakasid väga kiitma (va paari, kes polnud ilmselt juuksuriga sugugi rahul), mõnusalt usaldavad ja sõbralikud loomad. 

Ja loomulikult ka kaunis soeng kenale daamile... Lihtsale pügamisele vahele ka kaunist dekoratiivpügu. Nagu piltideltki näha oli pererahvas abiks sobiva kujunduse valimisel. Kunstpügamine tahab veel harjutamist aga vast saab minustki veel kunagi kogenud puudlipügaja. 

Nüüd on Maavillase villakogus ka peotäis alpaka karvu ja minul kogemus ka kameliidide pügamisest. Ilmselt keskendun siiski ka edaspidi peamiselt lammaste pügamisele aga vahele võtan ikka mõnuga ka mõne alpaka (või mine tea millise muu imelooma).

 

Mats

pügaja Hallimäelt

Hetkel üsna vasinud pügamisest

 

NB! Laupäeval saab meie Meriino jäära imetella Tartus Atlantise juures. Ilmselt pügan sealgi mõne lamba (seekord kiiruse peale). Millal toimub Eestis esimene alpaka pügamise võistlus?

Latte ja muud loomad
Postitaja 23. mai 2013

Siin ongi siis lubatud Latte. Taustsüsteem muidugi ei räägi tema kasuks, sest kõrval on mürakad vanad dorperid, aga üldiselt kasvas ta kenaks "madaltihedaks" jääraks. Ega me teda muidugi ainult värvi pärast koos teiste põnevate poistega üle talve jätnud - igas kevadises jäärapoisis, kelle me  koos vanade sugujääradega "kavaleritiiba" võtame peab ikka midagi olema. Latte kohvipruunist kutsikakarvast kasvas läbi ja üle beezhikas vill, ainult pea ja jalad reedavad veel kunagist eripära.

 

Helepruun toon on isegi meie värvipaleti juures haruldane. Ka tänavu sündis ainult üks nii särav tall. Ajasin teda karjamaal telefoniga pildistamiseks taga, ei saanud suurem asi portree, madal päike puudeladvus muidugi õilistab olukorda.

 

Poegimisajale pani kena punkti Eeder, kes üllitas sedakorda herefordi ristandi, aitäh naabritele, kes meie eksperimente toetavad ja kelle uhked lihatõugu pullid on aidanud tõestada, et maaveis saab ristandi poegimisega hakkama. Vähemalt anguse ja herefordiga, simmentali ja muude suurematega vist ei tihka katsetama hakata. Aga hea piim, mis iga järgmise põneva vasika kõrvalt jälle meie laual, on ikka ühtmoodi valge. See teine tegelane pildil pole mitte Eederi teine vasikas vaid hoopis meie mullune Mammut, dorperi ja ühe meie viljakaima ja piimakaima segaverelise ute järeltulija, kes sai õiguse kavaleritiiba jääda oma kiire kasvu, kena kuju ja oma ema heade emaomaduste järgi, see viimane on meie üks olulisemaid valikuprintsiipe.

 

Ja kui poegimisaeg läbi, siis on tudengil aega lõpuks lauda päikesepoolses otsas puhata. Aitäh, Julia, suure töö eest!

Ja kui kari väljas, siis pole ka kassil enam ühtegi hiirt püüda, karjakoeral midagi karjatada ega laudakoeral valvata, edasi valvavad karjamaakoerad. Suvi!

Liilia

Talled
Postitaja 30. aprill 2013

Tänavuse poegimisaja kaks märksõna Rõõmu talus  võiksid olla:

heade emaomadustega esmaspoegijad

ja töökad praktikandid (öö)valves.

Tänu neile saame poegimisaega vääriliselt nautida ja jaksame dorperiristandite  imelisi mustreid pildilegi jäädvustada.

Taamal on näha veel mitmeid eesti tumedapealisi meie karjas, kes annavad toredaid ristandeid dorperi jääraga. Aga tore on näha poolevereliste dorperite all kolmveerandverelisi tallesid jne jne

Eriti rõõmsaks teevad mind tublid esmaspoegijad, kes ise alles aastastena on juba väga head emad

 ja saavad hästi hakkama ka kaksikutega.

Tudengitest kahjuks pilti polegi, nad toimetavad nii vilkalt, et ei jää pildilegi...

Liilia

Viltimismasin töötab taas!
Postitaja 16. aprill 2013

Pärast peaaegu kahe kuu pikkust vaheaega on viltimismasin taas hinge sisse saanud (ehk siis mootori külge saanud) ning vuhib hooga vilte teha. Eks sel loomal ole juba mitu töökat aastat seljataga ja aeg-ajalt juhtub ikka, et tuleb siit-sealt putitada...ehk on nüüd mõnda aega taas rahul:)

Veel üks asi, mis end mitu kuud oodata on lasknud, on viimaste päevadega mürtsuga kohale jõudnud. Tulemus on, et sinililled, lumikellukesed, lumeroos, krookused ja kohe-kohe ka lepiklilled õitsevad samaaegselt. Viimased suusaringid said samuti tehtud vaid 3 päeva tagasi - käisin suusatades sinililli korjamas.

Olivia

Hallimäelt 

Poegimisaeg Hallimäel
Postitaja 10. aprill 2013

Poegimine on täies hoos ja - nagu ikka - toimub see eriti intensiivselt ajal, kui kogu majapidamise raskus on minu kanda, kuna Mats teiselpool Emajõge tarkust taga ajab.

Palju sehkendamist annavad ühel ajal sündivad kaksiktalled - kui õigel ajal kohal ei ole, siis kipuvad pesakonnad segi minema ning oh seda pusle lahendamist siis!  Oma karjas oleme talled üsna peale sündimist märgistanud väikeste kõrvamärkidega, et pilt oleks selge. Kui nummerdamisega paar päeva oodata, siis on olukord palju keerulisem, sest kaksikuid sünnib ju aina juurde...ja ka tallesid ei õnnestu enam hõlpsasti kätte saada.

Kui üks või mõlemad talled on sündimise järgselt väga nõrgad või ei ilmuta utt emaliku hoolitsuse märke, siis eraldan noore perekonna eraldi väikesesse boksi. Nii saab silma peal hoida, et tall kindlasti imeda saaks ja vajadusel ise appi minna. Eriti nõrga talle puhul on tehtud ka nii:

See "praad" on Kirp - sai sonditäie piima ja ahjus lesida ning nüüd on koos ema ja vennaga teiste lammaste juures. 

Samal ajal kui lambaemad söövad-joovad või omavahel titesitavärvuse teemadel juttu ajavad, kerivad mõned talled end karjavalvekoer Piiu kaissu kerra.

Aeg-ajalt kasutatakse Piiut ka hüppemadratsina või takistusena, millest tuleb üle hüpata, ninalakkujana jne. Piiu on üles näidanud tõelist kannatlikkust - hommikuti paistab magava tallemassi vahelt laiguti ka koera:) 

Olivia

 

külm kevad ja pügamine
Postitaja Mats Meriste 1. aprill 2013

Selle aasta eriline, külm ent päikeseline kevad on pügamistööde graafiku täielikult uppi löönud... Juba paar nädalat peaksin hirmsasti rassima ja lambaid pügama aga võta näpust - teen kodus puid ja vaatan ilmateadet. No isegi suusatada enam justkui ei viitsi. Aga ilmad näed on suurepärased (talvistekks toiminguteks). Soojades lautades oleme lambad juba ära püganud, külmlautades aga... Selliste ilmadega ja eriti veel lõpptiinete loomadega... ei sobi. Eks hiljem on rohkem jandamist kui talled kah karjas ja uted kondisemad aga saame hakkama. 

Kui nüüd peaks aga soojemaks minema, siis upun töösse - palun sellega arvestada ja andestada! Ilmselt on aprilli keskel paras hullumaja - palun andke varakult teada oma pügamise soovidest - nii saan oma kalendri võimalikult mõistlikuks kohandada. Ja ega ükski lammas lõpuks pügamata jää, seda hirmu küll ei tohiks olla.

No ja soojades lautades oleme saanud ikka praktiseerimas käia kah - mootorid töötavad ja terad on teravad! 

No ja vaatamata ilmale hakkas ka lammastel poegimise aeg peale - kui vill veel seljas, siis ei ole hetke ilmad uttedele midagi koledat. Ja talledki on sellel kevadel sellised krapsud ja hakkajad - ei neid see lumi häiri. Igal hommikul teen oma ringi ja loen ning nummerdan sündinuid, algus kisub jäärade kasuks aga aega on veel ja külllap need utedki sündima hakkavad. Vast saan mõnipäev pildi kah lisada. Täna sadas päev läbi lund juurde ja kui ma läksin tallesid vaatama/kontrollima, siis avastasi, et lalled olid varjualuses magava karjavalvuri Piu kasukas kerest enesele mõnusa soojendja nikerdanud. Piu magas mõnusas tallehunnikus ja paistis et tal ei olnud karja juurdekasvu vastu midagi. Kui ma hiilisin minema, et fotokat tuua ärkas valvur üles ja tegi kaotatu tasa koleda ja kurja haukumisega - no eks ma olin ju saanud märkamata sisse tulla. Mind nähes ta leebus kuid talled jäid heast soojast pesast ilma ja mina fotost... Lisan siis siia pildi Piust ilma talledeta.

mats

illmateade EMHI

2 nädala prognoos venelastelt (üsna töötav) talve lõpus paistab kevad...

Vastuseks Ritale kitsetalledest
Postitaja 28. märts 2013

Mul ei õnnestu miskipärast mingi tehnilise kala tõttu oma kommentaari Rita omale lisada (Maaaaats?! Kas sa oskad mind aidata? seda juhtub aeg-ajalt) ja seetõttu vastan siin päevaraamatus.

Talled väljutavad sünnijärgselt soolestikust mekooniumi, mis on tihke ja tume. Seejärel hakkab mõjuma söödud piim ja väljaheide muutub heledaks - sinepisarnaseks ja pehmeks. Vahel kleepub see saba ja kintsude külge ega näe kuigi kena välja. Emaloomad on erinevad, mõni lakub, enamik ei laku. Silma jääb see just nende tallede puhul, kelle ema ei laku nende taguotsa puhtaks.

Teisel päeval on väljaheite koostise muutus täiesti normaalne nähe. Põhjuseks on piima hulga järsk kasv, selle koostise muutus ja tõsiasi, et esimestel elupäevadel peab talle soolestiku mikrofloora kohanema sellega, et nüüd saab mõne lonksu lootevee asemel suures koguses rammusat piima. Nii et esimeste elupäevade pehme kaka pärast ei tasu muretseda

Tugevam kõhulahtisus tuleb siis, kui hoolitsevad omanikud muudavad näiteks järsult ratsiooni - annavad äsjapoeginud utele-kitsele järsku ja ootamatult palju vilja (või üldse alustavad vilja andmist), asendavad heina päevapealt siloga või lihtsalt tõstavad kõvasti sööda hulka. Seetõttu peakski ratsiooni rikastama vähehaaval juba enne poegimist ehk siis viimasel tiinuskuul, kui loomad vajavad palju energiat. Ratsiooni võib rikastada ka tasapisi sünnijärgselt, aga kindlasti mitte kohe, kui talled käes. Järsk söödamuutus (eriti kui antakse järsku palju vilja) võib vastpoeginul esile kutsuda udarapõletiku.

Muretsema peaks siis kui esimeste päevade kena kollane pehme väljaheide asendub näiteks järgmistel elunädalatel vesivedela roheka kõhulahtisusega. Siis on tegu soolepõletikuga.

Mis puutub piimakogusesse, siis on Teil õigus - üks märk näljast on pidev kisamine kuigi ema on sealsamas. Kui tall on vakka ja reibas - ja sööb - siis peaks tal olema kõht täis. Muidugi juhul, kui emal on udaras piima.

Valem võiks siis ehk olla selline: emal on piima, ta laseb imeda + tall imeb, ei konuta küürutades ega karju = täis kõhuga tall. Seda, kas ta just sellise teoreetilise koguse udarast kätte saab, me kontrollida ei saa ja pole vajagi. Kui kõik pealtnäha toimib, siis tuleb ülejänu jätta looduse hooleks. See 50 ml kehakaalu kg kohta on mõeldud  eelkõige abimaterjaliks esimeste tundide kunstliku toitmise korral, et oleks millestki lähtuda koguse arvestamisel.

Kitsetalled ongi hapramad ja kergemad kui lambatalled, võtke võrdluseks kitse ja lamba kehaehitus ja konditsioon. Heas toitumuses kits on heas toitumuses lambaga võrreldes ju ka kõhn ja kondine. Nii et muretsemiseks pole loodetavasti põhjust, aga ma saan aru Teie murest, kui tegu on esimeste kitsetalledega. Arvan, et nii hoolsaid omanikke, kes oma tallesid pidevalt kaaluks, pole just palju.Püüan ikka panna omanikele südamele, et säästke ennast - ka inimestel tuleb laudas poegimisaja lõpuni vastu pidada! Kui kitsede udarad on suured ja piimast punnis nagu kirjutasite (algul on muidugi tegu ka poegimisjärgse tursega), siis on loodetavasti kõik korras.

palju jõudu ja muidugi talledele tervist

Liilia

Tallede tervisest -
Postitaja 26. märts 2013

- on see ju praegu lamburite jaoks õhtul viimane ja hommikul esimene mõte, hoolsamatel öösel veel lisaks.Tahtsin algul pealkirjaks panna küll  Tallede terviseks! - parimate tervitustega Tipile ja Täpile Otepääle - aga oma töö tõttu kuuleme-räägime peaasjalikult ikka (tervise)muredest.

Kõige olulisem on praeguste ilmadega teadmine, et täis kõhuga terve tall külma ei karda. Kui hoolas utt poegib külmlaudas 20 miinuskraadi juures tugevad kaksikud, lakub nad kohe kuivaks ja imetab piisava hulga ternespiimaga, siis vaatavad hommikul lamburile päikesetõusjärgsete krõbedate kraadide ajal ema kõhu alt vastu neli innukat teotahtelist tallesilma ja häda ei midagi. Sama kehtib ka õuespoegimisel, muidugi peab seal olema ikka kuiva küljealust söödarõnga varjus või selleks kohandatud varjualuses.

Kui laudas on aluspanu märg ja seda on vähe, on kerged tulema nakkushaigused. Tall saab nakkuse kergesti värske nabanööri kaudu, üheks tüüpiliseks põletikutunnuseks on paistes liigesed ja lonkamine. Loomulikult tuleb kiiresti reageerida ka siis, kui paljusid tallesid korraga tabab kõhulahtisus. Sellistel juhtudel on kiiresti vaja appi kutsuda oma loomaarst antibiootikumisüstiga.

(Üksiku talle kõhulahtisuse põhjuseks võib olla nälg, kontrollige, kas kõhulahtisusega talle emal on piima. Halvimal juhul on tal udarapõletik. Eriti suur võimalus udarapõletikule on kolmikute emal, kelle udarat tambitakse ja sikutatakse ka siis, kui see on tühi.)

Kui tundub, et teie laudas on palju loomi tihedalt koos, allapanu vähevõitu ja nakkusoht reaalne, siis võiks vastsündinu nabaköndi 5% joodilahusega puhastada.

Sama seleenisüstide kohta - kui te teate, et teie uted pole saanud tiinuse ajal piisavalt mikroelemente, kui söödaproovid-vereproovid-mullaproovid on näidanud tugevat seleenipuudust või kui teie karjas on eelnevatel aastatel esinenud valgelihastõbe - süstige kõiki tallesid sünnijärgselt seleeniga. Seleeni pole talledele vaja süstida, kui uttede organismis on piisavalt seleeni (mikroelementidega boolid, pidev ja kontrollitud sobiva mineraali söötmine, proovitulemused). Mineraal peaks olema ka talledele kättesaadav.

On olnud juhtumeid, kus talled hakkavad mulda sööma. See lõpeb sooleummistusega, tall jääb lamama ja sureb. Läbi kõhuseina on tunda piklikku paksendit soolestikus. Üheks põhjuseks mullasöömisele võib olla mikroelementide puudus, aga täpset põhjust pole teada. Igal juhul peaks vältima olukorda, kus talled pääsevad ligi segitambitud pinnasele - nabaköndi või lõikuvate hammaste kaudu pääseb organismi ka teetanusetekitaja. Kui tallel on krambid, sundasend ja lõpuks kangestus, siis pole ravida enam võimalik. Teetanuse vastu on võimalik karja vaktsineerida.

Kui talled on juba sünnijärgselt nõrgad võib põhjuseid olla mitu:

- ute kehv toitumus tiinuse ajal, eriti tiinuse lõpul

- ute vanus - väga vanadel ja väga noortel uttedel kipub olema probleeme piimakusega ja tiinuse väljakandmisega

- suguluspaaritus (kas te teate tiineid loomi ostes alati kindlalt, kes ja kus on tallede isa?)

- ka tiinete loomade transport ja keskkonnavahetus võib mõjutada loote tervist, lihtsam on osta mittetiined loomad ja paaritada need koha peal

- nakkushaigused (praegu on päevakorral eelkõige Schmallenbergi viirus)

- ute nõrk emainstinkt - tall on kuivaks lakkumata ja tõrjutud

- talle enda nõrk imemisinstinkt

- ülearetus (ühesuunalise aretuse korral - näiteks ainult super lihavorm - võivad kaotsi minna emaomadused, valige oma põhikarjaloomi heade emaomaduste, mitte sulni koonukese ega võimsa lihavormi järgi)

Lihtsam ja tervislikum on tall ikkagi lihase või võõrasema tissi otsa harjutada, kasvõi ute mitmepäevase sidumise hinnaga. Lutitamine kurnab nii lamburit kui talle.

Kindlasti on teil täiendavaid mõtteid ja tähelepanekuid, need on väga teretulnud, iga uus kogemus on meile hariv ja õpetlik. Kindlasti kipun ennast ka oma kirjatükkides kordama, aga tore tagasiside annab julgust põhitõdesid ikka ja jälle kirja panna. Ja muidugi on ülaltoodu nö kordumakippuvatele küsimustele vastamine. Iga terviseprobleemiga eraldi tuleb ju ikka süvitsi tegelda.

Jõudu ja loovust kõigile

Liilia

 

 

Aastaajad
Postitaja 19. märts 2013

Käes on kõige mõnusam aeg aastas - temomeetri järgi on nii öösel (u -20C) kui ka päeval (u -5C) talv, kuid tegelikult on kevad:) Päev on pikk, linnud laulavad, päikese käes saab mõnuleda ja selga soojendada, pole putukaid ja muruniitmist... Naudin:)

Ka lambad naudivad;) See musta-valgekirju laik on Piiu, karjavalvur - naudib sajaga!

Kasutage päeva.

Olivia

Saksamaa lamburid võitlevad huntide vastu
Postitaja 13. märts 2013

Kuna poegimisajani on veel paar nädalat aega, siis veel on mul aega lugeda - taluniku talvised rõõmud. "Schafzucht`i" uuest numbrist (9.märts 2013) leidsin muu huvitava hulgas Sachsen`i Liidumaa  lambakasvatajate petitsiooni huntide kontrollimatu leviku vastu. Sõnum väga lihtne "Me ei vaja mingeid hunte!"

Olukorras, kus Eestis murtakse igal aastal sadu lambaid, on väga huvitav (ja rahulikule eestlasele isegi üllatav) lugeda, kui kurjad on sealsed lambakasvatajad oma  mõnekümne looma hukkumise pärast. Petitsioonis öeldakse, et  ajavahemikul märts 2012 - märts 2013 on vähemalt 24 lammast Liidumaal huntide poolt tapetud. Petitsiooni autorid väidavad, et Sachseni Liidumaal ehk siis eesti keeli Saksimaal on ühe ruutkilomeetri kohta rohkem hunte kui Skandinaavias. Kaart näitab, et Sachseni Liidumaa (suurus 18 413 ruutkilomeetrit ja rahvaarv üle nelja miljoni inimese ) piirneb Tšehhi ja Poolaga, mis seletab, kuidas muidu kiskjavaene Saksamaa järsku hundiprobleemi all kannatab. Ühinenud lamburid paluvad üldsuse toetust - allkirju petitsioonile, et nende igapäevane raske töö "hundikatku" (Wolfsplage?) tõttu mõttetuks ei muutuks.

Otsisin viimaste aastate andmeid ja leidsin, et 2011 a andmetel oli Saksamaal juba 12 hundikarja-pesakonda-gruppi (Rudel?). Hundid hakkasid sinna naasma 2000 a paiku. Oli ju Saksamaa vahepeal täiesti huntideta, 1850. aastatel kütiti riik nendest loomadest üsna puhtaks. Minu teada on hundid praegu kogu Saksamaal kaitse all, aga siinkohal võin eksida.

Saksa lamburid kurdavad petitsioonis, et aastasadu  traditsiooniliselt neil aladel elatist andnud lambakasvatus on niigi raskustes - lisaks muudele hädadele võimaldab Euroliidu kaubanduspoliitika tõsist hinnasõda, turule tungivad lambad ja lambakasvatussaadused Vahemeremaadest ja Baltikumist. Ja selle kõige juures veel hundihäda! Kasvavad kulutused lammaste seespidamisele, huntipidavatele aedadele ja muudele kaitsemeetmetele.

Petitsiooni kõrval on ära toodud väike lõik sellest, kuidas loata hundilaskmine võib Saksamaal kaasa tuua 3500 € trahvi.

Petitsioon on pikk ja tõsine ja kõike seda ma ära tõlkida ei jõua. Lamburid Manfred Horn ja Eberhard Klose andsid petitsiooni koos 8986 allkirjaga jaanuari lõpus Saksimaa Maapäeva juhtidele üle, aga allkirjade kogumine jätkub. Petitsioon on tekitanud diskussiooni ajakirjanduses, sest saksa keskkonnakaitsjad on bioloogilise mitmekesisuse seisukohalt just väga õnnelikud huntide naasmise üle. 

Saksa lamburid on üldse kange rahvas, neil on parajasti pooleli ka tõsisemat sorti ristikäik elektrooniliste kõrvamärkide vastu. Talvel ongi ju rohkem aega - lugeda, avaldusi kirjutada ja võidelda. Jälgime huviga.

Liilia

 

Ternespiim on ülioluline!
Postitaja 25. veebruar 2013

Tellisin endale käesolevaks aastaks ajakirja „Schafzucht“("Lambakasvatus", mida Saksamaal lugema harjusin. Ei julge lubada, et jaksan sealt omaenese laste ja lammaste kõrvalt palju kodulehele tõlkida, aga näpuharjutuseks ja Tarkuse Ema alias Kordamise auks panen eesti keelde ümber väikese artikli kolostrumist ehk ternespiimast. Tüki algupärand on tegelikult prantsuse arstidelt ja veebruarikuu „Schafzucht`i“ numbrisse tõlgitud omakorda dr Scharnhölzi poolt.
Ei usu, et kogenud lambakasvataja sellestsinasest nupust uut leiab – pigem on teil midagi lisada - aga kuna viimasel ajal pöördub meie poole järjest rohkem tublisid alustajaid, siis ehk on mõnel raskel hetkel abiks. Tegu on pigem vaba tõlkega - püüan kantseliiti vältida:


Kolostrumivaru võib talle elu päästa
Kuna lambad ei anna immunoglobuliine (haigustekitajate vastaseid antikehasid) tiinuse aja lootele  edasi, siis tuleb tallel need esimetel elutundidel ternespiimast kätte saada.
Tall peaks sünnijärgselt imema niipea kui võimalik , sest  6-12 tunni jooksul halveneb tõsiselt antikehade imendumine läbi talle sooleseina. Lisaks on ternespiim energiaallikaks, mis kaitseb talle sünnijärgselt alajahtumise eest.
Seega – kontrollige alati, kas vastsündinud talled saavad ternespiima ja tallede suremus teie karjas väheneb oluliselt.
Kolmikute-nelikute sünnil, ute piimatuse korral ja ute puhul, kes tallel imeda ei luba, on kaks põhilist lahendust:
1.Külmutage eelnevalt lamba või lehma esimene poegimisjärgne lüps väikestes plastpudelites või külmutuskottides parajate portsudena (vt allpool). Üles sulatada võib seda veevannil või toatemperatuuril, aga MITTE  MIKROLAINEAHJUS, sest viimane hävitab antikehad.
2.Lüpske mõnd äsjapoeginud lammast. Kui utt söödab talle, siis väheneb tema piima antikehade sisaldus 9 tunni jooksul poole võrra, 24 tunni pärast on piimas antikehi juba väga vähe ja seega on peaaegu kadunud ka terne tallele suunatud kaitsevõime. Sestap oleks soovitav kasutada „antikeha-ammeks“ lammast, kes on poeginud mitte rohkem kui 6 tunni eest.
Tõhusa immuunkaitse loomiseks peaks tall saama esimeste elutundide jooksul 50-100 ml ternespiima kehakaalu kilogrammi kohta soovitab selles artiklis Fabien Corbiere (seega peaks 3kg kaaluv tall saama vähemalt 150 ml ternest).
 

Tõlkijana võtan endale õiguse lisada, et talle söötmiseks (eriti kui tegu on väga nõrga tallega) on mõistlik kasutada sondi (suurt ilma kolvita süstalt plastmassvoolikuga, mis viib piima otse makku), mitte lutipudelit, mis võib ajada piima hingamisteedesse, kui tall korralikult ei ime.

Jõudu poegimisajal!

Liilia

söögimajad
Postitaja Mats Meriste 16. veebruar 2013

 Talvel paksu lumega vajavad igasugu loomadlinnud lisasööta ja et lumi sööki ei kahjustaks, siis on vaja ehitada söögile maja.

Vaimustuses oma lammaste mineraalisöögimajast tegin Lilianil laenatud fotokaga ringvaate söögimajadest maja ümber.

1. Linnusöögimaja (kingitud lastele vanaisa poolt)

Linnud seda maja armastavad. 

Lindude vaatamise põnevusest inspireeritult küsis ka tütar täna naelad, haamri ning laiajuppe ning koksis valmis oma konkureeriva linnu söögimaja. Sellise:

On tunda põhjamaise arhitekti kätt ja natuke Altolikku lähenemist proportsioonidesse. Lindudele see igatahes meeldib. 10 minutit pärast lindi lõikamist kolisidlinnud uude majja ümber. Hiljem jagati ressursid mõistlikult - jagus linnukesi mõlemale majale...

Ja ega minagi tütrest kehvem ehitama ole. Huvialaks mul lambad ja nende heaolu. 

Sellel aastal ma loobusin vatsaboolidest (ehk ajutiselt) ja loodan rahuldada lammaste mineraalivajaduse suukaudselt. Minu vana lisasöödanõu, mille ma tegin talledele viljasöötmiseks ei sobinud aga paraku paakuvatele ainetele. Muidu tore anum:

Vilja jaoks oli väga hea - kallasid kaks kotti vilja sisse ja talled said muudkui näsida... Nüüd on vili nii kallis, et seda enam lammastele ei sööda... Ja soolad kipuvad suures anumas paakuma ega jookse künasse peale... peaks selle kah lindudele andma - valad sügisel linnutoitu täis ja siis võivad ka luiged kohale lennata ja rahus nosida.

Lammastele tegin aga uue söödamaja. Seekord põhimõttel, et oleks mahukas küna kuhu mahuks palju soola/muid mineraale sisse, küna kohal oleks katus, et vihm ja lumi ose sooladele ei sajaks ning ala oleks lammase jaoks jaotatud - vältimaks nügimist. Valmis selline söögimaja:

lapsed tahtsid selle kohe lindudele välja rentida aga mina olin vastu. Seepeale nad ise maja valmis kopsisidki (millest alul juttu oli).

vaade nagu omnibussis

selline katusega ja tõstetud söögimaja peaks välitingimustes hulga mineraali säästma - lambad ei saa sinna sisse sittuda, vihm ei uhu seda pinnasesse aga aeta seda ka laiali. Aga eks aeg näitab. 

materjalid: 40x170 laud (põhi ja jalad). Viiekihiline vineer (vana pügamisalus, külgedeks). 25x200 laud katuseks. Avad 160x250. Sisse soolapudi või muud lammastele vajalikku mineraaliollust.

mats

Eestimaine meriinolõng
Postitaja 25. jaanuar 2013

Kauaoodatud kaunikene - eestimaiste meriinolammaste villast tehtud lõng - on kohale jõudnud!

Eesti meriino saaga sai alguse mitme aasta eest: 2010. aastal tõid maavillased endale Lõuna-Prantsusmaalt kaks meriinost sugujäära, esimesed pooleverelised meriinotalled sündisid 2011 kevadel. Möödunud aastal sai niidetud esimene vill, mis nüüd viimaks on lõngaks saanud!

Peale valge meriinolõnga on maavillaste lõngahunnikus veel tumehalli dorperi lõnga ja helehalli ning valget eestimaiste lammaste villast tehtud lõnga. Ja näpuga sekka veel sootuks värvilisi - värvid ikka loodusest saadud.

Kes soovib, see küsib:)

Olivia, 

Hallimäe talu perenaine

Schmallenbergi viirus Eestis!
Postitaja 8. jaanuar 2013

Viimased pühad ei möödunud meie perele sedavõrd rahulikult nagu loodetud ja seda peaasjalikult meie tööasjade pärast. Ühest lambakarjast tulid ärevad teated mitmetest väärarenguga sündinud talledest. Esialgne oletus mineraalainete puudustest muutus aja edenedes ja uute juhtumite lisandudes kahtlaseks. Tubli lambaomanik saatis ka pildid ja video nendest talledest ning selle peale oli üsna kindel kahtlus eelmisel poegimishooajal Kesk-Euroopas levima hakanud Schmallenbergi viiruse suhtes.

Siis selgus, et seda viirust ja ka viirusevastaseid antikehasid on võimalik Tartu Veterinaarlaboratooriumis määrata. Asjaga liitus usinalt riiklik veterinaarsüsteem ja eelmisel nädalal karjast võetud vereproovidest tuli selle nädala alguses laborist positiivne vastus antikehade esinemise kohta veres. Hetkel on veel määramisel viiruse esinemine väärarenguga loodetest. See on haiguse iseloomu tõttu keerukam tegevus. Arvestades karjas esinevat kliinilist pilti ja vereproovide vastust võib väga suure tõenäosusega pidada selle häda põhjustajaks Schmallenbergi viirust.

Schmallenbergi viiruse levitajateks on sääsed. Viirus ei kandu tavalise kontakti kaudu loomalt loomale. Ilma siirutajate abita saab viirus levida vaid emalt läbi platsenta lootele. Viirusele on vastuvõtlikud lambad, kitsed, veised. Metsloomade kohta andmed puuduvad. Inimesele hetketeadmiste põhjal viirus ohtlik ei ole. Kogu seda viirust käsitleva informatsiooni puhul tuleb arvestada, et see viirus isoleeriti alles 2011. aasta novembris. Seega on tegu väga uue haigusega ja teavet tema käitumise kohta alles kogutakse ning kogu hetkel teadaolevasse infosse tuleb suhtuda kriitiliselt.

Schmallenbergi viirus põhjustab täiskasvanud loomadel enamasti kergeid haigusnähte. Enim kannatavad piimalehmad, kelle toodang umbes nädala jooksul võib kuni poole võrra väiksem olla. Lammaste puhul on haigust raskem märgata. Seevastu on looted haiguse suhtes väga tundlikud, eriti tiinuse esimesel paaril kuul. Tulemuseks on abordid, väärarenenud ja surnud või elujõuetud talled. Väärarenguteks on enamasti erinevates asendites jäigastunud liigesed, selgroo kõverused, närvisüsteemi talitushäired, väärarenenud kolju. Lisaks tallede kaotamisele tuleb tublisti tegeleda sünnitusabiga kuna surnud ja väärarenenud talled ei suuda tihti ilma abita sünnitusteedest läbi mahtuda.

Hetkel tean Eestis kuut lambafarmi, kus selliseid väärarenguga tallesid sündinud on ja need farmid asuvad Eesti eri otstes. Lambafarmides on poegimisaeg alles alanud ja eeldatavalt koguneb selle edenedes järjest rohkem juhtumeid. Euroopa kogemuse põhjal on suurema riski all karjad kus on varasem poegimine ja seda põhjusel, et tiinuse alguses oli veel aktiivne sääskede-siirutajate tegutsemisaeg. Nende loomade, kes saavad viiruse tiinusevälisel ajal ja paaritatakse hiljem, järglastel ei tohiks mingeid häireid tekkida. Eks tulev kevadtalv annab meile selles osas õpetust.

Mida soovitada loomaomanikele, kellel taoline häda karja tuleb. Väsimatut jaksu aidata loomi poegimisel, et mitte kaotada lisaks järglastele ka emaloomi. Tuleval aastal on nad jälle tublid poegijad. Võtke ühendust oma volitatud loomaarstiga - teadmine haiguse levikust aitab anda edaspidiseks soovitusi teile ja teistele loomakasvatajatele. Tuleval paaritusperioodi planeerimisel mõelge, kas oleks võimalik lükata seda putukavabale ajale.

See on lühike ülevaade hetkeseisust, kui laekub uut teavet, siis anname teada.

Parimat soovides

Ants

Uue aasta lubadused
Postitaja 3. jaanuar 2013

Head uut aastat!

Kasutan jälle ära tõsiasja, et teised Maavillased ühel või teisel tehnilisel põhjusel praegu pilti teha ei saa ja annan ka nende eest mõned uusaastalubadused.

Niisiis.

1. Aastal 2013 lubame hoida loomi hellemalt kui kunagi varem.

 

2.Lubame pidada au sees pehmeid/pereväärtusi

 

3. ja kasvatada selle käigus oma lapsi väärtustama õiget ja head.

 

4. Oleme valmis jagama sõbraga kasvõi viimaseid seljariideid ja suutäisi.

 

5. Lubame ka edaspidi näha ilu argistes hetkedes

 

6. ja pesta igal hommikul ja õhtul hambaid

 

7. Omalt poolt tõotan pakkuda perele ja sõpradele senisest tervislikumat sooja toitu.

 

Aasta lõpus vaatame, kuidas õnnestus...

Liilia

joon
 
Teavitame
 
Kodulehe loomist rahastas EU LEADER programm
 
Käesolev koduleht on loodud Valgamaa partnerluskogu toetusega LEADER programmi rahadest. Täname!  ...

Loe edasi...

joon